Pulgad antakse ka. Tegelikult küll pisikesed nuiad. Sellised väga rikka mehe sigari suurused. Poisid on need ise tööõpetuse tunnis puust välja voolinud ning seejärel hoolikalt mari mustritega katnud.
Hingel on ilus.
Kaasanist lahkumise varahommikul viskan trummi suurde reisikotti, võtan takso ja sõidan lennujaama. On umbes kell viis hommikul ja jaam rahvast suhteliselt tühi.
Mu kott tõstetakse läbivalgustamismasinasse. Ja siis see algab. Totaalne paanika ja absoluutne arusaamatus.
Esiteks vajuvad suureks mu koti röntgenipildi uurijate näod. Üks neist astub mu kõrvale, nagu püüaks mind põgenemast hoida, ja teine putkab kuhugi taharuumi. Kolaki, käib uks ta järel kinni.
Korraga tunnen suisa iga ihurakuga, kuis minu peale jäävad pidama kõigi järjekorras seisvate inimeste pilgud. Minu kõrval seisev vormis naisterahvas võtab mul igaks juhuks juba küünarnukist ka kinni. Kusagilt nurgatagusest kohvikust ninna vajuv magusa piimakohvi aroom tundub korraga ülimalt lääge.
Kas ma olen mingi terrorist või?
Mõhkugi ei saa aru, et mida nad mu koti röntgenipilti vaadates küll nägid. Kas mõnd püha ilmutist? Või oli masin lihtsalt lolliks läinud ja mina nüüd selle tehnikaime vaene ohver?
Kolaki, käib uks ja siis veel teine ja kolmas.
Korraga vajub ruumi, sinnasamasse, kus vormis naisterahvas mu küünarnukist kinni hoiab, suur parv mundrikandjaid. Üks vingemate pagunitega kui teine. Majorid on kõige enam esindatud.
No nii, mis siin siis toimub? Majorid on erutatud ja huvist tulvil.
Kõik soliidsete auastmetega tegelased astuvad väärikal sammul minu ja mu koti juurde. Piiravad mu nii ümber, et liigutadagi ei saa. Ja see major, kellel on kõige kõvem ja bassiderikkam hääl, kuulutab kui kantslist: „Kodanik… kas see on teie kott?”
Jah, noogutan.
„Kas te pakkisite oma koti ise?”
Jaa, noogutan taas.
„Kodanik, mida te kotis hoiate?”
„Ei, midagi, isiklikud asjad,” piiksatan vaikselt ja hirmunult vastu.
„Kodanik…”
Nüüd tuleb pikk ja kandev paus, peaaegu miljonidollariline. Stanislavski ja Panso paneksid sellise pausi eest lavakõnes kindlasti viie.
„Kodanik… Palun avage oma kott!”
Loomulikult avan, milles küsimus.
Astun koti ligi. Ja näen, kuis majorid mu ümbert korraga ettevaatlikult kaugemale astuvad. Ühe käsi läheb nagu muuseas püstolikabuurile.
Tõmban hoogsalt luku lahti. Kõigi silmad vaatavad lukutõmbest tekkinud pragu. Tundub, nagu tahaksid ärevlevate uudistajate silmad suisa pealuude seest välja ronida.
Tõstan kotist välja sinna kõige peale pandud mari trummi ja saan korraga aru, et selle plekist ümbris oligi asi, mis maailmatuma pahanduse tekitas. Suur, imelike kirjadega metallkapsel eestlase kotis. Just seda ju läbivalgustamiskaamera näitas.
Ega ometigi mitte pomm?
Ju vist nii liikusid lennujaama turvajate mõtted.
„Što eto takooje…? Mis see on?” nõutakse mari trummi seirates minult selgust.
„Trumm,” vastan siiralt ja veidi tobeda naeratuse saatel.
„See on täiesti tavaline mari trumm, rahvamuusikainstrument, ma võin teile trummi lüüa ka…”
Viimane pakkumine on aga vist paanikaosakonna epitsentris nii sobimatu ja ettearvamatu, et korraga ohatakse sügavasti minust vasakul ja paremal. Ohe kõlab, nagu ütleks keegi kurva häälega: „No vaata ugrimugri idiooti, tuleb hommikul kell pool kuus Kaasani lennujaama mari trummi mängima…”
Majorite summ mu ümber vajub laiali, mehed astuvad lönts-lönts tagaruumidesse. Võimalik auastmekõrgendus Eesti terroristi tabamise eest läks vett vedama.
Vaat nii palju siis täiesti tavalisest mari trummist, mis senini mu riiulil seisab. Vahetevahel, mõne pidustuse käigus, tümistan seda ka. Ja meelde tuleb taas Kaasani lennuväli ning bassihäälne küsimus: „Što eto takooje…?”
KUIDAS SURNUD SAAMI HUNT VIRUMAA KOERAD LOLLIKS AJAS
Ugrimugride muusikas on nii palju hinge ja müstikat sees, et see võib laulma panna linnud ja loomadki. Iseasi on selle, tihti väga hästi ära peidetud muusikani jõudmine. Tõeline Kolgata tee. Kuid läbinut ootab preemia.
Soomes, Saamimaa piiril asuv Inari on müstiline linnake. Mitte üksnes piltilusa ja kolme tuhande (!) saarega järve pärast. Isegi mitte järves asuva saamide pühapaiga, Ukonkivi saare pärast. Aga sellepärast, et Inari on koht, kus aeg seisab. Sõna otseses mõttes.
Mu Inari külastuste vahele eelmisel ja sel sajandil jäi seitse aastat, aga kõik oli taas sinna jõudes absoluutselt sama. Millised muutused olid vahepeal toimunud Eestimaal, aga Inari…!
Sama värvi majad. Sama, veidi viltuvajunud plank, vaid vahepeal ehk sama värviga üle võõbatud, samad kuulutused külavahel. Ja kõrts – muutumatuseni sama. Vastab täielikult klassikaliselt laulusõnadele „kõrtsitoas oli õhk nii kibe, õllest-viinast põrand libe”.
Kõrtsitegelasedki on muutumatult samad, kuigi seitse aastat on vahepeal möödunud. Tundub, et Inari kõrts ei saakski olla päris Inari kõrts, kui sealt puuduksid allpool kirjeldatavad tegelased.
Kõigepealt üks joviaalne kaabuga soomlane, kes tahab igaühega tuttavaks saada. Aga Lapin Kulta õlle ja Koskenkorva viina mõjudest kannatada saanud diktsioon paraku seda väga ei võimalda – mis aga ei sega tal igaühele kaela kargamast ja uurimast, et kuidas läheb.
Siis naine, keda ihaldaks maalida Rubens. Ta silmis on kirg ja soov kindlasti mitte üksinda teki alla pugeda, käes aga õlleklaas.
Siis veel nurgas nukrana seisvat mänguautomaati katkuv kiitsakas tädi. Ja kaardimängijad, kes omavahel sujuvalt vestlevad. Nende vestlus koosneb üksnes eri intonatsiooniga öeldud vandesõnadest. Aga igaüks laua taga mõistab imehästi, milline toon tähendab, et vaadake seda naaberlaua mutti. Teine samasugune sõna aga vihjab, et käes on paganama hea kaart. Rääkimata sellest mühatusest, mis peaks ütlema, kes keda täna õhtul panna tahab.
Saami asjast ja sisust pole selles Saamimaa linnakese kõrtsis esialgu haisugi. Pigem hõljuvad suitsuses õhus ringi oma elus mitte just tippu hüpanute soovid ja lootused ja põhjused, mis nad Põhja on toonud. Lootus saada parem töökoht kui mujal. Liigne napsulembus. Purunenud armastus. Ning suitsu on nende lootuste ja saatuste kohal palju, sest Euroliit pole veel oma karme tubakavastaseid direktiive kehtestanud.
Ja omakorda kõige selle kohal on käriseva häälega kõlareist tiksumas tüüpiline soome tümps ehk umpsa. Vahelduseks kamaluga latiinorütme. Luristan-löristan õlut ja ootan, et millal siis ometigi hakkab kõlama saami joigumine. Olen ju Saamimaal.
Ootan ja loodan ja rüüpan õllekest. Ja mul on tegelikult üsna ükstapuha, kas joig võiks tulla klassikalises stiilis või mõne hevirokkari poolt töödelduna. Aga tuhkagi. Ma võin püüda ka kogu kõrtsi kuivaks juua, et aega viita ja joigu oodata. Saan seal Saamimaa südame kõrtsis aru sellestsamast, mida kogesin ka seitsme aasta eest – saami muusikast pole siin õrna haisugi.
„Miks teil saami muusika ei kõla,” küsin baaripidajalt. Minu arust selleltsamalt, kes oli siin seitse aastat tagasi.
Vastuseks vaid hämmastunud pilk.
Kordan küsimust.
„Vabandage, miks ma ei kuule saami muusikat?”
„Aga keegi pole seda kunagi tellinud…” Daamilt leti taga tuleb samasugune vastus kui seitse aastat tagasi.
„No ma tellin siis!” Samuti vastasin seitse aastat tagasi.
„Aga kahjuks pole