Auto aknast paistva türkiissinise järve kallas kerkib pehmete joontena kõrgeks mäeks. Kivine madala hõreda taimestikuga ja sadade lammastega maastik kutsub uitama ja unistama. Sarnaseid idüllilisi vaateid on saarel väga palju. Iga päev leian end omaette imestamast ja mõtisklemast selle üle, kui maaliline ja ülev on siinne loodus. Pea igal sammul võiks avanevast vaatest teha imelise postkaardi.
Horvaatias on looduses lõkke tegemine keelatud ning teede ääres näeb sageli ka vastavaid silte. Keelule vaatamata on rannikul igal suvel suuremaid või väiksemaid tulekahjusid. Autoaknast välja visatud hõõguv suitsukoni võib põletada palju elavat loodust ja ka inimesi.
Üks suuremaid tuleõnnetusi leidis aset 2007. aasta augustis ühel väikesel Dalmaatsia ranniku saarel, kuhu viidi kolmteist tuletõrjujat. Madala taimestiku põlemisest tekkinud gaaside segu ja tugeva tuule tõttu liikus tuli kiirusega 40 meetrit sekundis, mistõttu kaksteist tuletõrjujat põlesid jõhkralt surnuks. See oli Horvaatias väga kurb päev.
Sõidame edasi, kuni jõuame väikese sillani, mis ühendab Cresi Lošinjiga.
„Cres ja Lošinj olid kunagi üks saar. Arvatavasti Rooma ajal ehitati 11 meetri pikkune kanal vahele ja ühest saarest sai kaks,” ennetab Davor oma jutuga mu küsimuse, kuidas saared nii lähestikku asuvad. „Botaanilises mõttes peetakse neid üheks saareks. Ja see sild käib ka üles, kui laevadel või purjekatel on vaja läbi sõita.”
Saarte ühenduskohas asub linnake Osor. See koht on oluline seepärast, et siin kasutati nugisenahku esmakordselt maksevahendina. Horvaatias kehtiva maksevahendi nimetus kuna5 pärineb Rooma ülemvõimu ajast, mil koormisi võeti tollal kõrgelt hinnatud nugisenahkades.
Sellest tulenevalt kannab Horvaatia raha tänapäevalgi nime kuna. Väiksemaid rahatähti nimetatakse lipa6. Kuna kogun hobi korras eri riikide raha, siis jääb reisidel mu silm alati rahatähtedel pidama. Horvaatia mündid on mulle eriliselt sümpaatsed, sest neil on enamasti kujutatud loodust: hiiliv pruunkaru, vees sulistav tuunikala ning laulu vidistav lõunaööbik; esiküljel ilutseb nugis. Niisiis annavad mündid väikese ülevaate Horvaatia loodusest ja traditsiooniliselt kasvatatavatest kultuurtaimedest: siin on maisitõlvik, viinamarjakobar, tammeoks, tubakataim, oliivioksad ja mägedes kasvav lill degeenia.
Kui uurida paberrahasid, saab aimu ka kohalikust kultuurist – esikülgedel on poeete, kirjanikke, poliitikuid ja rahvuslikke tegelasi. Kui keerata paberrahal teine külg, võib teha ekskursiooni ümber Horvaatia – läbi Zagrebi, Pula, Rijeka, Spliti, Dubrovniku, Vukovari ja Varaždini. Raha on kui väike reklaamleht, mis tutvustab riiki ja kultuuri.
Pärast pikka vaikust alustan Davoriga taas juttu: „Nägin kaardilt, et siin saarel on kaks linna, millel nimeks Lošinj?”
„Jah, Mali Lošinj ja Veli Lošinj7. Muuseas on veel nii, et suurema linna nimi on Väike Lošinj,” vastab ta kiirelt.
Küsin veel mõned küsimused saare looduse kohta, kuni Davor prahvatab: „Misasja sa küsid kogu aeg? Muud juttu ei oska rääkida või?”
Olen tema reageeringu üle üllatunud ja jään parem vait. Davori ja minu suhtlus on algusest peale kuidagi imelik. Justkui mingi lõhe oleks meie vahel, nii et isegi tavalistes vestlustes tundub ta võtvat negatiivse hoiaku.
Nagu varem kirjeldasin, on ta terava ütlemisega ja endast väga heal arvamusel. Hiljem taban ära, et tema arvates on enamik vabatahtlikke, kes Eko-keskusse tulevad, ühesugused nuhtlused − küsivad neidsamu, teda lõputult ära tüüdanud küsimusi. Kevade poole näen, et mida rohkem tuleb vabatahtlikke, seda pahuramaks ja ebaviisakamaks Davor muutub.
Vaikime jälle mõnda aega, kuni jõuame Mali Lošinji linna. See on üks Horvaatia saarte suuremaid linnu, kus on ligikaudu 7000 elanikku, mäletan eelmisel päeval loetud bukletist. Linn koosneb, nagu enamik Horvaatia rannikulinnu, kitsastest tänavatest, keskuseks on rannaäärne promenaad ehk riva.
Keskväljakul õõtsub tuules lambikestega kaunistatud jõulukuusk, mis siinses igihaljaste taimedega linnas ja päikesepaistes mõjub üsna kentsakalt.
Politseijaoskonnas selgitab Davor leti taga olevale naisterahvale minu soovi elamisluba taotleda. Ametnik vaatab mu passi ja tunneb huvi: „Eesti − seal on külm?”
„Jah, üsna,” vastan lühidalt, kuid mulle tundub, et ega politseinik täpselt küll ei tea, kus Eesti asub.
Kuulan, kuidas Davor ja politseinik pikalt seletavad ja kuigi ma nende jutust eriti ei mõika, muudavad mind ärevaks tädi peavangutused. Aiman halba.
„Ta ütleb, et vabatahtlikule ei saa anda elamisluba,” tõlgib Davor mulle veerandtunnise jutu üheks lauseks.
„Ah, ära jama!” muigan ja arvan, et ta teeb mulle lolli nalja.
„Tõsiselt! See ametnik ütleb, et Horvaatia seaduste järgi antakse elamisluba kas töö tõttu või koolis õppimise korral. Aga see sinu vabatahtlikuprojekt ei mahu seadustes mitte millegi alla.”
„Misasja? Ma uurisin ju Horvaatia saatkonnast Helsingist kõik järele, öeldi, et pole probleemi!”
Davor tõlgib minu jutu politseinikule, kuid selgub, et järelikult on saatkonnatöötajad valesti informeeritud.
Olen pehmelt öeldes hämmingus: „No mis siis nüüd saab? Kas pean oma projekti nende tobedate paberite pärast pooleli jätma?!”
„Ma ei tea, mis saab,” ütleb Davor tuima näoga. „Kui ikka ei saa, siis pead vist tõesti pärast kolme kuud ära minema.”
Ta helistab meie bossile ja selgitab olukorda. Ante arvab, et üks variant oleks mind tööle vormistada, kuid see oleks organisatsioonile liiga kulukas. Või teine variant, et olen illegaalselt riigis, kuid kui politsei saab teada, siis on jama nii mul kui ka Eko-keskusel.
Järgmisena siirdume Horvaatia haigekassasse, kus selgub, et ka minu kindlustuspaberiga pole siin riigis midagi teha. Tagasiteel Belisse istun autos ääretult nördinuna. Ragistan ajusid, püüdes välja mõelda võimalusi Horvaatiasse jäämiseks. Vaatan uduse pilguga möödavilksatavaid kiviaedu ja karvaseid lambaid, kuid mu mõtted hõljuvad kusagil mujal.
Eko-keskuses ootab mind lohutada üritav Ante: „Mulle tuli meelde üks vabatahtlik USAst, kes oli Horvaatias üle kolme kuu. Tema ei läinudki elamisluba taotlema, vaid tegi nii, et käis aeg-ajalt üle piiri. Iga kord sai templi passi, mis näitas, et ta oli riigist väljas.”
„Kas ta oli siin siis illegaalselt?” küsin väsinult ja lootusetuna.
„Nojah, aga tal polnud ka muud varianti, ei tööd ega kooli,” tunnistab Ante tõsiasja. „Käis aeg-ajalt Itaalias ja kogus templeid. Juhul, kui politsei oleks passi küsinud, olnuks sealt raske välja lugeda, kui kaua ta täpselt Horvaatias on viibinud. Templeid oli tal tõesti palju.”
Mõtlen öö otsa. Ma ju nii väga tahan siin veel olla! Hommikuks on otsus kindel: pärast seda, kui seaduslikud kolm kuud on täis saanud, võtan riski olla Horvaatias illegaalselt. Otsustan hakata käima riigist väljas ja niimoodi templeid koguda. Kes ei riski, see šampust ei joo!
KAELUSKOTKASTE RESTORANIS
Täna õhtul läheme Davoriga restorani. Kõlab hästi – kuid selles restoranis, kuhu me sammud seame, ei levi hõrgu toidu isuäratavad aroomid. Meid ees ootavas söögikohas on hingemattev raipelehk ja vaglahunnikud.
On pime detsembrikuu õhtu, kui mina pakin asju, et minna „kaeluskotkaste restorani”, kõrvus kõlamas Davori arvukad käsklused: „Tee sina võileivad! Pane binoklid kotti! Võta kohv ja suhkur kaasa! Ära unusta lindude välimäärajat!”
Tema kohati ülemuslik suhtluslaad on juba teada. Kui üritan küsida, miks mina pean kõike tegema, vastab tema külmalt: „Sina oled vabatahtlik ja see on sinu töö.” No mis ma ikka kostan tähtsale Zagrebist − ikkagi pealinnast −