Veame pakitud varustuse meie vanasse, alati natuke haisvasse Nivasse. Autosse istudes ulatab Davor mulle tuhatoosi: „Mine vala tühjaks!”
No mida veel? See, et me parimad sõbrad pole, on niigi selge, aga et ma tema konisid pean puutuma − no ei! Katsun protestida: „Ole normaalne, seda ma küll ei tee.”
„Aga sa oled ju vabatahtlik!” irvitab ta mulle näkku.
„Vabatahtlik pole konide koristaja,” ühman vastu, endal pulss kiirelt tagumas. Ise imestan: meil on ju ühine huvi looduse vastu, aga sellegipoolest suhtlemine üldse ei klapi!
„Olgu, olgu,” annab ta alla, mõeldes vist, et näe, ei teegi kõike, mida ütlen.
Niva läheb ägeda urinaga käima ja liigumegi mööda pimedaid käänulisi teid „restorani” poole. Pärast pooletunnist sõitu keerame üles ekstreemselt kõrgustesse viivale kruusateele. Meie sihtkoht asub umbes neljasaja meetri kõrgusel üle merepinna.
„Mine tee värav lahti!” saan korralduse esimese lambaaiani jõudes. Auto kenasti läbi lastud, lambad turvaliselt oma aeda jäetud, hüppan autosse, et saja meetri pärast sama teha, ja siis veel korra.
Lambaid näeb saarel peaaegu igal pool, neid on siin umbes viis korda enam kui inimesi − ligi 15 000. Võrdluseks: parematel aegadel, umbes saja aasta eest, ulatus lammaste arv 150 000-ni.
Ante rääkis mulle eelmisel õhtul, et „kaeluskotkaste restoran” ongi loodud põhjusel, et saarel pole piisavalt metsloomi ja lambaid, kes loomulikul teel sureksid. Pealegi on kaeluskotkastel vaja kiskjaid, kes oma ülejäägid neile jätaksid. Kuna kaeluskotkaste nokk ja küünised ei ole nii tugevad kui teistel kotkastel, siis on nende jaoks väga oluline, et rongad või kiskjad avaksid korjuse kõigepealt. Cresi ainus kiskja on kivinugis.
Selle kõige tõttu pole kaeluskotkastel meie saarel lihtsalt piisavalt süüa. Eko-keskuse abi sellise „restorani” näol, kuhu pidevalt liha tuuakse, on ülimalt oluline, et liik Horvaatiast lõplikult ei kaoks. Suurem osa jäänuseid on pärit mandril asuva Rijeka linna lihakombinaadist, mille ülejäägid regulaarselt siia tuuakse. Ja seda kuni sada tonni aastas, mööda kitsast kruusateed. Aga ka kohalikud elanikud teavad, et kui mõni lammas või kits sureb, tuleb helistada Eko-keskusesse ning korjus viiakse kotkastele. Väiksema koguse korral viiakse loom kotkaste taastusravikeskusesse, suurema hulga puhul jõuab see aga „restorani”.
Pargime auto. Kõrgel mäe otsas suurte mändide all seisab roheline puitmajake, kaunistatud võimsate keerdus sarvedega oinapealuudega. Puude taskulambivalguses virvendavad varjud heidavad majale viirastuslikke kujundeid. Õhus on tunda teravat laibalehka.
„Milline aroom! Olemegi restoranis,” konstateerin fakti.
„Võta taskulamp!” ütleb Davor ja muutub äkki sõbralikumaks, kutsudes mind kotkaste söögilauda uudistama.
„Hobusepead nad polegi söönud ja lehmakeresse on vaid ühe augu teinud,” seletab ta.
Millised liha- ja loomajäänuste hunnikud! Tonnide viisi roiskuvat liha! Terve mägi lehmasabasid, teine lambatallede jalgu ja peanahku, kolmas lasu lehmade meetritepikkusi soolikaid – milline naturalism oma inetuimas vormis, mõtisklen irreaalsena tunduvat kivist maastikku taskulambivalguses vaadeldes.
Igal pool on näha juba puhtaks kooritud, päikese käes valgeks pleekinud ja helkivaid loomakonte, muu hulgas ka üks hobusepealuu. Luud jäävadki siia maha, vaid loomad-linnud veavad neid vahel laiali.
Läheme majja tagasi. Teen endale kolmest madratsist ja viiest tekist magamisaseme majakese ühte nurka, Davor suundub hoone teise otsa.
„Sina ärkad kell kuus, enne kui valgeks läheb. Hehee, mina magan tund aega kauem,” ütleb ta enne norskama hakkamist.
„Sobib,” vastan rõõmsalt, kuna tahaksin juba näha, kuidas see põnev koht päevavalguses välja näeb.
Roiskuva liha lehk meie ümber on vänge, kuid sellega harjub. Temperatuur on nulli ringis, ent õnneks on tekke piisavalt ning lõpuks uinungi.
Kell kuus piiksub telefoni äratuskell. Päike pole veel tõusnud, kuid vaatlusaknast näen, et läheb juba valgemaks. Käin tualetis − see tähendab, et lähen majast vaid mõne meetri kaugusele ja kükitan põõsa alla. Davor toonitas eelmisel päeval, et mingil juhul ei tohi kaugemale minna, muidu kotkad näevad liikumist ega tulegi sööma.
Teen gaasipõletil kohvi ja sätin end tekkide sisse mässitult akna alla postile. Binokkel ja pikksilm on laual, vaatlusleht valmis seatud. Õhk on külm, jääkirme tekib kuumale kohvile üsna kiiresti. Kuna nüüd ei tohi enam lihamägede vahele jalutama minna, saan maastikku imetleda läbi binokli.
Vaatan taas kummalist vaatepilti: päikesepaistes lamab musta-valgekirju lehm, maharaiutud pea kõrval, sealsamas kõrguvad hunnikud lehmasabade, soolikate ja muude jäänustega.
„Kell 6.12, kaheksa ronka tuleb sööma,” on minu esimene sissekanne vaatluslehele.
„6.14, veel neli ronka ja seitse hakki tuleb sööma,” ja „6.20, veel kaksteist ronka lisaks, hakid lendavad ära, kaks hõbekajakat saabuvad,” − teen selles laadis märkmeid ja minu jaoks on see vaatlus väga põnev.
Kuna olen olnud ornitoloogiahuviline lapseeast alates, ei valmista hõbekajaka äratundmine mulle probleeme. Eestis õppisin aastate jooksul tundma just merelinde. Kuid teise kliima, maastiku ja mere soolasusega Horvaatias elavad hoopis teist liiki merelinnud.
Teen vaatlusi edasi ega usu äkki oma silmi – lihamäele kõnnib kollane kass! Lähim asustus on umbes viie kilomeetri kaugusel allamäge, aga kass tuleb siia, et hakata koos ronkadega soolikaid järama.
Kell seitse ajab äratuskell unise Davori üles.
„Hommikust, tee mulle kohvi!” on tema esimesed sõnad, seejärel: „Kas kotkaid on näha?”
„Veel ei ole, aga rongad ja hakid on kohal ja kollane kass käis ka. Kohv on aga muuseas juba valmis.”
Ka Davor seab end koos kohvitassi ja suitsuga vaatluspostile, juuksed ülespoole turritamas, seljas väljaveninud kampsun ja jalas kulunud velvetpüksid nagu igal teiselgi päeval.
„7.45, kaeluskotkas lendab üle söögiplatsi lõunast põhja suunas,” on minu esimene märge kotkaste kohta.
„Vaata, Davor, mis lind see on?” hõikan poole tunni pärast, nähes maandumas vägevat kotkast, kes aga kindlasti pole kaeluskotkas.
„Oo, see on ju kaljukotkas! Näen teda siin esimest korda, neid elab saarel vaid üks või kaks paari!” hüüatab Davor, silmis ja hääles tõeline elevus. Meil õnnestub pool tundi jälgida selle harulduse tegutsemist lihamäel.
Vaatame ka hiireviud, kes pool päeva hiilib ümber söögikoha, istub kord kümme, kord nelikümmend minutit puu otsas ja jälgib ümbrust, et siis ära lennata ja peagi uuesti teise kohta maanduda. Imestan, milline kannatlikkus on sel linnul − tal kulub pool päeva, et leida einestamiseks sobiv hetk.
Edaspidi lendab kaeluskotkaid üha uuesti üle meie, küll idast läände ja põhjast lõunasse, aga nad ei maandu. Tunnid mööduvad. Mütsid ninale tõmmatud, tekid ümber, üks kohvitass teise järel sisse kummutatud, vaatleme erinevaid „restorani” saabuvaid linde. Vahepeal vaikime tunni või paar, siis räägime mõne tobeda nalja.
Kuni lõpuks… „Vaata-vaata, tulevad!” hüüan sosistades. Tõepoolest, kaks võimast kaeluskotkast maanduvad väikeste vahedega lihamäe lähedale kivide otsa, ise pingsalt ümbrust jälgides. Binokkel ninal, näen, et esimene on täiskasvanud lind, kel on valgetest sulgedest krae, teine on noorlind, kelle krae on helepruun − seda tean Eko-keskuse näituselt.
Vanem lind maandub lehmakerele, mis on „restoranis” pakutavast kõige värskem, paneb oma pea läbi ronkade