Keelepuu
SAATEKS
Tere tulemast oma tõeliste juurte juurde!
Kirjutasin selle raamatu, et välja öelda ugrimugri suurim saladus. Ugrimugri – see on meie kõigi, soome-ugri inimeste särav maailm, täis vahvaid hõimlasi ja erilisi juhtumisi. Selliseid erilisi ja enneolematuid juhtumisi, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega.
Ei kellegi teisega. Nii olen ilmas ringi vaadates kogenud.
Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. Ugrimugri maailm on hingeseisund, elamise viis.
Rokkivad vanaemad kartulipõllul, silmini õllesiltidesse uppunud sepp, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed, majorid paanikasse ajanud trumm ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui maailma üks targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas.
Saamid, marid, soomlased, udmurdid, ungarlased, komid, handid, liivlased, mansid, nganassaanid ja teised hõimlased – see on minu ugrimugri maailm, kokku ligi 25 miljonit inimest. Olen neist mitmeid enda jaoks avastanud, paljud on veel avastamata jäänud.
See raamat on nelikümmend üheksa aastat kestnud avastamisretkest ugrimugri maailma. Ja raamat nelikümmend üheksa aastat küll teadlikult, küll ebateadlikult otsitud vastusest küsimisele, kes me, ugrimugrid, siis üldse oleme. See muutub hoopis inimlähedasemaks, kui siseneda ugrimugri inimeste imede ilma, kus ükski nädal ei möödu vahvate juhtumisteta, südamlike kohtumisteta. Ugrimugrid on ju oma vaimus jäänud loodusrahvaks, tundratallajateks, metsamõõtjateks, puu hinge uskujateks, kivide nimede teadjateks, lillega jutu vestjateks, mere kaldal mõtlejateks.
Oleme vee, maa ja metsa väge ikka veel silmini täis, kuigi ise sellest alati aru ei saa. Aga ju meie ürgloomuse kohtumised kiiresti muutuva maailmaga kukuvadki just hinge eripära tõttu teinekord veidi kentsakalt välja.
Eestlaseks sünnitakse. Vastuvaidlemist mittelubaval moel. Pistad pea emaüsast välja, uudistad ilma ja inimesi, saad oma ema ja isaga tuttavaks, teed viiks-vääks ning oledki, plaksti, eestlane valmis.
Üldjuhul me siin küsimusi ei esita.
Et noh, kui eestlane, siis eestlane, ja asi tahe. Uhke ja hää tunne – ja miks ka mitte. Lähme aga laulupeole leelotama ja tagakambrisse verivorstiga maiustama.
Vaarisa moodi.
Aga on paganama mõnus ning hingele ilus korraga teada saada, et su sugulaste ring ei piirdu vaid koduküla või Eestimaaga. Ja et su suguselts on kaugelt suurem kui miljon.
Väidan, et mul on 25 miljonit sugulast. Ma olen selle üle lõpmata uhke. Sest ugrimugri rahvast on maailmas just 25 miljoni ringis. Mis sest, et nad kõik ei räägi enam ammugi emakeelt. Mis sest, et ma pole neist enamust kunagi näinud ega näegi. Millegipärast usun, et seda, mis seob, on meie vahel enam sellest, mis eristab.
Seda ei saa alati tõestada, aga seda on võimalik kogeda.
Ühtmoodi silmavaade, ühtmoodi mõtlemise kulg. Ühtmoodi tagasihoidlikkus. Ja ühtmoodi hullus, kui asjad käest ära minema kipuvad. Ja ühtmoodi eriline tehniline taip.
Eneses ugrimugri leidmine on aga keeruline värk. Keerulisem kui sudoku. Isegi keerulisem kui riigieelarve kokkupanemine.
Aga samas mõnus. Ja rikkaks tegev. Ent see võtab aega, et eneses arusaamisele jõuda – et mis küll seob mind mõne vanaemaga kaugetel lõpmatutel lagendikel või mõne põdrakasvatajaga polaarjoone taga.
See raamat ongi eneses ugrimugri hinge otsimise ja leidmise lugu eriliste ja imeliste juhtumuste kaudu alates Siberist ja lõpetades Saamimaa tundratega. Rääkimata maride ja udmurtide ja komide asualadest. Rääkimata hantidest, mansidest, setodest, soomlastest, eestlastest.
See on raamat ühestainsamast erilisest reisist, retkest oma sisemusse. Ugrimugri ürgjõu juurde.
Viimasel ajal väidetakse, et me keel ja meel on tulnud Ida poolt ja kondid, et mitte öelda geenid, Euroopast, aga vahet pole. Oluline on otsida tuhandete aastate vanust ühisosa, mitte erinevusi. Ainuüksi regilaulu iga ulatub vähemasti kolme tuhande aasta taha, mis siis veel muust rääkida!
Samas on see raamat mitmekümnest toredast reisist koos vahvate ugrimugri reisikaaslasega, kellest igaüks õpetab midagi tarvilikku. Sellist, mis aitab sul aina enam iseendaks saada. Läbi naeru ja nutu, loomise ja hävingu.
Kõik need erilised juhtumid, millest kirjutan, on tõestisündinud. Kõik nimed on õiged. Aga nagu kirjatsurade loomeponnistuste puhul ikka, võib vahetevahel juhtuda, et soolan pisut üle või veab mälu alt.
Kõike pole õigel ajal kirja pannud. Laiskus on ju inimese pärisosa.
Kuid õnneks on alles pilgud, tunded ja lõhnad mälusoppides. Ja soov enese mälus sobrada, sealt vääriskive leida.
See on peamine.
Õnneks suudame täpselt dateerida ka selle, kus akadeemilise soome-ugri kõrvale astus inimlik ugrimugri. See oli jaanuar 1988, mil ajakirjas Vikerkaar ilmus Lauri Vahtre artikkel „Soomeugri ja ugrimugri”. Esmakordne sõnakasutus ajaloos.
Vahtre kuulnud sõna oma sõbralt Jüri Perelt, kui see Tartu ülikoolis soome-ugri keelte kateedrist möödus. „Soomeugri – ugrimugri,” itsitanud siis Pere. Vahtre aga pani „ugrimugri” kirjatöö sisse, pani halvustavalt. Ta pidas ugrimugriks pseudorahvuslikke ruunikalendreid.
Suur soome-ugri ja ugrimugri asja ajaja Andres Heinapuu aga võttis sõnal sabast kinni, hakkas kasutama. Kõikjal, kus võimalik. Mõtles soome-ugri, aga ütles ugrimugri. Heinapuu on suure jutuga mees. Ja nii ta muudkui rääkis, et ikka ugrimugri ja ugrimugri. Aga üksnes positiivses kontekstis. Nii kaua rääkis, kuni suutiski sõna tuntuks ja kuulsaks rääkida.
Tõsi küll, oli vastuporisemist ka. See käib asja juurde. Et meil ju kena ja aateline sõna – soome-ugri. Miks küll seda lörtsida, kasutada suisa tähenduseta ugrimugrit.
Keel ei ela käsu peale, keel elab ise. Ja kui mõni väljend – näiteks ugrimugri – on keelele kohane, siis see väljend lihtsalt tuleb keele peale. Võta või jäta.
Meie võtsime.
Ja nüüd, ligi kolmkümmend aastat loomisest hiljem, võime igatahes kõigi eelmainitud kolme mehe ees tänutundes mütsi maha võtta.
Aga teele, sõbrad.
Kadrina, kevad 2010
KUIDAS SAAMIDE TUNDRALUMMUS MUUSIKAKAUGE KIRJATSURA JOIGUMA AJAS
Igasse ugrimugrisse või vähemalt tema vanematesse ja õpetajatesse on sisse kodeeritud laulukohustus ja pillimängutung, justkui ugrimugri vanne. Oleme ju kandlekeeli helistavad lauluisad ja – emad! Šamaanitrummi põlised tagujad. Regivärsi veeretajad. Eks need oskused koos teha tahtmisega tulevad ikka ugrimugri juurde, aga teinekord üsnagi iseäralikul moel.
Mul oli esimeses klassis väga tubli ja ülimalt pedagoogiline lauluõpetaja, Vilja Toomi nimeks. Kui ta just parasjagu oma kümnetele kuulsatele kooridele laulmist ei õpetanud, täitis ta tantsutaat Ullo Toomi abikaasa austavat kohust.
Tallinna tuntud ja tollal Nikolai Vassiljevitš Gogoli (miks just tema, ei teadnud keegi) nime kandnud 21. keskkoolis oli absoluutselt loomulik, et mitte öelda kohustuslik, et kõik esimese klassi jõngermannid laulsid lastekooris.
Prestiiži küsimus.
Kooris käidi laulmas hoolimata sellest, kas elevant oli su kõrvade peal tallanud või meenutasid häälepaeltest väljuvad helid haraka armuhüüdu. Nii sattusin minagi vastuvaidlemise välistanud õhkkonnas lastekoori.
Püüdsin siis Vanemuise kutset hinges kuuldes ikka kõva ja selge häälega kaasa laulda, hoolimata sellest, et pooled noodid mul üldse pihta ei läinud ja ülejäänud olid tundmatuseni moonutatud. Aga kus mure kõige