Vahemerelises kliimas piisab loomaperele väikesest laudast, mille värav on alati lahti. Mahe talv, mil vaid mõnel ööl langeb kraadiklaas alla nulli, võimaldab loomadele mõnusa elu. Lambad ja eesel, kes on Eko-keskuse lemmikloomad ja turistimagnetid, elavad vabalt aias, kus nad suhtlevad inimestega ja saavad ka omavahel sõbralikult läbi.
Vahel kutsub Davor mind ja Ryanit kotkaste taastusravikeskuse elanikke toitma. Nende söögiks on mõne päeva eest surnud lammas või hirv. Tavaliselt on toit pärit kohalikelt lamburitelt, kel mõni loom kas vanadusse või muul põhjusel surnud, aga samamoodi jõuavad meie juurde loodusest leitud korjused. Sageli lebab kuuripõrandal värskelt surnud loom. See on osa elust Eko-keskuses − ilustamata elu ja surma ring.
Kui parasjagu värsket kraami pole, peab suurest „Frankensteini külmikust” liha sulatama. Seal pole aga tavalised lihatükid, vaid näiteks hirve jalad või lamba pea või koguni terve külmunud lammas. Sel juhul peab lihakehad sulama panema ja alles siis saab need kotkastele viia.
Paneme tugevad kummikindad kätte, mina võtan lamba pea ja pool keha, mis on juba sulanud, Ryan aga tüki hirvekorjusest ning läheme tasakesi taastusravikeskusesse. Mõtlen, et see on lihtsalt eluring, ega süüvi käes oleva sööda välimuse ja lõhna detailidesse. Linnud jälgivad meid oma läbitungiva jõulise pilguga. Mul tekib teatud aukartus nende suurte lindude ees, kelle tugevad nokad ja teravad küüned valvsaks teevad. Samas, nende valges udusulis pead justkui kutsuksid end paitama – seda teha ma muidugi ei proovi. Need linnud on targad, niisama nad ei ründa, aga provotseerida siiski ei tasu.
„Pange lihad sinna suure kännu otsa,” õpetab Davor, kes ise samal ajal põlvili maas kotkaid pildistab.
Panen söögid kännule ja teen samuti pilte liharibasid tirivatest lindudest.
„Vägev, tõesti vägev!” ahhetan Ryanile, kui ettevaatlikult puuri ukseni liigume. Temalgi on silmad elamusest ümmargused.
Horvaatias on kaeluskotkas väga ohustatud liik. Siin elavad nad vaid Aadria mere põhjaranniku neljal saarel. Eko-keskus tegelebki eelkõige kaeluskotkaste kaitse ja uurimisega. Cresil elab neid seitsmekümne paari ringis, ülejäänud kolmel saarel pesitseb kokku veel umbes nelikümmend paari linde. Veel eelmise sajandi alguses pesitsesid kaeluskotkad Horvaatias laiemal alal, kuid aastatega on väga paljud kolooniad kadunud.
Ante rääkis mulle mõne päeva eest Eko-keskuse kaeluskotkaste ekspositsiooni tutvustades, et suurimaks ohuks lindudele on mürk, mida talumehed panevad kiskjatest lahtisaamiseks surnud lammastesse. Nii on korraga leitud näiteks ligi kakskümmend mürgistusse surnud kaeluskotkast, mis on suur hoop siinsele asurkonnale.
Kõik linnud ei sure pärast mürgitatud liha söömist, kuid mürk jääb neile kehasse. See häirib jäädavalt nende närvisüsteemi ning nad ei suuda enam korralikult lennata ega iseseisvalt hakkama saada. Ka Eko-keskuse taastusravis on paar lindu, keda ei saa enam kunagi loodusesse tagasi lasta.
Veel häirivad kotkaid pesitsemise ajal mägironijad, sukeldujad ja paadiseltskonnad, kes lähevad pesadele liiga lähedale. Plaksutatakse käsi, et linnud õhku tõuseksid ja neist saaks pilti teha. Nii ehmatatakse noorlinde, kes vähese lennuoskuse tõttu merre kukuvad ja elu kaotada võivad. Samuti saavad nad hukka elektriliinides ning salaküttimise läbi.
Puuris on hetkel viis kotkast. Kaks noorlindu leiti eelmisel suvel merre kukkunult. Ju olid turistid sõitnud paadiga pesale liiga lähedale ja niimoodi pojad pesalt põgenema sundinud. Õnneks teatasid vees hulpivaid linde näinud kalamehed Ekokeskusesse ning Ante tõi koos vabatahtlikega kotkad siia taastuma. Iga lind, kes siia puuri satub, saab ka nime. Mõni lind on taastusravis mõned kuud, teine aasta, kolmas terve oma ülejäänud elu.
Kotkad elavad küll siin inimeste kõrval puuris, aga mulle meeldib, et nad jäävad ikkagi ürgselt metsikuteks lindudeks, kes inimesega naljalt sõbrunema ei kipu. Ega Eko-keskuses lubatagi külastajaid puuridele väga ligi, vältimaks kotkaste liigset harjumist inimestega, mis võib neil hiljem põhjustada probleeme looduses hakkama saamisel.
Mõnikord jään puuri lähistele kännule ja kotkaid vaatama. Nad istuvad pikalt istumispuul ja jälgivad pingsalt ümbrust.
Siis teevad nõtkelt mõne lühikese lennutiiru ja maanduvad teise kohta. Kuis nad võivad igatseda vabadust! Linnud on ju lendamiseks loodud, eriti need suursugused taevaavaruste mõõtjad.
Peaaegu iga päev näen neid linde ka looduses – kõrgel mere ja mägede kohal tiirlemas, samuti päris meie kodu juures tuultepööristes liuglemas.
Inimene on kaeluskotkaid nimetanud inetuteks ja paljaspealisteks, samuti halvustanud nende toitumisharjumusi – see lind ei ütle ära ka inimeselihast ja liigikaaslase surnukehast. Samas pidasid näiteks vanad egiptlased kaeluskotkaid pühadeks lindudeks, keda austatati ja imetleti.
Mäletan üht selge taevaga talvepäeva, mil kümmekond kaeluskotkast tiirutasid puuris olevate lindude kohal. Tiirutasid ja tiirutasid, kuni üks neist maandus puuri katusele − suhtlema seal elajatega. Seda imehea nägemisega kotkast ei huvitanud, et ma vaid paarikümne meetri kauguselt ukse vahelt piilun. Nii liigutav oli näha neid linde omavahel suhtlemas! Nad kädistasid emotsionaalselt üksteise nokki puudutades ja hoogsalt tiibu sahistades. Silmnähtavalt oli taevast tulnul ühele puurielanikule palju öelda. Ehk olid nad vabaduses paarilised? Nende hüüetes kõlas igal juhul ehedat traagikat – päriselt kokku nad ju ei saanud!
Imetlesin vaikides nende suhtlust. Ümbritsevatele majadele ja inimestele vaatamata maandus üks lind, et kohtuda oma lähedasega. Kas selles pole miskit ülevat?
Eko-keskuse näituse väikesest inforaamatust leidsin Belist pärit vana ilusa legendi kaeluskotkastest. See jutustab:
„Kunagi kaeluskotkad laulsid. Nende laul oli nii eriline ja imeline, et ühegi linnu hääl ei olnud sellega võrreldav. See oli sama ilus kui nende maagiline lend, mida ükski teine lind ei suutnud üle trumbata. Lindude sulestikku olid vangistatud inglid ning kaeluskotkaste laul heliseski kui inglihääl. Kui nad laulsid, peatusid kõik inimesed, hoolimata sellest, mida nad parasjagu tegid. Beli elanikud veetsid tunde, kuulates kaeluskotkaste laulu, jättes oma tööd-tegemised hooletusse. Kohalik preester oli sellest väga häiritud, sest peaaegu mitte keegi ei jõudnud õigeks ajaks pühapäevasele missale.
Preester palvetas meeleheites: „Oh, Jumalaema, Neitsi Maarja, võta neilt kotkastelt nende ingellik laul!”
Neitsi Maarjal oli hoolsast preestrist kahju ning kaeluskotkad langesid vaikusesse. Ja nii ei kuulegi tänaseni neilt lindudelt muud kui kriiskavat, rädisevat häälitsust.”
ILLEGAAL VASTU TAHTMIST
Tuleb välja, et Horvaatia seaduste järgi ei ole mul võimalik taotleda elamisluba, kuna minu vabatahtlikuprojekt ei mahu ei töö ega õppimise alla.
Olen paar kuud enne siiatulekut uurinud elamisloa kohta Horvaatia saatkonnast Helsingis. Selgitasin oma vabatahtlikuprojekti ja sealt vastati, et asi on lihtne. Võtku ma Eestist kaasa sünnitunnistus ja politseist tõend selle kohta, et mind pole karistatud. Nende paberitega mingu ma ükskõik millisesse politseijaoskonda Horvaatias ja asi saab joonde.
Muretsesingi vajalikud paberid, lasin need inglise keelde tõlkida ja ka apostilliga kinnitada. Paberiasjad korras, ei muretsenud ma rohkem elamisloa pärast.
Kui olen Cresil juba mõned nädalad olnud, mõtlen, et peaks elamisloa saamiseks politseis ära käima. Saareelanikud teavad rääkida, et selleks on vaja sõita kõrvalsaarele nimega Lošinj. Hommikul vara olemegi Davoriga teel. Sõidame Cresi põhjatipust lõunasse välja. Saare keskosas, kus on pika kitsa Cresi kõige laiem koht, asub tilgakujuline järv nimega Vransko ehk Varese. Järv on hüdroloogiline fenomen, mille pind ulatub 13 meetrit üle merepinna ning sügavus on 60 meetrit. Täpselt on teadmata, kust tuleb sinna magevesi, arvatakse, et lisaks vihmaveele tulevad ehk allikad mere