„Tere tulemast koju,” teatas Jamie mornilt ja heitnud kaminale ning viskile viimase igatseva pilgu, komberdas tagasi pimedusse.
31
Pärast seda äpardunud kojusaabumist hakkasid asjad kiirelt paranema. Lallybroch imes Jamie viivitamatult endasse, nagu poleks ta üldse ära olnudki, ja ka mina lasin mõisa elurütmil end märkamatult kaasa haarata. Sügis oli heitlik, palju sadas vihma, kuid juhtus ka ilusaid kirkaid päevi, mis tegid südame rõõmsaks. Mõis kihas elust, kõik rahmeldasid koristustööde kallal ja valmistusid saabuvaks talveks.
Lallybroch oli üksildane koht, isegi Šotimaa mõistes. Siia ei tulnud korralikku teed, kuid üle kaljulõhede ja kanarbikuga kaetud mäenõlvade saabus vahel siiski kullerposti, mis oli meie ainus side välismaailmaga. Mõnikord meenutades tundus see välismaailm ebareaalsena, otsekui poleks ma kunagi tantsinud Versailles’ peeglite keskel. Aga kui tuli kiri Prantsusmaalt ja ma seda lugesin, kerkisid mu silme ette Tremoulins’i tänava paplid ja kõrvus kumises Inglite hospidali katedraali kellakaja.
Louise’i sünnitus läks hästi. Poeg. Tema hüüumärkidest ja allajoonimistest kubisevad kirjad olid täis joovastunud kiidulaule oma ingellikule Henrile. Henri isa, ei tegelikku ega ametlikku, ei mainitud poole sõnagagi.
Kuu aega hiljem Charles Stuartilt saabunud kirjas ei tehtud omakorda juttu lapsest, kuid Jamie arvates oli kiri veelgi segasem kui tavaliselt, pulbitsedes udustest plaanidest ja suurejoonelistest ideedest.
Mari krahv kirjutas asjalikult ja vaoshoitult, kuid tema üldine tüdimus Charlesist oli ilmne. Kena prints ei osanud käituda. Ta oli oma kõige ustavamate toetajate vastu jäme ja üleolev, ignoreeris inimesi, kes võinuksid teda aidata, solvas isikuid, keda poleks vaja olnud solvata, lobises vahetpidamata ja – nagu võis ridade vahelt lugeda – jõi hirmsasti. Kui arvestada, milline oli valitsev suhtumine härrasmeeste alkoholipruukimisse, siis pidi Charlesi teguviis tõesti erakordne olema, et sellist hoiakut põhjustada. Oletasin, et poja sünd ei jäänud talle märkamata.
Mõnikord sain lühikesi ja sisukaid kirju ema Hildegarde’ilt, pandud paberile päevatööst vabade nappide minutite jooksul. Kõik need lõppesid lausega: „Bouton tervitab ka.”
Meister Raymondilt ma kirju ei saanud, kuid tihtilugu saabus tundmatult saatjalt mu nimele mõni veidra sisuga pakike: haruldased taimed, lihvitud kristallid, kogum Jamie pöidla suurusi siledaid kettakujulisi kive. Kõigile oli ühele küljele graveeritud väike figuur ja mõned tähed selle kohale või teisele küljele. Ja kondid: karu lõualuu, mille küljes oli veel üks suur kõver kihv; väikese mao terve selgroog, lahti võetud ja nahkribale kinnitatud, nii et see liigutas ja paindus nagu elus; suures valikus hambaid alates ümmargustest ja jässakatest, mis Jamie arvates pärinesid hülgelt, kuni kõrgekrooniliste, sirbina sakiliste hirvehammasteni ja sealt edasi asjandusteni, mis olid kahtlaselt sarnased inimese purihammastele.
Sageli pistsin mõne sellise libeda kivikese taskusse, et tunda rõõmu selle puudutamisest. Nad olid vanaaegsed, niipalju ma taipasin. Vähemalt Rooma ajast, aga võib-olla vanemad. Ja mõne kujutise põhjal võis oletada, et nende tegija pidas kive maagilisteks. Ma ei teadnud, kas nad pidid olema nagu rohud – mõjuma otseselt arstimina – või pelgalt sümbolid, nagu kabalistlikud märgid. Kuid nendest õhkus midagi head ja ma hoidsin neid enda ligi.
Tavalised igapäevased toimetused meeldisid mulle, kuid kõige enam nautisin pikki jalutuskäike rentnike taludesse. Alati oli mul kaasas suur korv, kus oli igasugust kraami alates külakostist lastele kuni kõige sagedamini vajaminevate rohtudeni. Neid küsiti ikka ja jälle, sest vaesuse ja ebahügieeniliste elutingimuste tõttu olid haigused tavalised, kuid Fort Williamist põhja pool ning Invernessist lõuna pool ei leidunud ühtki arsti.
Mõne tervisehäirega sain hõlpsasti hakkama, nagu näiteks kergest skorbuudist põhjustatud igemete veritsemine ja nahalööve. Kuid tõsisemate asjade vastu ma ei saanud.
Panin käe Rabbie MacNabi pea peale. Ta sassis juuksed olid meelekohtadel higist niisked, kuid suu lõdvestunult ammuli vajunud ja pulss kaelal lõi rahulikult.
„Temaga on korras,” ütlesin ma. Rabbie ema nägi seda sama hästi kui minagi; poiss magas mõnusasti, käed-jalad laiali, põsed kaminapaistest punased. Kuid ema jäi siiski valvsaks ja ettevaatlikuks ning kummardus mind kuulates hoolitsevalt voodi kohale. Ent kui ma olin talle kinnitanud, et mina näen sedasama mis temagi, tahtis ta mind ometigi uskuda ja ta krampis õlad vajusid räti all lõdvaks.
„Olgu tänatud õnnistatud Neitsi,” pomises Mary MacNab ja lõi risti ette, „ja teie aulik emand.”
„Mina ei teinud midagi,” tõrjusin kiitust tagasi. Otsesõnu võttes oli see tõsi; ma ei saanud noorele Rabbiele anda muud abi kui vaid sundida ema teda rahule jätma. Omavahel öeldes oli nõudnud üksjagu visadust, et veenda teda loobuma kavatsusest sööta poisile kukeveres leotatud leivapudi, lehvitada tema nina all põlevaid sulgi või kallata ta üle külma veega – nimelt pole kuulda olnud, et ükski neist ravivõtetest aitaks langetõvehoo korral. Minu kohale jõudes kaebas ema igatahes sõnaohtralt selle üle, et tal ei lasta kasutada kõige paremat langetõverohtu, milleks on enesetapja koljust joodud allikavesi.
„See ehmatab mind nii irmsalt, kui ta jälle sedaviisi teeb,” ütles Mary MacNab, heites kiindunud pilgu voodis lamavale pojale. „Viimati käis isa MacMurtry ta juures, palvetas iiglama pika aja ja piserdas poisile pühitsetud vett piale, et kurjad vaimud välja saada.
A näedsa, tulivad tagasi.” Ta surus käed kõvasti kokku, nagu tahaks kangesti poega puudutada, kuid ei suudaks seda siiski teha.
„Pole siin mingeid kurje vaime,” ütlesin ma. „See on haigus, ja üldsegi mitte veel see kõige hullem.”
„Nujaa, aulik emand, eks teie tia paremini,” pomises Mary üldsegi mitte veendunult, kuid soovimata mulle vastu vaielda.
„Küll ta jälle terveks saab,” püüdsin naist rahustada, ilma et tekitaksin täitumatuid lootusi. „Tal lähevad need hood ju alati lõpuks üle, kas pole?” Hood olid alanud kahe aasta eest – põhjuseks ilmselt isalt saadud keretäied, mõtlesin ma – ja ehkki neid tuli ette harva, mõjusid nad emale kahtlemata hirmutavalt.
Naine noogutas sunnitult; mu jutt ei veennud teda põrmugi.
„Nujaa… ehkki ta peksab vahel ullusti piaga, lööb kuskile ära või nii.”
„Jaa, see oht on küll,” seletasin kannatlikult. „Kui ta seda järgmine kord teeb, tõmmake ta kõikidest kõvadest asjadest eemale ja jätke üksi. Ma tean, et see paistab natuke imelik, aga tegelikult tal hakkab parem. Laske krambihool lihtsalt mööduda ja pange ta pärast seda voodisse magama.” Ma teadsin, et ükskõik kui õiged need sõnad ka poleks, üht ema nad eriti ei rahusta. Pidin välja mõtlema midagi konkreetsemat.
Hakkasin juba lahkuma, kui mu taskupõhjast kostis tasane kõlks ja mulle torkas pähe üks mõte. Pistsin käe taskusse ja võtsin sealt kaks-kolm Raymondi saadetud võlukivikest. Valisin piimvalge – usutavasti kaltsedon – , mille küljele oli graveeritud väikene viskleva inimese kujutis. Nii et see on siis krampide vastu, mõtlesin omaette.
„Õmmelge see kivi talle taskusse,” ütlesin ja panin amuleti pidulikult naise peole. „See kaitseb teda… kurjade vaimude eest.” Köhatasin. „Te ei pea enam muretsema, isegi siis, kui tal jälle hoog peale tuleb; see läheb üle, ja poisiga on kõik korras.”
Lahkusin ülevoolavate tänusõnade saatel, tundes end ühekorraga äärmiselt lollisti ja samas rahulolevalt. Ma ei osanud öelda, kas ma muutun tasapisi paremaks arstiks või lihtsalt osavamaks šarlataniks. Ent kui ma ei saanud eriti midagi teha Rabbie heaks, sain ma teha midagi tema ema heaks, või lasta tal vähemalt ise ennast aidata. Paranemine lähtub patsiendist, mitte arstist. Niipalju oli Raymond mulle õpetanud.
Lahkusin seejärel häärberist, et teha ära oma päevased toimetused, mis kujutas endast kahe meie maade lääneservas asuva talu külastamist. Nagu selgus, oli Kirbyde ja Westoni Fraserite juures kõik