Minu Horvaatia. Sigrid Suu-Peica

Ma sulgun aina rohkem endasse. Suhtlen lammaste, eesli, koera, kasside ja kotkastega. See on minu hea maailm! Igapäevased jalutuskäigud koeraga mägedes, metsades ja mere ääres annavad mulle elurõõmu, mida ma sel perioodil inimestelt ei saa.

      Kohanemisprotsess isoleeritud paigas võõra riigi saarel on paras väljakutse. Imelik on mõelda, kui kaugel on kõik tuttavad inimesed ja paigad. Ja kus ma siis olen? See tunne on kuidagi irratsionaalne ja ebamaine.

      Cresil elades saan aru, kuidas saar on ühtaegu avatud, ent samas ka väga isoleeritud. Ma olen tulnud Eestist ära, lõunasse, Aadria mere saarele. Saarele tulek on tähendanud minu jaoks enamat kui minekut kusagile teise Euroopa linna, kus elu keeb sarnases Euroopa rütmis. Elamine saarel, väikeses neljakümne inimesega külakeses – see on minu jaoks palju sügavamõttelisem ära minemine.

      Oma isoleerituses igatsen korduvalt lennata üle mere teiste hulka, linnamelusse. Kujutlen, kuidas inimesed seal parasjagu kohvikutes istuvad, tänavatel kõnnivad ja kodudes askeldavad. Õhtu- ja ööpimeduses käin lõputuid kordi vaatamas üle mere helkivaid tulesid: seal kumab Rijeka, Horvaatia üks suuremaid sadamalinnu. See on kummaline tunne − ma näen Rijeka linna nagu peopesal, aga ma ei pääse sinna, kui ma ka tahaksin.

      Rijekasse minek on päris keeruline – esiteks sõidab katamaraan Cresi linnast vaid hommikul, kui mul on tööaeg, ja tagasi tuleb juba pärastlõunal. Cresil on ka praamiühendus mandriga kahe erineva sadama kaudu. Üks praam sõidab Istria poolsaarele, teine Krki saarele, kust saab silla kaudu mandrile. Silla ületamisel tuleb tasuda ka sillamaks. Horvaatias on paljud teed tasulised, sest suured investeeringud on vaja tasa teenida. Kuid ei auto ega ka praamiga ei sõiduta mind sinna keegi, pealegi teeb praamipilet autole ja inimesele kokku päris korraliku summa.

      Saar tundub õige paigana, kui on tahtmine kuhugi ära minna, pakku pugeda. Saarega seostub teatud romantiline aura ja erilisus. Kuid isoleeritus paneb talle jälle oma pitseri. Saarele minna on alati teistmoodi kui lihtsalt teise linna või külasse, sest saarelt ei saa niisama ära tulla.

      Mul ei ole olnud iialgi nii palju vaba aega, kui on nüüd Belis. Minu tööpäev algab kell üheksa ja pärast ühte olen vaba kui lind keset metsi, mägesid ja merd. Mitmeid päevi koosneb mu töö kotkatiibade pindala arvutamisest. Lõikan paberile joonistatud elusuuruses tiiva joont mööda välja ja kannan selle millimeetripaberile, et seejärel pindala välja arvutada. Terve järgmise nädala kratsin vanadelt puitustelt värvi maha ja värvin need uuesti üle.

      Kui veel Eestis olles Eko-keskusega e-mailitsi suhtlesime, selgitati mulle Beli eripära oma tühjuses ning sain teada, et ega talvel vabatahtlikke eriti ei ole. Sellele vaatamata tahtsin kindlasti siia tulla. Üksi olemine oligi mu ainus kartus ning tõepoolest, sellest kujuneski mu siinviibimise kõige raskem periood.

      Vaba aeg on algul väga harjumatu – mida hakata peale paigas, kus pole inimesi ega vaba aja veetmise võimalusi? Pole ühtegi poodi või kohvikut, kus meeleolu nautida.

      Erinevalt Davorist, kes sulgub virtuaalmaailma, otsin mina tuge loodusest. Ma ei kujutaks oma elu siin ette armsa eesli Pepita – ta on elutarkust täis vana loom. Minu igapäevaelu hulka ei kuulu enam naabrite automüra, vaid eesli nukra elevandi traagilist möiret meenutav hääl. Tema omapärane karje kajab läbi metsade. Pepi on minu uues peres kui turvaline, rahumeelne, elu näinud vanaisa, kellega on tore juttu rääkida või koos vaikida. Koer Severina on tõeline sõber – pikkade jalutusretkede rõõmsameelne kaaslane, kes muudab pimedad õhtud lõbusamaks. Lammas Kosjenka on kui jutukas ja pretensioonikas tädi, kes sageli lärmakalt jutustab ning oma nina igale poole topib. Talle meeldib kahele jalale tõustes puu otsast pehmeid nuluokkaid sakutada või viigipuu koort näksida.

      Kosjenka tuleb mõnikord sõraklõbinal tuppa vaatama, justkui minult küsides: „Millega sina siin siis tegeled?”