Mul oli sel hommikul väga raske keskenduda. Mõtlesin kogu aeg eelmisele ööle ja Beatrice’ile. Päevavalges tundus kõik vaid unenägu. Mul oli raske uskuda, et midagi nii imelikku oli aset leidnud.
„Kyle? Kas sinuga on kõik korras?” päris ema murelikult mu kätt hoides.
Viimasel ajal küsiti seda minult tihti. Liiga tihti. See hakkas juba ära tüütama.
„Jah, ma jäin lihtsalt veidi mõttesse,” vastasin ja mõtlesin seda esimest korda viimaste päevade jooksul täiesti siiralt.
Ema vaatas mind imelikult, ei öelnud aga midagi. Ka mina vaikisin. Mõne aja pärast tulid arstid, kes viisid mu teste tegema. Nad torkisid mind nõeltega, tegid röntgenipilte, toppisid erinevatesse arusaamatu otstarbega masinatesse ja mõõtsid midagi, mida mulle ei suvatsetud arusaadavalt lahti seletada. Hakkasin kartma, et päeva lõpuks kukuvad mul pidevast kiiritamisest juuksed välja.
Aeg möödus ja märkamatult jõudis kätte õhtu. Isa ilmus umbes nelja paiku. Ta oli väsinud ja murelik, ilmselt polnud ta korralikult magada saanud. Mulle tehti ikka veel erinevaid teste ja kui see lõpuks läbi sai, pidime ootama. Vanemad jäid kogu ajaks minu juurde. Nad ei tahtnud mind üksi jätta.
Lõpuks tuli arst, kes ütles, et nad ei leidnud midagi, kuid tahtsid mind veel mõneks ajaks haiglasse jätta ja edasi uurida. Mu vanematele see ei meeldinud, kuid nad olid nüüd natuke rahulikumad, sest mul ei paistnud midagi erilist viga olevat. Kell üheksa jätsid nad minuga hüvasti ja lahkusid.
Järgmised kaks päeva üritasid arstid välja uurida, miks ma olin koolis kokku kukkunud, kuid ei leidnud mitte midagi. Kõik testid näitasid, et olen terve. Lõpuks arstid nentisid, et asi peab olema närvides, ja ütlesid, et liigne stress, närvilisus ja vähene söömine olid mu organismile halvasti mõjunud ja olin seetõttu kokku kukkunud. Krampide osas kehitasid nad nõutult õlgu. March käis mind iga päev vaatamas ning lubasin talle, et esmaspäeval olen jälle koolis.
Pühapäeval sain lõpuks ometi haiglast välja. Mu vanemad olid üliõnnelikud. Nad poputasid mind, nagu oleksin äkitselt moondunud printsessiks. Oli kena, et nad minu eest niimoodi hoolitsesid, kuid seda polnud vaja. Olin ju terve. Sellegipoolest tegid nad mu lemmiktoitu,2 ostsid jäätist ja šokolaadi ning küsisid iga viie minuti tagant, kas ma soovisin midagi. Pikapeale hakkas see närvidele käima. Aga õnneks jätsid nad mind mõne aja pärast rahule ning ma sain veidi puhata. End pühapäeva õhtul magama sättides astusin suure peegli ette ja märkasin järsku, et haiglasolek oli mind kõvasti muutnud. Näis, et mu silmad olid sinisemad, nahk heledam ja siledam ning juustesse oli tekkinud kerge punakas läige. Imelik küll, aga tundsin, et näen parem välja kui enne haiglasse sattumist.
Vanemate tahtmisele vaatamata otsustasin esmaspäeval kooli minna. Olin päris palju puudunud ja ma ei tahtnud teistest maha jääda. Vanemad soovitasid kodus puhata, kuid lõpuks õnnestus mul neid veenda, et olen terve. Oli veider, et nemad tahtsid mind koju jätta, samas kui mina kooli kiirustasin. Tavaliselt oli olukord täpselt vastupidi.
Esmaspäeval kooli minnes olid mul kõik kodused tööd tehtud, mis oli veider, sest tavaliselt tegin ära vaid pooled. Ülejäänud tegin koolis vahetundide ajal ja tihti kellegi pealt maha, sest olin liiga laisk. Seekord olid aga kõik tööd tehtud. Isegi see vastik ajaloo ettekanne, mille ajal olin kokku kukkunud. Seekord olin tublisti vaeva näinud ning nüüd oli see minu arvates kõige kõrgema hinde vääriline. Olin kirjutanud väga kiiresti, aga tundsin, et see oli hästi välja kukkunud.
Vanemad panid mu kooli juures maha ja ma jalutasin sissepääsu poole. Teised õpilased tormasid mööda, tegemata minust väljagi. Suurem osa neist ei tundnudki mind, või kui, siis ainult nägupidi. Igatahes polnud neil õrna aimugi, et just mina olin eelmisel nädalal kokku kukkunud ja tõmblema hakanud. Tänu jumalale! Oleks väga piinlik, kui kogu kool oleks sellest teada saanud!
Olin minemas esimesse tundi, kui mind selja tagant rünnati. Keegi haaras minust nii kõvasti kinni, et hakkasin lämbuma. Siis pöörati mind näoga ründaja poole. See oli March, kes säras õnnelikult ja kaisutas mind. Noh, tegelikult oleks see pidanud olema kaisutus, kuna aga March oli üks kooli tugevamaid tüdrukuid, meenutas kallistus pigem surmahaaret, millega kägistada vaenlast. Vähemalt lasi ta lahti, kui märkas, et hakkan näost siniseks tõmbuma. Samal ajal kui mina hinge tõmbasin, kepsles ta õnnelikult minu ees ja naeratas laialt.
„Sa oled tagasi! Sa oled tagasi! Ma olen nii õnnelik, Kyle! Sa oled tagasi!” kilkas ta hüplemist jätkates.
„Muidugi olen ma tagasi. Ma ju lubasin,” sõnasin valusat kaela hõõrudes.
„See on nii … nii …! Ma olen nii õnnelik! Sinuga on kõik korras! Sa oled terve! Tegelikult ma teadsin, et sul pole viga midagi. Sa pole mingi nõrguke, saad kõikidest haigustest jagu! Teadsin, et oli vaid aja küsimus, millal sa jälle terveks saad.”
Ma ei teadnudki, et March nii palju valetas. Esiteks ei teadnud ta, kas minuga oli kõik korras. Mulle meenus tema pisarates nägu, kui ta oli mind haiglasse vaatama tulnud. Ta oli tõepoolest kartnud. Teiseks olin ma küll nõrguke. Olin pidevalt haige, kuid enamasti ma lihtsalt ei puudunud. Kõigele vaatamata otsustasin vaikida. March oli õnnelik ja ma ei tahtnud seda ära rikkuda.
„Sinuta oli siin nii igav! Held3 tegi mu elu põrguks ja ma ei saanud kelleltki abi paluda. See oli kohutav!” halas March.
„Aga nüüd sa ei pea kartma, sest mina olen siin ja lasen sul alati enda pealt maha kirjutada,” teatasin kangelaslikkust teeseldes.
March naeris ja ma ühinesin temaga. Oli tore olla taas tavalises keskkonnas. Olgu, olin küll koolis, mis oli iseenesest masendav ja hirmutav paik, kuid tegelikult oli kõik jälle korras. Ma ei olnud haige, March oli õnnelik … Tõepoolest oli kõik korras.
Hämmastaval kombel möödusid esimesed kaks tundi kiiresti. Oskasin iga kord küsimustele vastata ja millegipärast oli kõik naeruväärselt lihtne. Ülesanded, mis anti, lahendasin rekordkiirusel ning avaldasin kõige kohta arvamust, kuigi tavaliselt vältisin tundides suu avamist. Seekord lõin aga aktiivselt kaasa ja ma isegi ei muretsenud sellepärast, et võisin eksida ja end lolliks teha. Selline aktiivsus oli minu jaoks harjumatu ning veidi hirmuäratav.
Enne kui arugi sain, algas ajalootund. Aine, mis mulle muidu meeldis, aga mille õpetajat kartsin rohkem kui ämblikke, ja mul oli ämblike ees paaniline hirm. Seekord olin tavalisest närvilisem, sest olin ainuke, kes polnud ettekannet veel esitanud. Tundsin natuke hirmu, kuigi poleks põhjust olnud, sest ettekanne oli valmis ja see oli hästi välja kukkunud.
Samal ajal kui juurdlesin, kas küsida härra Rileylt ettekande esitamise kohta tunni alguses või lõpus, helises juba kell ja pidin oma küsimusega ootama tunni lõpuni. Lootsin, et härra Riley lubab mul selle ikka uuesti esitada. Olin ju kokku kukkunud, nii et see polnud minu süü, et ettekanne viimane kord esitamata jäi. Härra Riley ei oleks tohtinud mulle halba hinnet panna, kuid selle õpetaja puhul polnud miski kindel.
Ma ei mäletagi, mida tunnis räägiti, sest aeg möödus välgukiirusel. Koolikella lõikav heli äratas mind lõpuks ning järsku sain aru, et pidin oma deemoniga silmitsi seisma. Kõigist õpetajatest kartsin härra Rileyt kõige rohkem, kuigi minu vihanimekirjas oli ta alles neljas.4 Samal ajal, kui teised klassist lahkusid, jalutasin aeglaselt õpetaja laua poole, mille taga istuv härra Riley uuris parasjagu mingit tööd. Ma ei tahtnud tema lauale kuidagi läheneda, kuid polnud valikut – hinded olid tähtsamad kui hirm.
Kui ma õpetaja laua ette jõudsin, oli klass juba tühi. Viimane õpilane siblis oma asjadega välja ja siis jäin ma üksi. Härra Riley oli muidugi ka seal, aga see ainult süvendas üksindustunnet. Hetke pärast tõstis ta pilgu ja vaatas mulle küsivalt otsa. Hingasin sügavalt sisse, et end rahulikumaks sundida, ja alustasin.
„Seda et … ma tahtsin küsida, kas tohin selle ettekande, mille ajal ma … mille ajal mul halb hakkas, uuesti