Kaeluskotkad võivad tundide viisi toitu otsides õhus tiirelda. Nägemine on neil ülihea, lausa teleskoopiliste võimetega – kotkasilmad! Kui üks laskub alla, levib telefonimänguna info kõigile, et midagi on leitud, ja nii on minutitega kohal veel terve hulk kotkaid. Nad lendavad toitu otsides üksteisest küll kaugel, kuid siiski nägemisulatuses.
Vaatluse ajal pistan nina raamatusse, kus on kirjas, et Cres on üks Aadria mere mitmekesisema loodusega saari. Cresil elab 10 liiki madusid, 11 liiki sisalikke, kuut liiki konni, kaht liiki kilpkonni, 87 liiki liblikaid, 31 liiki kiile. Lisaks leidub meres 95 liiki kalu, 60 liiki krabisid ja üks delfiiniliik − silmikdelfiin. Cresil on kohatud 215 linnuliiki, kellest sadakond siin ka pesitseb. Saar on tõesti loodusesõpradele justkui loodud. Ma olen väga õiges kohas!
Ühel hetkel, kui vaatlusplats on lõunapausiks justkui uinunud – kõik linnud on vist piisavalt söönud –, võtab Davor seina äärest kaks reha: „Võta, nüüd läheme riisuma!”
Mõtlen küll imestades, mida me siin kivisel pinnal riisume, aga siirdume hoopis lihamägedele. Selgub, et riisume raipehunnikuid laiali, et kotkad saaksid liha paremini kätte. Vänge hais matab hinge ja vaatepilt tuhandete vakladega lihast pole just kõige kaunim. Kummaline aga, et see lõhn mõjub koos nähtuga nii naturalistlikult, et ei aja seest keeramagi. Paiga omapära teeb selle töö palju erilisemaks, kui oleks tavaline riisumine. Lihamäed ja lambajalad näivad kaunis päikesesäras veelgi kummalisemad. Kõige selle haisva ja roiskuva liha taustal avaneb imeilus vaade merele, kaugetele mägedele ja kõrvalsaartele. All paistavad mitmekümned tuhanded oliivipuud ning risti-rästi nende vahel paiknevad kiviaiad, mis näevad välja kui looklevad ornamendid.
Hiljem vaatlusmajja tagasi jõudes sahistab Davor midagi kotis: „Mul on head sigarillod kaasas, kas tahad?”
„Oo, miks mitte!”
Kuigi ma muidu ei suitseta, tunduvad sigarillod sellesse õhustikku ideaalselt sobivat. Aeg veereb, jälgime binoklitega linde, tõmbame sigarillosid ning mina teen muudkui märkmeid. Davor on suitsu teinud juba ärkamisest alates, kohe hommikukohvi kõrvale. Edaspidi panen tähele, et Horvaatias on üldse väga palju suitsetajaid. Kohv ja suits näivad olevat omavahel lausa rituaalses seoses.
„Vaata, see lehm tõuseb kohe püsti,” ütlen äkki. Aga tõesti, kui tundide viisi vaadata liikumatut lehmakeret liikuvate lindude keskel, pole ime, et see lehm tundub kohe minema kõndivat.
NAHKHIIR JÕULUKINGIKS
Ei oleks osanud arvata, et veedan oma esimesed jõulud Horvaatias koos horvaadist bioloogi, ameeriklasest juurteotsija ja austerlasest aktimodelliga. Ja jõulukingiks olen oma senise elu jooksul saanud nii pidžaamasid kui triibulisi mängukasse, kuid elusa nahkhiire saan küll esimest korda.
Jõulukuu edeneb, kuid ilmad on siin ikka mõnusalt soojad. Hiljuti sain käia koguni värskendavas merevees suplemas. Lammas Kosjenka ja eesel Pepi leiavad endale aianurkadest ikka veel rohelist rohtu. Termomeetrit siin ei ole, kuid õhk tundub olevat sageli umbes 15 kraadi ringis.
Belis kaob otsene päikesevalgus detsembrikuus juba kell kaks, kuigi päikest jagub veel mitmeks tunniks. Beli asub saare idakaldal ning siit tõuseb mäeahelik, mis algab merest ja kerkib saare keskosani, kust jällegi langeb loogeldes teisele poole mereni, aheliku tipp varjutab Beli linna päikese eest. Üsna suure osa Cresi saarest hõlmabki merest järsult kerkiv mäeahelik, mis oma massiiviga erineva kuju ja suurusega kurusid moodustab.
Siin on uskumatult palju tuulevaikseid päevi ja öid. Vaikus Belis on midagi erilist. Kaljunukilt alla vaadates kuulen ja näen sügavvaikset avarust. Mu ees on kümneid kilomeetreid puhast õhku, avar sile meri, kauguses laevatäpp, taamal Rijeka linn ja mäed. Ma kuulan ja ma justkui ei kuulegi midagi, see on kummaline kolmedimensiooniline vaikus. Kuid mu ettekujutusvõime hakkab tööle, mulle tundub, et ma kuulen laeva mootori pobinat ja Rijeka linna müha enam kui 20 kilomeetri kauguselt. Aga võib-olla mulle lihtsalt tundub, et ma kuulen? Ehk on see lihtsalt vaikuses tekkiv illusioon?
Eestis ei ole ma tundnud, et tuuled mind nii palju mõjutaksid kui siin. Talvised tuuled on siin eelkõige boora ja sirokko. Lõunatuul sirokko toob sooja, kuid pilvist ja vihmast ilma. Tunnen, et selle tuule päevadel on energiat vähem ja olemine kuidagi uimasem. Kohalikud juba teavad, et sirokko korral tuleb juua rohkem ergutavat kohvi.
Boora on tugev põhjakaarte tuul, mis lööb mere vahtu, kuid toob selge ilma ja väga hea nähtavuse. Sel tuulel on jõud, mis surub lagendikel kasvavad puud tugevalt kaldu ning lennutab minema siinse vähese mullakihi. Mitmelgi pool on tuul mägede põhjaküljed paljaks puhunud, jättes järele vaid kivikõrbe. Kiviaedu on saarel muuhulgas ehitatud kaitseks erosiooni eest, mida põhjustab seesama tuul.
Tugeva boora’ga ei sõida tihti ka katamaraan Rijekasse ja Krki saare sild, mis viib mandrile, on suletud. Uskumatu, aga kõrgel mere kohal oleval sillal on siis tuule jõud nii metsik, et võib auto lihtsalt merre pühkida.
Boora jõud on andnud inspiratsiooni ka muusikutele ja sõnaseadjatele. Võimsalt kõlab Livio Morosini ja Dario Marušići etno-rock-versioonis vana rahvalaul, mis algab sõnadega: „Bura, Bura mrzla tuče s mora…8” Selles muusikapalas on tabavalt edasi antud tuule võimsus ning meeleolu, mis tekib, kui tuul on vihisenud päevade viisi kõrvus.
Mitmeid päevi järjest lõõtsuv boora teeb ka inimesed kuidagi imelikuks − „tuulest viiduks”. See tuul tundub puhuvat läbi riiete kontideni välja. Viiendal boora-päeval ütleb Davor: „Ma lähen hulluks, kui see tuul veel pikalt puhub!”
Boora-tuulega leian end enam mõtisklemast (ju paneb tuuleenergia aju rohkem tööle): kus ja kes ma siis praegu olen? Kõik senine tuttav keskkond ja inimesed on kusagil abstraktselt kaugel. Mina olen omast ümbrusest välja lõigatud ja maandunud täiesti uues paigas. Mõnel üksildasemal hetkel igatsen isegi Eestis olnud igapäevarutiini, mille eest ma ju siia ära jooksin. Pean tunnistama, et enese uude keskkonda panemine tekitab vastakaid tundeid, millega seisan silmitsi iga päev.
Mõned päevad enne jõule tuleb Eko-keskusesse vabatahtlikuks üks huvitav tüüp Viinist. Wolfgang ehk Wolfy on umbes 45-aastane, natuke kongus ninaga ja kõhetu kehaehitusega meesterahvas, kes töötab aktimodellina. Tema välimusest vanus välja ei paista; kui, siis ainult natuke silmanurga kortsudest. Wolfys ei ole kübetki klassikalist ilu, kuid omapära ja kummalisust on selles mehes nii palju küll, et kunstitudengid võiksid temast unikaalseid taieseid luua. Ta sõitis siia koos pruudiga otse Viinist. Nad on kaasa võtnud mitu suurt kastitäit kõikvõimalikke toiduaineid, alates moosidest-juustudest kuni sparglite ja spinatiteni välja.
Wolfy on staažikas vabatahtlik, kes paar korda aastas Belis käib ja alati suure hunniku sööki lihtsalt niisama kõigile kaasa võtab. Ta osutub ääretult rahumeelseks ja väga abivalmis inimeseks, kes võtab vabatahtlikult endale igapäevaseks tööks söögitegemise, mida ta näib jumaldavat.
„Oi, kuidas mulle meeldib apteegitilli aroom!” jutustab ta andunult ja pistab mulle nina alla suure kimbu fenkoli rohelisi varsi. „Kas sa oled söönud praekartuleid köömnetega?” jätkab ta, ise ninapidi kaasavõetud suures maitseainekarbis tuhnides.
„Ei ole, aga kõlab huvitavalt,” ütlen ja jään ootama tema rooga. See maitseb suurepäraselt ning edaspidigi teen vahel kartuleid köömnetega ja meenutan toredat tegelast oma elust.
Käes on 24. kuupäev − jõululaupäev. Tegelikult olen üsna kurb, et pean selle olulise perekondliku tähtpäeva veetma kaugel