„Kas ma mäletan õigesti, et saarel kasvab ligikaudu 1400 taimeliiki?”
„Täpselt. Mõtle vaid, et näiteks terve Suurbritannia saare peale on kokku ainult 1200 taimeliiki,” seletab Ante, nägu pakatamas uhkustundest.
„Uskumatult rikas loodus!”
Järsku hakkab Ante kõrge häälega laulma. Olen üllatunud, et selle mehe seest tulevad välja nii kõrged noodid! Laulu lõppedes plaksutan talle ja ta jutustab õhinaga: „Ma laulan väikses kooris, mida nimetakse klapa. Klapa’d on levinud igal pool Horvaatia rannikupiirkondades. Varasematel aegadel lauldi klapa’des traditsioonilisi kiriku- ja rahvalaule, tänapäeval aga ka Horvaatia staaride lugusid.”
Edaspidi saab Ante kõrge häälega laulust meie traditsiooniline autosõidumuusika. Aasta hiljem satun tema klapa jõulukontserdile kirikus, kus pühakoja akustika võimendab veelgi kuue mehe ehedat ja emotsionaalset vokaali – muljetavaldav!
Järsus kurvis peatab Ante auto kinni ja osutab tee ääres seisvale kivile, millel on mingi tekst: „Siit läheb läbi 45. paralleel, piir kontinentaalse ja vahemerelise kliima vahel. See ongi üks põhjuseid, miks siinne loodus on nii rikas. Horvaatias on kolm erinevat kliimavööndit.”
Sõidame mäeahelikest alla, mu silme ees kiiguvad peegli külge riputatud palvehelmed. See on talisman, millel arvatakse olevat kaitsev võime, et autoga õnnetust ei juhtuks. Kaitsval eesmärgil riputatakse ka koduseintele väikeseid jumalakujusid. Isegi kodudes, kust kirikusse ei käida, on jumalakuju seinal − see on osa katolikust kultuurist.
Mäest alla laskudes hakkan nägema Cresi linna, mida silmasin põgusalt ka saarele saabudes. Jälle köidab mu tähelepanu avar maastik mustmiljoni oliivipuu ja risti-rästi kiviaedadega. Aga ka seekord ei sõida me linna sisse, vaid keerame suurele kämpingualale.
Ante peatab auto ja ütleb meile, endal silmad vilkalt ringi vaatamas: „Siin kusagil peaks olema surnud kits, hakake otsima. Mul on vaja linnas paar asja ajada, tulen varsti.”
Mereäärne kämpinguala on päris suur. Kuidas see kits üles leida?
Ryan osutub igati meeldivaks ja sõbralikuks vestluskaaslaseks. Hiljem saab selgeks, et temaga on palju lihtsam suhelda kui enamiku vabatahtlikega. Kuna me mõlemad õpime juhuslikult sama iseõppija raamatu järgi horvaadi keelt, on meil väga lõbus kitse otsimise saatel koos keeleharjutusi teha.
Kui oleme ligi tunnikese kitse otsinud, märkan kiviaia kõrval halli kogu. „See kits on ju vaklu täis!” hüüatan, kui lagunemisprotsessis korjust näen.
Ninna tungib roiskuva liha kirbe lehk. Kunagisest võimsa pika habemega valgekarvalisest loomast on järel sadade valgete paksude vaklade õõvastav kogum. Ussikesed on õginud surnud liha nii, et looma pealuu ja roided juba läbi kumavad.
„Kas kotkad ikka nii lagunenud kitse söövad?” ei ole ka Ryan kindel, kui õnnetut loomajäänust lähemalt uurima tuleb.
Jääme lõpnud kitse lähedusse oliivipuude alla istuma ja Antet ootama. Umbes poole tunni pärast kostab tema hõige. Näitame talle korjust ja ta nägu venib üsna pikaks: „Pagan võtaks, see on sada aastat vana!” Ta kratsib hetkeks närviliselt oma paljast kukalt. „No kurat, sellest vaglahunnikust ei saa ju midagi!”
Mis siis ikka, jätame kitselaiba sinnapaika, mu esimene tööpäev on tehtud ja sõidame tagasi Belisse, kus meid ootab Kirsty valmistatud juurviljapada.
Järgnevatel päevadel ja nädalatel lisandub mulle veel igasuguseid ülesandeid. Näiteks toiduvalmistamine ja maja koristamine ning aias elavate loomade söötmine. Lõunat teeb alati keegi vabatahtlikest või töötajaist, aga hommiku- ja õhtusöögi vaatab igaüks ise köögis leiduvast kraamist. Tavaliselt on selleks võileivad või „Čokolino” – lõbusa karupildiga karbis olevad pruunid helbekesed, mis piimaga segades pudru moodustavad. Ühel päeval tuleb välja, et „Čokolino” on juba Jugoslaavia ajast tuntud beebitoit, mille peal on üles kasvanud mitmed põlvkonnad. Aga vabatahtlikud söövad seda ja on õnnelikud. Kuna minagi olen „Čokolinoga” harjunud, söön ka edaspidi, mis sellest, et beebitoit.
Umbes igal neljandal päeval on lõunasöögi valmistamine minu ülesandeks. Algul olen muidugi üsna kimbatuses: mida vaaritada kuuele-seitsmele eri rahvusest inimesele, et kõik seda ka söögikõlblikuks peaksid?
Toimkonnas olija peab juba eelmisel päeval koostama nimekirja asjadest, mida järgmisel päeval kokkamiseks vaja, sest Belis poodi ei ole. Toiduained toob kohale Ante, kes elab 22 kilomeetri kaugusel Cresi linnas, kus poode on rohkem kui üks.
Kui oma esimese lõunasöögi – praekartulid šampinjonidega – valmis saan, vabandan ette oma vähest toiduvalmistamisoskust.
„Küll poole aastaga õpid süüa tegema, siis oled valmis ka meheleminekuks,” muheleb Ante ja keerutab oma olematut vuntsi.
Naeran koos teistega, endal pole aimugi, et ta sõnad teoks saavad.
Lauas istub ka Davor, bioloogiatudeng Zagrebist, kes sõjaväeteenistuse alternatiivina hoopis siin kaeluskotkaid uurib. Davor tundub pidavat end üheks maailma kõige targemaks inimeseks. Üleüldse jätab ta mulle kohe üsna ebaviisaka ja enesekeskse tüübi mulje ning meie vahel on esimestest päevadest alates mingi negatiive laeng.
Kartulite juurde pakun porgandi-ananassisalatit. Kui kauss Davorini jõuab, ei hoia ta sõnu kokku: „Mis asi see veel on? Salat ja magustoit koos? Väkk!”
„See on porgandi-ananassisalat, mis on Eestis populaarne,” ütlen enesekindlalt selgituseks, ise hirmul, et äkki mitte keegi ei pea seda söödavaks. Kirsty ja Ryan natuke söövad, aga Ante paneb salatikausi muheledes tagasi. Pärast saan teada, et Horvaatias ei panda salatitesse magusaid puuvilju, see ei pidavat kohe üldse sobima. Edaspidi piirdun salatit tehes kurgi ja tomatiga.
Davorit ma muidu väga ei kiida, aga tema söögivalmistamisoskust küll. Eriti meeldib mulle tema tehtud guljašš − jube hea! Tõelise horvaadina paneb ta igale söögile „Vegetat”, rahvuslikku maitseainet, mis igal horvaadil kapis olemas. See on segu, mis koosneb seitsmest kuivatatud juurviljast ja maitseainetest. Segu töötati toiduainetehase „Podravka” laboris välja 1950. aastate lõpus ja sellest sai firma kõige populaarsem toode, mida praeguseks müüakse rohkem kui kolmekümnes riigis.
Enne Belisse tulekut arvasin, et siin saab palju kala ja mereande süüa, sest oleme ju saarel ja meri on kalarikas. Aga tuleb välja, et vabatahtlikele meresaadusi ei võimaldata, sest ühe inimese päevaseks söögirahaks on arvestatud umbes viis eurot. Selle eest aga mereande ei saa.
Huvitav on see, et Cresi linna kalapoes või otse kalamehelt ostes on hinnad kõrgemad kui pealinna poes. Sellise vastuolu tekitab kokkuostja hulgihind, mis võimaldab suures linnas müüa odavamalt. Teiseks on elu saartel üldiselt kallim. Toiduainetel on kõrgemad hinnad, sest transport tekitab lisakulu, samuti mängib oma rolli väikese koha vähene konkurents. Kallimad pole saarel mitte ainult toiduained, vaid ka kõik muu. Seepärast käiakse nii riideid, mööblit kui ehitusmaterjali ikka mandrilt toomas. Aga pole parata, eks rahul ja vaikusel ongi kõrge hind.
Hommikuti ärkan eesli dramaatiliste hõigete peale, mis tähendab tema keeles: „Tahan süüa!”
Minu lemmiktegevuseks kujunebki hommikune loomade söötmine. Olen lapsest peale unistanud, et elan maal ja mul on loomad. Siin saabki sellest mu argipäev!
Õues ootavad mind koer ja kassid, lambad ja eesel – viimane seisab juba kuuri ukse ees, kuna teab, et seal on toidukraam. Trügin kuuriuksest sisse, ise eeslit ja lambaid eemale ajades, et nad mulle suures näljas jala peale ei astuks. Meie lamba Kosjenka teravaid sõrgu tunnen sellegipoolest sageli oma varvastel. Esimene sööja on alati kõige suurem loom ehk eesel oma suure kerega. Ta teeb paar tugeva mütsuga sammu, et lambaid kaugemale peletada.