Käian neid plaate siiani ja meenutan nii kõrtsis juhtunut kui seda, kuis saami joig üldse sündis. Sest joig ei ole tavaline laul. Joig on hingeseisund, mis tuleb saamist välja algul sõnadeta, lihtsalt erinevate silpidena, erinevate häälikutena. Siis kogub joig saami sees jõudu ja hakkavad lisanduma sõnad. Improvisatsioonina. Hingeseisundist.
Kuulsin kord lugu Saamimaa eelmise sajandi algupoole soome päritolu kooliõpetajast, kes kord klassi ees väikestelt saamidelt tõsimeeli pärinud: „No öelge nüüd siis meile ja oma klassikaaslastele ausalt ära, kas teil on sabad või mitte.”
Haudvaikus.
Aga väikesed ja tollal igal pool põlgust kogenud saamid ei hakanud nutma.
Nad hakkasid… joiguma.
Ju nad panid oma laulu sisse kogu oma maailmavalu ja arusaamatuse, aga mine sa tea, vast ka mõne sajatuse sekka. Õpetaja õnneks ei saanud saami keelest aru.
Täna on joig saamide tähtsaim rahvusvaheline kaubaartikkel.
Lähen Marimaa pealinnas Joškar-Olas hommikul vara hotellitagusele turule, et mõni mari muusikaga CD-plaat või vähemasti kassett osta.
Et olen sel hetkel ugrimugri maailmas muusikat otsides veel noor ja roheline, arvan naiivselt, et ju liuglen peagi hõimuvellede muusika voogudes, süli head ja paremat täis ja ei oskagi õiget valikut teha.
Aga õige valik on lihtsamast lihtsam.
Putkade armaada on muljetavaldav ja igaühes neist on suur ja võimas valik nii Vene kui muu maailma muusikat. Ikka tuntud tähti ja tundub ka, et isegi neid plaate, mis pole veel Läänes ilmuda jõudnudki. Rääkimata Venemaa avarustes kokkuklopsitud Lääne hittide kogumikest, millest laulude autoreil aimugi pole.
Nii osa üllitiste kodukootud-viletsa värviprinteriga toodetud ümbrispaberid kui ka pakutava üliodavad hinnad annavad igatahes kindla teate – ükski artist pole siin müüdava eest kopikatki teeninud. Piraatluse paradiis.
Mina: „Vabandust, kas teil mari muusikat ka on?”
Putkamees: „???”
Mina: „Mari muusikat, rahvamuusikat, selle töötlusi, kaasaegset rokki?”
Putkamees: „Kelle?”
Mina: „Mari, see on ju Mari Vabariik, siin elavad marid, nad on väga musikaalsed…”
Putkamees: „Mõnitate või?”
Käevarrejämedune kuldkett putkamehe kaelas ning isegi kampsuni alt paistev biitsepsite mäng lubavad aimata, et kaupleja võib arusaamatule küsimusele vastata ka hoopis arusaadavamas keeles.
Väikeste nüanssidega kordub sama umbes viies putkas, kuni käega löön. Ilm on õnneks varahommikuselt pime, nii ei näe ma müüjate pikaks veninud nägusid. Ja näod võisid olla väga pikad, sest kujutage ette: igas putkas on tuhandeid plaate. Külg külje peale tõstetud nii umbes sajaplaadilised virnad ulatuvad alumise akna veerest ülemise akna ääreni. Ja selliseid virnasid mahub ka kõige pisemasse putkasse kümmekond, kui mitte enam. Kui seda varamut otsast kuulama hakata, läheb päike enne sada korda looja, aga lõpp ei kosta ikka veel.
Ja siis tuleb üks tohman Eestist, kellele see pakutav ei meeldi, ning nõuab mari muusikat. Loomulikult ajab tigedaks.
Lähen edasi, poodi mari kommi ostma. Ja seal kuulen sootuks isevärki muusikat. See kõlab nii: mhh-kõll-vull-klõnks-uhh.
Justkui omapärane räpp – ikka mhh-kõll-vull-klõnks-uhh ja ikka mhh-kõll-vull-klõnks-uhh!
Kui kõll ja vull kõlavad kogu aeg ühtviisi, siis teised lisanduvad silbid ja hääled – mhh, klõnks ja uhh – olenevad nende tekitajaist. Kes on kiitsakam, teeb peenema häälega, turdim aga suisa bassiga, mis ilmestaks iga oratooriumikoori: mhh-kõllvull-klõnks-uhh!
Muusika taustal avanev pilt pole aga sugugi meeldiv. Astub nimelt meesinimene leti juurde ja ütleb mhh. Paneb rahatähe letile.
Naine leti taga noogutab ja võtab pakutud rahatähe. Kõll – langeb teeklaas letile, vull – täitub see viinaga ja klõnks – läheb viin kurgust alla. Järgmine mees on juba ootel. Üleliigsete sõnadeta rituaal.
Nüüd saan aru, miks mind hommikul hotellis imelikult vaadati, kui küsiti, et mida mulle juua pakkuda.
Vastasin, et mul juba on kohv ja mahl.
Küsiti veel üle, et mida juua.
Ju ei saadud aru, et miks ainult kohv ja mahl. Ja siis nägin, et rääbaka hotelli puhvetis oli hoolimata hommikust igaühel napsuklaas ees.
Nüüd kordub see kõik, aga märksa troostitumalt, toidupoes. Mhh-kõll-vull-klõnks-uhh!
Tõele au andes ei tohi seda muusikat üksnes meie hõimlastele maridele omistada. Palju neid seal Marimaa pealinnas Joškar-Olas üldse ongi. Pigem rahvaste segapuder, kus slaave kõige enam.
Aga ega see tõdemus kurba pilti oluliselt rõõmsamaks ka teinud.
Komimaa pealinnas Sõktõvkaris tuulan raamatupoode, lootes neist ka plaadiletti leida. Ja unistan, et sellel on kindlasti mõni vahva komi muusika tänapäevane töötlus. Tuhkagi.
Juba venekeelsete raamatute massist läbimurdmine nõuab omaette energiat. Kuigi jah, rariteete – ja veel millise minihinna eest! – on siin sadu. Nii väikseid hindu võib enesele lubada vaid väga suur turg, kus lugejaid on Läänemerest kuni Jaapani mereni.
Aga need raamatud pole täna minu eesmärk.
Küsimus komikeelsete raamatute kohta paneb värskelt ja rohkelt värvitud müüjannad mõtlema. Näib, et Komimaa pealinnas ei küsita nende käest komikeelsete raamatute kohta liiga tihti.
Siis aga meenub neile midagi. Ja peagi on mu pihus komikeelne lasteraamat. Pea ainuke komikeelne üllitis raamatupoes. Või vähemalt ainuke, mis selles poes üles leiti.
Plaate pole.
Ja teades ning mäletades Marimaal toimunut ei kibele ma Komimaa turule. Hakkan hoopis koos teiste eestlastega meie giidi lunima. Et enne me Sõktõvkarist igatahes ei lahku, kui oleme komi muusikaga plaadi saanud. Ja meie ei usu, et sellist plaati pole olemas.
Kaks päeva lunime ja viimasel kohaloleku päeval jõuamegi lahkel juhatusel kultuurikeskusesse, kus keegi peab teadma seda, kus asub see keegi teine, kelle käes on just need plaadid, mida vajame.
Algul otsitakse seda esimest, siis seda teist ja lõpuks ilmubki välja too kolmas, plaadid pihus.
Ja muusika on vägev, tänagi tuksub mu automakis Zarni An ehk kuldnaine, mis on selle komi folkloorist tulvil bändi nimi.
Aga mis paganama pärast peab tee tõelise ugrimugri muusikani nii keeruline olema?
Soome-ugri maailmakongressil Hantõ-Mansiiskis ei näinud ma müügil ühtegi handi ja mansi muusikaga plaati.
Eestis aga õnnestus mul kokku viia ugrimugri ajakirjanikud ja muusikaärimees Aarne Valmis. Keegi kaugelt tulnud hõimlastest ei suutnud uskuda, et ainuüksi eesti muusikat lindistades ja müües on võimalik täitsa kenasti ära elada.
Aarne Valmis lohutas neid. Eelmise sajandi kaheksakümnendatel me ise veel ka ei uskunud.
Alati, kui ma kusagilt ugrimugrimaalt saabun, on sõber Raivo Riim kohe uudistamas, kõrv pikal, et kas mingi vahva mörina või muu muusika ka kaasa tõin. Tema kõrvad on küll klassikaga ülimalt hellitatud ja ooperiga kõige enam, aga õnneks kikitab ta neid ka teistsuguste tonaalsuste peale üsnagi hoogsalt.
Geenid vist kutsuvad.
See meie ugrimugri muusika kuulamine pole mingi tavaline plaadi masinasse pistmine. Ugrimugri on enamat sündmust ja suisa rituaali väärt. Plaat masinasse ja ise juttu ajama, see ei kõlba kohe kuhugi. Nii võib kohelda mõnd massikultuuri ilmutist, mis niigi igast raadiojaamast end sinuni pressib.
Ugrimugri