Aga kuidas see sõitmine siis käib?
„Gaas on parema pöidla all, pidur vasakul,” õpetab saam oskamatuid. „Aga sõida rahulikult. Kui midagi lõhud, maksad 24 000 Norra krooni trahvi.” Kogu tarkus.
Temperatuur on vahepeal mitu pügalat allapoole roninud.
„Miinus 32,” raporteerib esiotsamees ja keerab lõugava mootoriga saani nina aina pimedamaks muutuva tundra poole.
„Oua-vouva!” huilgavad mootorid. Ootusärevust ja tundmatuse tumedust on õhus veel enamgi kui pakast. Ja see, mis järgneb, pole eestimaine lumesaanisõit siledal teepinnal.
„Oua-vouva!” Start!
Tundras on aga meie saabumise eel vist pooleli jäänud Edgar Valteri raamatust pärit pokude kokkutulek. Hops üle ühe, hops üle teise, kolmas kipub saani suisa tasakaalust välja viima.
Hoppadi-hoppadi-kappadi-kappadi. Ouva-vouva.
Tarvaline tundra talitee. Ninast ja suust lendavad aurupahvakud jäävad pidama kaitseprillidel, muutes need peagi nina peale asetatud jääklombiks.
Hoppadi-kappadi-ouva-vouva üle mätaste. Saatjaks vaid lärm kõrvus ja aina kaugemale lumesajusse kaduv eessõitja sabatuli. Ja surin tuleb sisse. Mitte üksnes mootorsaanist. Vaid sellest ümbrusest. Sina, imepisike kübemeke oma saani taltsutamas kaugel Põhjala taeva all, kesk krõbedat külma.
Vaateväli muutub aga aina enam jäätuvate kaitseprillide taga üha ahtakesemaks ning mälusopis jooksevad kaadrid rodeo-filmidest, kus hullunud hobused ja härjad klopivad oma seljal ratsutajaid, nii kuis jaksavad. Polaar-rodeo peksab kogu sisikonna segi ja veerand tunni pärast tulitavad reielihased mis hirmus. Püüan nimelt end saanil oma jalgadele toetudes ja siis pisut ihu tõstes-langetades pisutki leevendata mu taguotsale osakssaavaid ponnistusi.
Kurat, kus on eessõitja tuli? Kurat, kus?
See pole paanikauss, mis hinge poeb. Suisa suur boamadu, suurt hirmu külvav.
Kus, kurat?
Hoppadi-kappadi-oua-vouva.
Kas ma olen üldse õigel rajal? Ma ei tea. Teed leida ei oska. Ainuke, mida oskan ja tean, on edasi sõita. Lootuses, et olen õigel teel.
Viimaks viirastub mingi tuluke aina tihedamaks muutuvas sajus. Viimaks saab viirastusest tõelisus. Aga kui poleks viirastunud? Ju oleks hommikul tundrast leitud üks ilus eestlasekujuline härmas skulptuur. Üks saam hiljem kostab, et eelmisel retkel kadus, jah, üks mees ära. Mitu tundi otsitud teist taga.
Lõpmatuna näiv, kuid saamidele täiesti tavaline tundraretk jääb pooleli, sest ees ootavad kaks maja. Meie ööbimispaik. Seest niisama külm kui väljast.
Halud selga, õuest tuppa, tuli ahju. Higiste kassipoegadena läbimärg seltskond hakkab tasapisi oma vattide seest välja ronima ja neid kuivama riputama. Kuigi väljas oli krõbekülm, higistasid me ihud hirmsamal kombel. Sest lumesaanirodeo on raske füüsiline töö.
Istume, lobiseme.
Suuri kaameraid kaasa tassinud fotograafid on pisut nördinud, et ikka pole veel virmalisi näha. Aga just virmalisi on nad polaartaevas pildistada lootnud ja selle nimel kohale tulnud tuhandete kilomeetrite kauguselt.
Ahi ajab sooja, istume, lobiseme. Külmast õhkavasse õue ei tihka keegi nina pista.
Ainult saamid käivad, hõlmad valla ja T-särk üll, õues suitsetamas. Teised vahetavad toas muljeid polaar-rodeost ja need muljed ei taha kuidagi lõppeda.
Kui üks ahelsuitsetavatest saamidest nina korraks tuppa pistab, küsib keegi muuhulgas ja mokaotsast, et noh, mis õues näha on.
„Ei miskit,” tuleb väsinud mehe natuke tülpinud vastus, „täiesti tavalised virmalised”.
„Mis asja?” hüüab toatäis ajakirjanikke kui ühest suust.
„Virmalised, täiesti tavalised,” ei saa veidi ehmatanud saam sellele erilisele erutusele pihta.
Korraga on tuba täis end vattidesse toppivaid mehi, naisi, filmikaameratesse (sest digitaalseid siis veel polnud) keritakse kõige suurema tundlikkusega filme, kottidest uhatakse välja objektiive ja statiive. Suur pahvak härmas õhku lendab tuppa, kui kõik see mees ja mõni naine õue tormab ja pilgud taeva poole suunab.
Isekeskis majja jäänud saamid luristavad ahju juures kohvi ja arutavad, et mõni ime nüüd – täiesti tavalised virmalised. Täiesti tavalises taevas oma täiesti tavalist ja lakkamatut sära pildumas, valgusmõõkadega võitlemas.
Eestit väisas paari aasta eest tore udmurdi ajakirjanik Jelena Minnigarajeva, kes sai vapustuse sealt, kust seda kõige vähem aimata-loota oskas.
Jelena on poolteist nädalat Tallinna ja Eesti Päevalehe elu tudeerinud. Seejärel toon ta oma kodupaika Kadrinasse, veel teadmata, mis imet me tavaline külakirik just tema jaoks peidab.
Uitame sulnil maiõhtul mööda Kadrinat, kui mulle korraga meenub, et meie külaorelit on restaureerimas kuulsaim Läti orelirestauraator Janis Kalninš. Mõtlen, et äkki oleks udmurditaril vahva piiluda oreli sisse.
Mina igatahes sain paari päeva eest erilise elamuse, sest Läti meister oli kõik seinad instrumendi ümbert ära võtnud ja uitas ise ses viledest ja vilekestest koosnevas imeilmas kui muinasjutus. Uitas võlurina. Puudutas siit, liigutas sealt. Loksutas ja silitas. Ja neli lauda puitu või mõnikümmend kilo vaske, mis oreliviledeks saanud, hakkasid inglihäältega laulma.
Jelena on nõus kirikut kaema. Seega sisse, üle remondist jäänud saepuru ja tolmu, trepist üles, oreli ja lätlase poole.
Vaatepilt, mis ülevalt kiriku rõdult ja oreli kõrvalt avaneb, on kesksuviselt lummav. Nimelt on õhus lendlemas remonditolmu. Küll oreliviledelt lendu ehmatatut, küll saemeeste tööst tõusnut. Ja kõik see hõljub Kadrina kiriku sees, madalate kollaste päikesekiirte lummas. Hõljub müstiliselt ja lummavalt, justkui midagi uut ja väga erilist lubades.
Kirikus on ka meie pastoriproua ja oreli hea perenaine Külli Erikson. Naine, kes end pühendanud orelite hingeelu tundmaõppimisele.
Orel on oma alastuses üsnagi muljetavaldav. Tuiame ümber, piilume sisse. Külli jagab lahkelt seletusi. Ja korraga küsib Jelena Küllilt, et kas äkki lahke emand ei mängiks pisut orelit.
Loomulikult!
Külli lasebki oma nobedatel näppudel üle klaviatuuri lennata. Olen varemgi kuulnud orelimuusikat nii plaadilt kui ka kirikus. Aga see, mida kuulen nüüd, on hoopis eriline. Hoopis teistmoodi hääl.
Sest üks asi on kusagil kontserdisaali nurgas või kirikupingil orelit kuulata. Muusika tuleb kaugelt ja kõrgelt, kusagilt sfääridest. See muusika on nagu teise reaalsuse osa ja sinul enesel pole sellega midagi olulist pistmist. Et las ta siis kõlab ja asi tahe. Kui on ilus, siis meeldib, kui ei ole ilus, siis ei meeldi. Ja kui oskad ja lauluraamat parasjagu lahti, võid ka mõnd kirikulaulu kaasa joriseda.
Aga nüüd!
Me seisame ju praktiliselt oreli sees. Me tunneme, kuidas iga heli, iga noot meid lausa füüsiliselt puudutab. Küll tungib helehäälselt läbi trummikilede, küll raputab võimsalt kogu rindkeret. See on midagi hoopis erilist. Mitte helide kuulmine, vaid helide tundmine oma hinge ja ihuga.
Ja see tolm, mis orelikontserdi taustal mööda päikesekiiri hüpleb ning ninna tungib. Korraga tundub, et sel tolmul on igaviku lõhn.
Külli mängib edasi. Talle meeldib orelit mängida.
Vahepeal peatub mu pilk selle muusikatulva keskel ka Jelenal. Temas on kõik muutunud. Esiteks tabab teda šokk. Seda on lausa füüsiliselt tunda. Orel muudkui mängib ja on näha, et Jelena ei saa esmalt absoluutselt millestki aru. Selline helidevoog, otse siitsamast tema ees olevatest viledest – see on tema jaoks enneolematu.
Siis hakkab Jelena suunurk vaikselt värisema, siis silmanurk. Ta silmad otsivad ses aina võimsamalt voolavas helidejões, suisa helidekose keskel, organist Külli omadega sidet.
Silmad kohtuvad, vaikne noogutus