Kiil merevaigus Võõramaalase sarja II osa 2. raamat. Diana Gabaldon

kuradi šotlane, ütled mulle, kus te need kaks päeva olite? Me olime Jennyga mures!”

      „Nooh, meil oli üks pisike viperus…” alustas Jamie ja märkas siis Ferguse kõhetut kuju laternaga. „Oh, sa tõid valgust, Fergus. Tubli poiss. Pane see näed sinna, kus tuli õlgedesse ei hüppa, ja aja see vaene loom latrisse. Kui see tehtud, tule ka õhtust sööma. Saad juba istuda, eks ole?” Ta püüdis Fergusele kerget sõbralikku kõrvalopsu anda. Poiss tõmbas pea alla ja irvitas vastu; oli selge, et sellest, mis eile küünis juhtus, polnud mingit vimma jäänud.

      „Jamie,” ütlesin ma end vaos hoides. „Kui sa ei lõpeta hobustest ja vorstidest lobisemist ning ei räägi mulle, mis viperus teil juhtus, siis ma virutan sulle jalaga vastu säärekonti. Mis on mulle väga valus, sest ma kannan ainult toasusse. Aga ma hoiatan, et löön ikkagi.”

      „Nii et ähvardad?” kostis Jamie naerdes. „Ei midagi tõsist, inglismann, ainult…”

      „Ian!” Jenny, keda Maggie oli kinni hoidnud, jõudis kohale parajasti selleks hetkeks, kui tema abikaasa valgussõõri astus. Tema karjatus ehmatas mind ja ma nägin teda lähemale sööstvat ja kätt Iani näole panevat.

      „Mis sinuga juhtus, mees?” küsis Jenny. Oli selge, et see, mis juhtus, juhtus peamiselt Ianiga. Ta silm oli sinine ja peaaegu kinni paistetanud ning põsele oli tekkinud pikk sügav kriim.

      „Minuga on korras, mi dhu,” ütles ta ja patsutas teda embavat Jennyt, väike Maggie ebamugavalt nende vahele surutud. „Ainult mõni sinikas siin ja seal.”

      „Tulime paar miili külast mäest alla, hobused oheliku otsas – nii järsk oli –, kui Ian mutiauku astus ja jala ära murdis,” seletas Jamie.

      „Puujala,” täpsustas Ian ja irvitas pisut häbelikult. „Mutil läks muidugi täbaramini.”

      „No ja siis me peatusime senikaua lähimas majas, kuni uus jalg valmis,” lõpetas Jamie jutu. „Kas nüüd tohib sööma minna? Mu kõht lausa lotendab tuule käes.”

      Läksime rohkem sõnu raiskamata sisse. Serveerisin koos proua Crookiga toitu, Jenny aga pesi Iani nägu nõiapähklipuu leotisega ja esitas murelikke küsimusi teiste vigastuste kohta.

      „Pole midagi,” rahustas mees teda. „Ainult mõned verevalumid.” Kuid ma olin jälginud, kuidas ta majja tuli, ja märganud, et ta lonkas tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Kui me pärast lauda koristasime, vahetasin Jennyga vaikselt mõne sõna, ja hiljem elutoas olles, sadulakottide sisu korralikult oma kohale pandud, laskus Jenny Iani kõrvale vaibale põlvili ja võttis tema uuest puujalast kinni.

      „Võtame selle nüüd ära,” ütles ta otsustavalt. „Sa oled viga saanud ja ma tahan, et Claire su üle vaataks. Võib-olla oskab ta sind rohkem aidata kui mina.”

      Algne amputatsioon oli teostatud üsna asjatundlikult ja Ianil oli ka kõvasti vedanud; välikirurg oli eemaldanud sääreosa, kuid tal oli õnnestunud säilitada põlveliiges. See võimaldas Ianil palju sujuvamalt liikuda, kui tervenisti jäiga jalaga. Kuid praegusel hetkel oli põlveliigesest pigem häda kui rõõmu.

      Ta oli kukkudes oma jalga hirmsasti väänanud; köndiots oli sinine ja manseti terav serv oli naha puruks rebinud. Sellele toetumine oleks olnud ka siis piinavalt valus, kui kõik muu oleks korras olnud. Kuid ei olnud – ka põlv oli välja väänatud ja lihas põlveõndlas paistes, punane ning kuum.

      Iani pikk heatujuline nägu oli peaaegu sama punane kui vigastatud liiges. Ma teadsin, et suhtudes oma vigastusse ülima asjalikkusega, vihkas ta sellega kaasnevat ajutist abitust. Tema piinlikkustunne, et peab ennast mulle näitama sellises olukorras, oli pea sama valulik, kui liigesekoht mu sõrmede all.

      „Sa oled sidemed siit puruks tõmmanud,” seletasin talle, vedades sõrmega õrnalt mööda paistetanud osa piirjooni. „Ma ei oska öelda, kui hullusti, aga ega siin midagi rõõmustada ei ole. Sul on vedelik põlve sees; sellepärast ta ongi paistes.”