Minu Ugrimugri. Rein Sikk

kuulmise ajal, suisa uskumatu. Aga nüüd kogesime kõik, et tõsi oli taga, sest linnast väljas olid sääsehordid inimesi kohates marus mis marus.

      Ja miks ka mitte olla – pidusöök tuli ise koju kätte. Mitte tavaline pidusöök, kus palju vene ja handi ja mansi verd. Siinses pidusöögis oli suur segu kõikidest ugrimugridest. Jah – pidu, sõbrad sääsed.

      Igatahes on sääserohkus kindlasti üks põhjus, miks eestlased maanduvad metsaveerele dekoratsiooniks püstitatud püstkotta. Tõmbame ukseriide vallale ja poeme sisse. Sest kui on püstkoda ja sellel ka uks, ju siis pole tegemist pelgalt dekoratsiooniga, vaid ikka paigaga, kus sees olla.

      Teine püstkotta pugemise põhjus on aga selles, et see kongress, nagu ka mitmed teised Venemaal toimuvad soome-ugri üritused, kipub oma lõppfaasis kaotama igasugust ugrimugrilisust. Ju näib korraldajaile, et kohustuslik programm on läbitud, nüüd võtame vabalt ja paneme samas täiega. Vabalt võtmine ja täiega panemine tähendab aga paraku seda, et huugama lüüakse kõlarid, millest tuleb üksnes lame vene diskotümakas. Ei enam nootigi soome-ugrilist muusikat. Isegi vene rahvalaulu mitte.

      Vaid tümaki-tümaki-tümaki.

      Ja vaat selle lärmi ja sääskede eest siis eestlased püstkotta peituvadki.

      Ohoo, koja keskel on ahi. No kui on ahi, siis tuleb seda loomulikult kütta! Hops metsa alla, kuivad puud sülle ja kotta tagasi. Peagi vuhiseb koldes tuleleek ja korsten saadab suitsu püstkoja tipu poole, kus katuses traditsiooniline tossuauk.

      Korraga hakkab keegi meie eesti-seto segaseltskonnast laulma, siis teine ja kolmas. Kesk Siberi tundrat, püstkojas, küdeva ahju ees kõlab regilaul. Algul eesti, siis seto oma. Viimane loomulikult mitmehäälselt. Kõlab veerandtunni, kõlab pooltunni.

      Meie suitsusopsusid välja viskav püstkoja tipp aga tekitab huvi. Ja sealt kostvad helid ka.

      Algul sisenevad hõimlased, Eestis õppinud marid. Ring annab neilegi ruumi. Siis mõni hant. Siis komisid. Ring suureneb väljas tümpsuva disko kiuste. Kõik laulavad kaasa. Isegi siis, kui keelt ei oska.

      Seejärel aga piiluvad sisse miilitsad ja turvamehed, keda on lõpupidustustele kokku aetud suisa hulgi. Miks, ei saagi täpselt aru. Ju vist ikka selleks, et kongressile kogunenud ugrimugrisid kaitsta taigast välja kalpsavate karude eest. Sest mida muud oleks sel rahumeelsel seltskonnal karta?

      Ja nii need miilitsad-turvamehed sisse piiluvadki. Näib, et nad ei saa midagi aru. Väljas käib vahva disko, süüa on lademetes ja jagatakse ka tasuta viina ning õlut.

      Miks need imelikud inimesed siin laulavad?

      Suurt ja siirast arusaamatust näitavad nende pilgud, silmad ja suud on krussis kui küsimärgid. Korrakaitsjad võtavad kohe korraks aja maha, et aru saada, kas käimas on korralagedus või mitte. Kipras kulmud. Vaikne arutelu telgikatte taga, otse meie kõrval.

      Taas tõuseb telgikate. „Et vabandage, kodanikud, et miks te siin olete?” küsitakse mundrimeeste poolt nüüd otsesõnu. Et väljas ju pidu ja õlu ja viin.

      „Meile meeldib siin,” tuleb regilauluringilt kiire vastus.

      „Aga miks te ei pidutse?” ei saa soomeugrilisusest senini kaugel seisnud korrakaitsjad sugugi aru.

      „Kuidas me ei pidutse, me ju laulame,” selgitab lauluring vastu. „Kas laulmine on keelatud?”

      Nüüd on korrakaitsjad topeltsegaduses. „Ei ole, aga…” Ja ukseriie langeb taas tagasi.

      Ring võtab üles loo sellest, kuidas Pirgo sõitis Petserisse, ja sellest, kuis see hale lugu lõppes.

      Välja õlletoobi järele astudes näen, et paar mundrikandjat on igaks juhuks siiski püstkoja veerele neid imelikke ugrimugrisid vaatama jäetud – tont teab, millega hakkama saavad, algul laulavad, aga siis…

      Kui täis toobiga tagasi tulen, naeratavad mundrikandjad mulle vastu. Õlle järel käimine on igati mõistetav.

      Slaavi disko kajab üle metsa ja maa.

      Minu kõige erilisem muusikaelamus pärineb aga ammusest ülikooliajast, kaheksakümnendaist. Oleme TRÜ rahvakunstiansambli pastlasahistajaist rahvaga külas ühes kenas Võrtsjärve-veerses talus, ansamblikaaslase Meeme Uti juures. Kaks päeva mõneti ka sürreaalset tegevust oli seal justkui ettevalmistuseks lõpuks saabuvale helilisele kulminatsioonile.

      Puuvedamistalgud ja halgude lõppematu kõlks-kõlks.

      Öine kratitegemine kolmest vihast kolme tee ristil.

      Ja meid läbi küla koju tagasi saatev koertekoor, justkui seto laulupidu, kus olemas nii oma killõ’d kui torrõ’d. Seejärel järgmisel päeval rammestav lõunapoolik kevadpäikese all.

      Tassime õue plaadimasina, paneme peale Bachi orelikontserdid, sest muud plaati vist lihtsalt pole. Johann Sebastian huugab vägevasti ja seda saabub telefonitraadile kuulama… suitsupääsuke, Eesti rahvuslind, tiivulise ugrimugrilisuse elav kehastus.

      Kuulab pisut, keerab targasti pead.

      Ja korraga alustab me rahvuslind trillerdamist. Ta teeb seda vanameister Bachiga sünkroonis!

      Just pausi ajal laseb pääsuke oma laulu lendu. Aga siis, kui viled huugavad, peab ta veidi vahet. Kulminatsiooniks, kui üks kuulus fuuga täiehäälselt oreliviledes huugab, lõõritab ja säutsub ja piuksub pääsuke koos vanameistriga nii, et meil kõigil on suud ammuli. Ja kõrvad kikkis kui jänkudel ja meeled äraütlemata elevil.

      Midagi nii vägevat ja samas ka piisavalt ugrimugrilist pole ma ei varem ega ka hiljem kunagi kuulnud.

      Huvitav, kuidas miksida Bachi näiteks saami joiu või mari lõõtsalugudega?

      Küsi või suitsupääsukeselt, aga võib karta, et ta on juba ammu pääsukeste Valhallas oma remikse esitamas.

      KUIDAS VIISNURKADEGA ALUSPÜKSID EESTI ASJA AJASID

      Rahvariided on ugrimugrile maailmatuma tähtsad. Rahvariided on kindel – ja näib, et oluliselt kasvav – osa nii rahvuslikust kui ka ugrimugri identiteedist. Iseolemise tundest. Ja eriline olemise tundest.

      Paned rahvariided selga ja oledki märksa enam sa ise. Ja oled eriline, sest selliseid rahvariideid kui sinul ju teistel ei ole.

      Rahvariiete kandmise julgus on nõudnud aga ka eneseületamist.

      Samas kasvatavad igasugused veidrad juhtumused rahvariietega, peamiselt nende kaotamine ülimalt ebasobivates olukordades, ugrimugri individualismi. Tuleb välja, et kui loodad teiste peale… läheb asi untsu. Loodad enda peale… siis vähemasti pole kedagi süüdistada. Eesti Vabariigi taassaabumise järel hakkas üle isamaa käima pidupäevavastuvõttude laine. Lääne-Virumaa üks esimesi maavanema vastuvõtte oli Rägavere mõisas, mis tollal veel maakonnale kuulus.