Nukud ja õunad. Grete Kutsar. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Grete Kutsar
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежные любовные романы
Год издания: 2010
isbn: 9789949472222
Скачать книгу
välja. Järgmisel hetkel ilmus tema kõrvale ka isa nägu. Tema hallid silmad olid murelikud ning nägu tuhkjas.

      „Kyle, kullake, oled sa ärkvel?” küsis ema vaikselt ja leebelt. Tema hääl värises.

      „Olen küll, nagu juuresolevalt pildilt näha,” vastasin aeglaselt, et mitte lämbuda hapnikumaski sisse. See poleks just kõige õilsam surm … Tundsin, kuidas see neetud asjandus summutas mu häält ja soonis nägu. See ärritas mind niivõrd, et unustasin hirmu ja kiskusin maski ära. Mõnus oli jälle normaalselt hingata. Palati õhk lõhnas värskelt pestud ja triigitud linade, arstirohtude ja elektri järele, aga ikkagi oli see parem kui maski kleepuv lämbus.

      „Oh, kullake! Kuidas sa ennast tunned? Me kuulsime, et sa kukkusid koolis kokku … ja sind viidi haiglasse … ja siis … Oeh, ma olin nii mures!” seletas ema nutuselt.

      „Kas sinuga on kõik korras?” päris isa tasaselt, kui ema jutt arusaamatuteks nuukseteks muutus.

      „Jah, ma … tunnen ennast täitsa hästi … Miks ma haiglas olen?”

      Küsimus oli antud hetkel täiesti õigustatud. Muidugi teadsin, miks ma haiglas olin. Olin koolis kokku kukkunud. Kuid ma ei teadnud, miks ma haiglas olin. Mis mul viga oli? Kui juba siin olin, võisid arstid selle ju välja uurida.

      Vanemad vaatasid teineteisele otsa. Nende näod olid väsinud ja murelikud. Korraks tundus, nagu ei kavatseks nad vastata. Ma poleks seda neile pahaks pannud. Nad ei olnud parasjagu just kõige paremas vormis.

      „Me … me ei tea veel, mis sul viga on. Arstid tahavad veel mingeid proove võtta … Sa … sa said koolis krambid …” seletas ema ja hakkas vaikselt nuuksuma. Isa võttis tal õlgade ümbert kinni.

      Just seda olingi tahtnud vältida. Ma ei tahtnud, et vanemad minu pärast muretseksid ja nutaksid. Nüüd olid nad mõlemad endast väljas, ja kõik sellepärast, et olin koolis krambid saanud. Seda oli valus vaadata. Oleksin tahtnud nutta, kuid see oleks nad veel rohkem endast välja viinud. Selle asemel sirutasin juhtmeid ja voolikuid täis käe ema poole ja võtsin tal sõrmede ümbert kinni.

      „Ära nuta, emps! Minuga saab kõik korda,” ütlesin vaikselt ja mitte just väga veenvalt.

      Ema lõpetas nuuksumise, pühkis pisaraid ja haaras mul tugevasti käest. Ta naeratas kurvalt ja üritas rõõmsam välja näha.

      „Ma tean, kullake, ma tean. Nädalavahetuseks oled sa ilmselt juba väljas. Siis läheme koos sinu lemmiksöögikohta ja kaubamajja. Võibolla on mõni uus film välja tulnud, mida sa osta tahaksid,” sõnas ema naeratades.

      Ta üritas mind lohutada ja julgustada, kuid rääkides värises ta hääl ning ta nägi välja, nagu ei usuks ta ka ise oma juttu. Oli kohe aru saada, et ta kartis. Nad mõlemad kartsid. Isa oli tunnete varjamises alati väga halb olnud, seetõttu ei julgenud ta ilmselt midagi öelda, kartes samuti nutma hakata.

      „Kuule, emps …” alustasin aeglaselt.

      „Mis on, kullake?”

      „Kui ma nädalavahetuseks koju saan … kas ma pean siis ikkagi kodus koristama?”

      Ema naeris. Esimest korda palatis veedetud aja jooksul naeris ta tõeliselt, mitte selleks, et mind julgustada. Seda oli hea kuulda.

      „Ei, kullake, sa ei pea koristama. Ma arvan, et saan sel nädalavahetusel üksi hakkama,” kostis ta naeratades.

      Ka isa naeratas. Mul oli õnnestunud neid veenda selles, et mul on hea olla. Vanemate tuju oli ometi veidi paranenud. Kahjuks mitte kauaks. Üsna varsti muutus ema nägu jälle tõsisemaks ning ta küsis leebelt:

      „Kyle, kui sa ennast halvasti tundsid, oleksid võinud ju rääkida. Me poleks sundinud sind kooli minema. Me oleksime saanud aidata.”

      „Ma tean, aga ma ei tahtnud teid muretsema panna. Ma ei uskunud, et see on midagi väga tõsist …” pomisesin mina.

      „Oh, mu väike inglike!” ohkas ema ja haaras mind oma embusesse.

      Isa võttis temalt minu käe hoidmise ülesande üle, samal ajal kui ema mind hellusega lämmatada üritas. Mul oli ebamugav, kuid ma vaikisin. Ma ei tahtnud, et ta minust lahti laseks. Tundsin end palju paremini, kui ta mind hoidis, vaatamata sellele, et niimoodi oli mul raskem hingata. Kahjuks pidi ema mind mõne aja pärast ikkagi lahti laskma. Ta nägi küll välja parem kui alguses, kuid oli näha, et ta oli kohutavalt murelik.

      „Kyle, arstid ütlesid, et peame varsti minema. Kell on juba palju ja külastusaeg on läbi. Ma luban, et tuleme niipea kui võimalik tagasi,” sõnas isa vaikselt.

      „Ma ei taha minna …” ohkas ema kurvalt.

      „Te võite minna. Ausalt! Mis kasu sellest on, kui te siin pidevalt tukkuma jääte ja nälja pärast vingute? Minge koju ja puhake end välja. Olen homme ju ka siin,” sõnasin võimalikult reipalt.

      Tegelikult ma ei tahtnud, et vanemad lahkuksid. Ma ei tahtnud jääda üksi. Sisimas oleksin tahtnud, et vanemad oleks saanud jääda ööseks minu juurde, aga pidin ometi ka nende peale mõtlema. Nad olid juba tükk aega haiglas olnud, see paistis välja nii nende riietest kui ka välimusest, arvatavasti polnud nad midagi korralikku süüa saanud. Ema ja isa tahtsid kindlasti puhata, nii et ma ei saanud paluda neil jääda.

      Nad seisid veel mõne hetke voodi kõrval ja vaatasid mulle kurvalt otsa. Äkitselt paistis emale midagi meenuvat. Ta vaatas palati ukse poole.

      „Muide, March on siin. Ta on juba tükk aega ukse taga istunud ja oodanud. Tahad temaga rääkida?” päris ema.

      „Muidugi. Juhata ta aga sisse!” kostsin rõõmsalt.

      Vanemad kadusid palatist. Kuulsin ukse tagant tasast jutuajamist ja palatisse astus March. Tema nägu oli valge ja silmad punased, nagu oleks ta nutnud. Ma polnud teda kunagi varem sellisena näinud ja ometi tundsin teda juba terve igaviku.

      „Kyle …Kas sinuga on kõik korras?” päris ta nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulnudki.

      „Jah, mul pole viga midagi. Hoopis sina näed halb välja. Mis juhtus?” küsisin vastu.

      „Ma … sa … sa kukkusid ju kokku … Ma olin mures …” sosistas March, ise nutma puhkemise äärel.

      „Ja siis? See ei olnud midagi erilist. Olen hullemaidki asju teinud. See, et ma kokku kukkusin, ei anna muretsemiseks mingi põhjust! Ma saan terveks!”

      „Ära räägi nii! Sa ei tea, kuidas see juhtus … See oli nii jube … Ühel hetkel oli sinuga kõik korras ja sa läksid klassi ette ja siis … siis kukkusid sa pikali! Alguses ma arvasin, et sa lihtsalt minestasid hirmust, aga … aga siis … sa hakkasid tõmblema … Sa said krambid! Ma kartsin, et sa sured ära!”

      Seda öeldes hakkas March valju häälega nutma. See oli hirmutav. March ei nutnud kunagi, eriti teiste ees mitte. Aasta tagasi kukkus ta kehalises kasvatuses nii õnnetult, et murdis jala. See oli kindlasti kohutavalt valus, kuid ta ei nutnud. Ta lihtsalt surus hambad risti ja kannatas, kuni kiirabi kohale jõudis ja ta haiglasse viis. Mina oleksin kohe karjuma ja nutma hakanud, aga March oli tugevam. Sellepärast oligi nii veider teda nutmas näha.

      „Ole nüüd, March! See pole mingi põhjus nutmiseks! Minuga on kõik korras!” üritasin teda lohutada.

      „See on väga hea põhjus nutmiseks! Ma kartsin sinu pärast! Sa said krambid! Krambid pole naljaasi! See on väga tõsine!” nuuksus March.

      Ja mina arvasin, et kõige piinlikum asi, mis minuga kunagi juhtus, oli see, kui ma jõulupeol lavale laulma minnes juhtme otsa komistasin ja kogu kooli ees pikali kukkusin. Nüüd oli klassi ees tõmblemine ja krampide saamine esikohal. Aga ka Marchi segast juttu oli üsna piinlik kuulata.

      „Ära nuta, March. Nüüd on kõik korras,” sõnasin lohutavalt.

      „Ma näen jah … Tead, ma vist püstitasin saja meetri jooksus uue maailmarekordi, kui arsti tooma tormasin,” lausus March.

      Naersime koos, kuigi Marchi hingamine oli ikka veel veidi katkendlik ja tema põsed läikisid pisaratest. Ta vähemalt üritas nutmist lõpetada. Ma ei saanud