Ei meie taha midagi lõhkuda ega purustada. Ka oma kuulmekilesid mitte. Küll aga teame, et suur kõlar ja hea võimendus on need, mis muusika hoopis teistmoodi kõlama panevad. Sellisena, nagu see mõeldud. On ju vahe sees, kas lugu piniseb mobiiltelefonist või korralikust heliesitusmasinast.
Kui saun küdema pandud ja pliidi alla praeahju sibulad ning kartulid küpsema asetatud, istume toimetamiste järel viimaks õuele ja laseme helinestel koos humalanestega hea maitsta. Ja helinested tulevad me manu ikka nii parasjagu kõvasti, et kogu taluõuel kuulda oleks. Ja veidi enam ka.
Naabrid on õnneks poole kilomeetri kaugusel.
Niisiis – on kena ja sume sügisepoolne õhtu. Kärbsed enam ei hammusta ja sääsed ka ei pinise. Saunakorstnast tulevad suitsupahvakud jõuavad otsapidi ninna ja lubavad juba ette aimata suurt vihtlemise mõnu. Värskete vihtade aroom erutab hingi ja sõõrmeid lisaks. Ja õlu maitseb hää.
Mul on kaasas Nils-Aslak Valkeapää remikside plaat. See saam, Lennart Meri suur sõber, oli Soomes kõva revolutsionäär. Esiteks julges ta saami püha laulu, joigumisega esinema hakata. Esialgu pidasid konservatiivsed saamid juba joigudega avalikku esinemist ja sellega leiva teenimist taunimisväärseks, sest joig pole niivõrd laul teistele, pigem ikka enesele. Rääkimata veel sellest, et Valkeapää hakkas oma joigusid saatma kitarriga. Hiljem jõudis aga Valkeapää isegi nii kaugele, et hakkas saami joigusid igasuguste loodushäältega kokku miksima.
Vaat selline saami plaat nüüd Virumaal ilma teebki. Meie ümber avanevad helimaastikud, kus saami laul on vaid üks osa. Neisse maastikesse on kätketud kogu Saamimaa loodus.
Kõlab vaikne joig, taustaks külakoerte kilked. Ja ennäe – Eestimaa külakoerad ümberringi hakkavad korraga elama. Kilkavad lähemalt ning kaugemalt taludest plaadile salvestatud saami omadele vastu.
Mõne koera häälest on kohe kuulda, kuis ta saba suurest rõõmust lups ja lups vastu külgi peksab. Teine on kui armuvalus. Kolmas lõugab kurjalt vou-vou, et tõmba aga uttu, või löön sulle, saami krantsile, kohe hambad turja.
On pimedaks läinud, esimesed tähed naeratavad taevalael, saunaahju suitsulaamade vahel.
Siis aga ilmuvad meid ikka ümbritseva saami laulu taustale korraga põhjapõtrade korsked ning tuhandete kapjade plagin. See, mis järgneb Virumaa Varudi külas, on ennekuulmatu.
Kõik koerad, kelle hääled jätkuvalt üle taeva ja maa kajavad, on eneses korraga karjakrantsi avastanud. Oh seda mitmehäälset klihvimist-klähvimist. Paned silmad kinni ja kuuledki, kuis see Virumaa koertekari saamide tuhandepäist porokarja mööda tundrat edasi ajab. Nii armas on.
Siis kaikub korraga plaadilt hundiulg… ja koertekari on vait kui sukk. Valkeapää poolt plaadile püütud tundrahundid teevad joigumise taustal veel mõnda aega häält, aga külast oleks kui kõik koerad välja surnud. Selline vaikus, kui plaat lõpeb.
Oleme meiegi tükk aega vait.
Siis arvab Raivo üsna vaikselt, et ju me ikka väga suurt trahvi ei saa selle eest, et ammu surnud saami hundi häälega külakoertele stressi tekitasime.
Mõni päev hiljem ütleb Raivo, et naaber rääkinud talle, et koer olnud ühel ööl õues kuidagi heitunud moega. Raivo ei kostnud midagi vastu. Hoidis oma saladuse ammu surnud saami hundist enese teada.
Regilaulus on suur vägi sees. Nii suur, et võib kogenematut hirmutada, suisa paanikasse ajada.
Oleme Rakvere teatri trupiga 2002. aastal tagasiteel Marimaalt, Joškar-Olas toimunud soome-ugri teatrifestivalilt, kus Anne Türnpu „Põdernaine” kogu auväärse seltskonna kihama pani. Midagi sellist, nii väekat, ei olnud seal varem nähtud.
Nüüd ragisevad rongirattad ja Marimaa pealinnas kohatud ugrimugri sürreaalsus koos festivalipingega vajab väljaelamist.
Ja tundub, et mitte üksnes meil.
Igatahes voolab Joškar-Olast Moskvasse suunduvas rongis hulganisti nii valget haljast kui humalavirret. Restoranvagun on tühi, hinnad ju sellised… natuke hirmutavad. Kuid kupeedes kõrguvad kodudest kaasa võetud ja vastuvõtjate poolt kaasa pandud pirukate ja võileibade virnad, mille keskel ilutseb ikka mõni morsist või kefiirist kangem joogipoolis. Ja nii läbi kümnete vagunite.
Rongirataste lakkamatu ragina saatel hakkavad aina enam kolksuma ka kupeeuksed, lastes välja nii aina paksemaks muutuvat sokivingu kui ka doktori- ja suitsuvorsti aroome, rääkimata viina ja õlle aina süvenevast dominandist.
Rongirattad ragisevad, ikka enam hakkab kolksuma ka tamburiuks, sest rahvas vajub massidena suitsetama. Nüüd löövad raginasse sisse esimesed musikaalsed aroomid. Kuskil kupees on täiesti juhuslikult bajaan ja kellegi nobedad näpud toovad esile aina uusi, natuke nukravõitu meloodiaid.
Teisal, kus laulumehi üldse ei leidu, võetakse ikkagi üles üks või teine laul. Need kõlavad absoluutselt ebamusikaalselt, aga selle võrra eriti kirgliselt. Ja siiralt, sest tulevad südamest.
Tamburis teevad oma hääled lahti ka eestlased.
Anne Türnpu, kelle pea on vanadest lauludest tulvil, võtab ette esimese regiviisi. Lihtsa, kuid võimuka. Näiteseltskond laulab kaasa. Siis teine regilaul ja tükk kolmandat juba kupees. Eestlaste regilaul oma monotoonse rütmi ja kümnekõrilise kaasalaulmisega on ses rongikeskkonnas midagi enneolematut. Ja kaasalaulmine muutub aina julgemaks. Sest laul ise julgustab.
Rongirattad ragisevad ja uus viis voolab, kui äkki kistakse valla meie kupee uks. Ja uksel seisab turd vagunisaatja.
„Mis siin toimub?”
No mis saab ikka toimuda, kui inimesed laulavad regilaulu. Nad laulavadki. Regilaulu. Ja meie bravuurikas seltskond saadab vagunisaatja pehmelt öeldes pikalt, sest laul vaja ju lõpetada.
Anne nõtkub, silmad poolkinni, ja tema hingevaramust tulevad aina uued salmid. Küll süüta surmatud neitsist, küll külakiigest või müstilisest sink-saale-proo värsikatkest, millega kusagil lapsi magama uinutatud.
Koos Annega nõtkub küljelt küljele kogu kupeetäis eestlasi, paar tuhat aastat regiviise kukil. Hea on nii õõtsuda ja laulda. Tundub kogunisti, et rongirattadki on oma rütmi kohendanud eesti regilaulu järgi.
Rongirataste ragina saatel kisub turd vagunisaatja ukse taas lahti. Ta on kaks korda roosamat värvi kui veerandtunni eest. Justkui ülikiirelt küpsenud tomat. Tema selja taga seisavad… miilitsad.
„Lõpetage korralagedus,” on nende ühine ja selge sõnum.
„Aga mis korralagedus, me lihtsalt laulame oma rahvalaule,” iitsatab üks või teine vastu.
„Lõpetage, või muidu… Olge ometigi kultuursed inimesed,” kostab rongimiilitsate valvsa pilgu all.
Ja seejärel ongi eestlased oi kui kultuursed. Sukana vaiksed. Suud kui kinni nõelutud.
Naaberkupeedest kostab jätkuvalt bajaanimängu ja nukraid vene laulusid.
Aga väekas regilaul on läbi mis läbi.
Eestlaste regilaul suudab segadust tekitada ka Hantõ-Mansiiskis, soome-ugri maailmakongressi lõpupidustuste ajal.
Niisiis, Siberis on lõppemas soome-ugri maailmakongress. Kõik delegaadid ja muud asjapulgad on kupatatud linnast välja. Taiga keskele on rajatud hiigelsuur puhkekompleks koos hiigelsuurte püstkoda meenutavate hotellidega ja lummava vaatega jõgedele ning rabadele.
Ja need vasikasuurused sääsed!
Ma ei uskunud siiani, et nii suured sääsed olemas on. Aga tõesti on. Astud metsaveerele ja sealt tuleb sinu poole suisa must parv. Ilusad, prisked teised, mitte mingid Eestimaa vibalikud. Ja kui nad korraga sinu ihul maanduvad ja imema hakkavad, siis minutit viis jõuad neid nuutida. Seejärel lihtsalt põgened.
Siis tuleb meelde uudis, mida ma algul ei uskunud. Nimelt olla