Naine naeratas meeldivalt, nii et tema valged hambad pimeduses välkusid. Ta nägi kena välja, kuid miski temas oli korrast ära. Ma lihtsalt ei suutnud teda usaldada. Muidugi on väga keeruline usaldada võõrast, kes hiilib keset ööd sinu haiglapalatisse. Normaalsed inimesed nii ei tee. Aga see ei olnud ainult see. Midagi, millele ma nime ei osanud anda, oli veel …
„Ma tahan seda, mida varemgi: sind aidata,” teatas naine rahulikult.
Ei olnud võimalik! See oli naeruväärne! Pööritasin silmi ja vaatasin naisele väsinult otsa.
„Oh, ega ometi jälle? Ma juba ütlesin, et ma pole mingi narkomaan!” sõnasin tüdinult, saates oma sõnu laisa käeviipega.
Olukord muutus tüütavaks. Naine pidi hull olema, et hiilida keset ööd selle pudelikese pärast haiglasse! Siiski imetlesin tema järjepidevust.
„Ma ometi ütlesin, et see, mida ma pakun, pole narkootikum, vaid on täiesti kahjutu aine, millest on võimatu sõltuvusse jääda … kui sa just võimuahne fanaatik pole … Aga sa ju ei ole. Sa oled lihtsalt hea tüdruk, kes tahab oma vanemaid rõõmustada. Kas pole nii?”
Jäin selle koha pealt vait. Ma ei kavatsenudki hakata võhivõõrale endast midagi rääkima, ükskõik kui väike ja tähtsusetu see ka poleks. Minu suhe vanematega polnud tema asi.
„Miks te just minule seda … asja pakute? Miks just mina?” pärisin pärast lühikest vaikust.
„Sellepärast, et sa vajad seda,” vastas naine.
„Mina? Miks mul peaks seda vaja minema?”
Naine muutus iga sekundiga järjest veidramaks. Kust ta võttis, nagu läheks mul vaja mingit kahtlast vedelikku? Miks?
„Sa oled hea tüdruk, Kyle,” alustas naine rahulikult.
Ta teadis mu nime? Järjest hullemaks läks. Naine teadis, kust mind leida ja ta teadis ka mu nime. Ta teadis liiga palju …
„Ma tean, et armastad oma vanemaid. Nad on sinu jaoks kõige kallimad inimesed maailmas. Sa ei taha, et nad kannataksid, eriti mitte sinu pärast. Sa vihkad ennast, kui oled neid muretsema pannud või kurvastanud. Nad on sinu jaoks nii tähtsad …” jätkas naine, ilmselgelt teeseldud nukrusega hääletoonis.
Ohkasin tüdinult. Kas ta kavatses asja juurde ka minna? Teadsin isegi, et armastan oma vanemaid. Milleks mulle seda rääkida?
„Sellepärast sa minu abi vajadki,” lõpetas naine ootamatult.
Kas mul jäi midagi vahele? Millest ta rääkis? Ainult minust ja mu suhetest vanematega. See polnud mingi vastus esitatud küsimusele.
„Ma vajan teie abi, sest … armastan oma vanemaid?” küsisin kulmu kergitades.
„Täpselt!” sõnas naine naeratades.
„Ma ei teadnudki, et vanemate armastamine on asi, mille vastu rohtu on vaja,” pomisesin.
Naine naeris vaikselt ja sasis mu juukseid, nagu oleksin väike laps. See ärritas mind veidi. Olin juba seitseteist! See, et olin temast noorem, ei tähendanud, et ta võis mind kohelda nagu last.
„Oh, Kyle. Sa oled ikka naljatilk! Sa vajad minu abi sellepärast, et oled suremas,” teatas naine laia naeratusega.
Mida? Mida ta just ütles? Olin enda arvates selgelt kuulnud, kuid … Kas ta ütles tõepoolest, et olen suremas? Milline inimene ütleks seda haiglavoodis lebavale noorele tüdrukule, kes oli juba niigi endast väljas?! Ja miks ta naeratas? Minu arvates ei olnud tegemist just eriti hea naljaga. Aga kui see oli tõsi, siis … Ma ei suutnud edasi mõelda.
„Mida? Ma olen suremas? Kuidas? Miks? Miks ma peaksin seda uskuma? Te tulete siia keset ööd ja väidate, et olen suremas?! Kelleks te ennast peate? Mingiks surmaingliks? Te olete hull! Miks ma peaksin teid usaldama?” pärisin vihaselt ja üha valjema häälega.
Naine pani sõrme suule, tegi „Tšš!” ja ütles: „Las ma räägin sulle ühe loo, kullake,” ise lõbusalt naeratades. „Elas kord kena noor tüdruk. Tal olid väga head ja hoolitsevad vanemad, keda ta väga armastas. Ta oli oma vanemate jaoks kõigeks valmis, sest armastas neid nii väga. Ta ei tahtnud, et nad tema pärast kannataksid. Kuid ühel päeval kodus olles tüdruk minestas. Pärast seda esimest korda hakkas ta juba regulaarselt minestama, põhjust teadmata. Tüdruk ei julgenud sellest kellelegi rääkida, sest ei tahtnud, et teised tema pärast muretseksid. Ükskord minestas ta aga ajalootunnis ja sai krambid. Ta viidi haiglasse ning vanemad said teada, et nende tütrega pole kõik korras. Arstid ei osanud alguses midagi öelda ja jätsid tüdruku ööseks haiglasse. Hommikul hakati tüdrukule igasuguseid teste tegema. Ta oli väga tubli ja ei kaevanud üldse, kui arstid tema kallal askeldasid. Kui testide vastused lõpuks kätte saadi, selgus, et tüdrukul oli pahaloomuline ja väga kaugele arenenud ajukasvaja, mida ei saanud enam opereerida. Tüdruk oli surmale määratud. Kui tüdruku vanemad sellest teada said, olid nad meeleheitel. Nad nutsid lohutamatult ja kannatasid kohutavalt, sest teadsid, et nende ainuke laps on suremas. Järgnevatel kuudel üritasid murest murtud vanemad meeleheitlikult tütre eest hoolt kanda ja tema tuju tõsta. Nad naeratasid, kuid alati võltsilt ja nende silmis oli näha kohutavat kurbust. Tüdruk, kes oli masenduses, sest ei suutnud läheneva surmaga leppida, muutus eraklikuks ja tõrjuvaks. Ta tegi haiget nendele, keda ta kõige rohkem armastas. Tahtmatult muutis ta oma vanemate kannatused veel suuremaks. Tüdruku surma järel olid vanemad nii löödud, et hakkasid jooma. Tüdruku ema sooritas natuke aega pärast matuseid enesetapu, kuna ei suutnud ilma lapseta edasi elada. Isa istus aga purjuspäi rooli ja sõitis end surnuks. Mõlemad surid teadmisega, et nende tütar ei armastanud neid.”
Palatis jäi haudvaikseks. Kuulsin vaid omaenda rasket hingamist. Mul läks süda pahaks. Naise jutt … Sain aru, millest ta rääkis, olin ise kogu haiglas viibimise ajal midagi sarnast mõelnud. Kuuldud sõnad panid mind veelgi enam kartma. Tahtsin teda lahkuma sundida, kuid mul polnud selleks jõudu. Järsku oli justkui kogu energia minust välja imetud. Mul oli raske isegi normaalselt hingata.
„Niisiis, Kyle, kas sa oskad arvata, kellest jutt rääkis?” küsis naine lõpuks ja tema näol oli kelmikas naeratus.
Ma ei vastanud midagi, sest ei suutnud. Kui oleksin selle välja öelnud, oleks see … liiga reaalseks muutunud.
„Ma arvan, et said sellest ka ise aru. Sul on ajukasvaja, Kyle. Sa oled suremas ja mitte keegi peale minu ei saa sind aidata. Kui sa minu abi vastu ei võta, juhtub sinuga täpselt nii nagu tüdrukuga minu loost,” sosistas naine tõsiselt.
„Miks … miks ma peaksin seda uskuma?” pärisin nõrgalt.
„Sa ei peagi mind uskuma. Sa tead juba isegi, et see on tõsi. Sa tunned seda. Oled juba ammu aru saanud, et sinu minestamised pole päris normaalsed. Sa tead, et mul on õigus, kuid ei julge seda endale tunnistada,” lausus naine vaikselt.
Jah, olin tõesti aru saanud, et terved inimesed ei minestanud nii tihti kui mina, kuid … see ei saanud ju ometi nii tõsine olla! Isegi kui naine seda ütles, isegi siis, kui ma seda kahtlustasin, ei tähendanud see ju, et kõik olekski tõsi. Ajukasvaja … Ma ei tahtnud seda uskuda. Oleks täiesti hullumeelne olnud selle naise sõnu uskuda. Kuid … millegipärast ma tegin seda. Ma mitte ainult ei uskunud, et tal oli õigus, ma teadsin seda. Ja see oli hirmutav …
„Kuidas …” alustasin, kuid mu kurk oli nii kuiv, et mul oli raskusi jätkamisega. „Kuidas te mind aidata saate?”
Naine naeratas õnnelikult ja tõi jakitaskust välja sellesama tillukese pudelikese, mida ta oli mulle meie esimesel kohtumisel näidanud.
„Tilgake seda vedelikku ja sa ei pea enam millegi pärast muretsema,” teatas naine õnnelikult.
„Ja mida see teeb?” pärisin kahtlustavalt.
„See teeb su terveks. Ausalt! Saan aru, et oled skeptiline, aga see vedelik suudab kõik sinu terviseprobleemid kaotada,” lausus naine rahulikult.
„Mis see siis on?”
„Ah, seda ei saa ma kahjuks öelda. Võin