„Jah, mul pole tegelikult midagi viga. Küll sa näed: esmaspäeval olen jälle koolis ja elu läheb edasi nagu tavaliselt. Ma luban seda!” teatasin enesekindlalt.
Tegelikult polnud ma selles sugugi nii kindel. Ilmselt oli Marchil õigus ja krambid polnud tõesti naljaasi. Aga ma tahtsin Marchi enesetunnet parandada, teda julgustada, mitte hirmutada. See aga tähendas, et ma ei saanud oma tegelikku arvamust välja öelda. Kuid minu arvamus polnudki nii tähtis. Ma polnud arst ega teadnud sellistest asjadest midagi. Võisin arvata, et minuga pole kõik korras ja et hakkan võib-olla surema, aga ma ei saanud selles kindel olla. Pidin testide tulemused ära ootama …
„Ma pean nüüd koju minema. Muide, andsin su kooliasjad su vanemate kätte. Koos sinu ettekandega. Ma ei raatsinud seda ajalooklassi põrandale jätta, sest härra Riley oleks võinud selle üles korjata ja hinnata ja … noh, sul oli juba küllalt probleeme. Mõtlesin sind veidi abistada,” teatas March.
„Sa oled elupäästja, March! Jään sulle võlgu!” ütlesin õnnelikult.
„Ma nüüd lähen. Ole siis tubli ja tule esmaspäeval kooli tagasi. Kui sa seda ei tee, siis ma alles näitan, mis juhtub, kui mulle valetatakse!” sõnas March ähvardavalt ja naeratas siis.
Jätsin Marchiga hüvasti ning ta lahkus. Kui ta oli läinud, pistsid mu vanemad jälle pead sisse ja libisesid vaikselt palatisse. Nad tulid otse mu voodi kõrvale ning vaatasid mind hoolitseva pilguga.
„Me peame ka kahjuks minema. Tuleme homme hommikul kohe tagasi,” sõnas ema murelikult.
„Olgu, saan üksi hakkama,” kostsin reipalt.
„Ole siis tubli, väikseke! Homme näeme!” lausus isa.
Nad jätsid minuga hüvasti ning uks sulgus nende taga tuntava vastumeelsusega. Palat jäi äkitselt väga vaikseks ja tühjaks. Ja siis olingi üksi … Lõpuks ometi sain oma tunnetele voli anda ja vaikselt nutta. Tundsin, et mu elu on saast! Mul on midagi tõsist viga ja kõik lähedased inimesed pidid sellepärast kannatama. Sain täie selgusega aru, et minu võimuses ei olnud midagi teha. Võisin vaid palvetada ja loota, et mu haigus on ravitav. Aga kas on?
3. PEATÜKK
Öö oli palav ja lämbe. Ma ei suutnud kuidagi uinuda. Vähkresin tunde ebamugaval haiglavoodil. Voodi oli kõva ja ebamugav, palat umbne ja iga kord, kui sulgesin silmad ja üritasin magama jääda, hakkasin mõtlema igasugustele ebameeldivatele asjadele, mis mind üleval hoidsid. Tundsin end üksildase ja mahajäetuna. Kui keegi oleks minu juures olnud, oleks olnud palju kergem. Vanemad kavatsesid tulla alles järgmisel hommikul …
Ma vihkasin haiglaid: steriilset valget keskkonda, kõikjal heljuvat ja igaveseks riietesse imbuvat ravimite lõhna ja muidugi ka seda, et ma ei suutnud kohe kuidagi magama jääda. Kui hetkeks õnnestuski uinuda, siis ärkasin ometi kohe jälle üles.
Vaikus ja tegevusetus andsid mulle liiga palju aega järelemõtlemiseks, mis ei olnud aga sugugi hea. Ainus asi mõtetes oli mu haigus. Põhjus, mis mind haiglasse viis. Ma olin haige. See oli ainuke asi, mida kindlalt teadsin. Need pidevad minestamised ei olnud normaalsed. Mis mul viga oli? Kui haige ma tegelikult olin? Kas võisin veel paraneda või …? Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda hullemini hakkasin end tundma. Mul oli midagi viga, kuid ma ei teadnud, mis see oli või kui tõsine see oli.
Väljas oli tõusnud tuul, mis vahetevahel lennutas kuivanud puulehti vastu palati akent. Kostsid tuhmid põntsud, kui need klaasi tabasid. Väljas läks iga päevaga järjest külmemaks. Suvi oli juba ammu läbi ja sügis käes. Palatis oli pime ja vaikne, pimeda aastaaja saabumine oli kuidagi eriti käegakatsutavalt lähedal. Aeg-ajalt liikus keegi vaikselt palati ukse taga edasi-tagasi. Ilmselt mõni arst või õde. Muid helisid ei olnud ukse tagant kosta. Isegi minu külge ühendatud masinad ei teinud erilist häält peale väga vaikse sumina. Palati uks oli kinni, mis oli hea, sest lahtise uksega oli mul ebamugav magada – aastatepikkuse õudusfilmide vaatamise tulemus.
Vahetevahel tundus, et hakkan juba uinuma, kuid siis suutis mind äratada mingi väike hääleke, mida tekitas salapärane nähtamatu sissetungija,1 ja vähkremine algas taas. Kella kaheks olin väsinud, vihane ja haisesin higi järele. Vähkremine on väsitav, eriti kui seda mitu tundi järjest teha. Lõpuks sulgesin silmad ja jäin tõesti mõneks ajaks magama.
Uni oli rahutu ja segane. Nägin uduseid katkeid eelmistest päevadest. Nägin kooli ja matemaatikaõpetajat, tegemata kodust tööd ja minestamist ajalootunnis. See stseen kippus korduma ja iga kord järjest aeglasemalt. Siis unenägu muutus, olin matustel. Seisin avatud kirstu ees ja vaatasin iseenda elutut keha, mis lebas rahulikult valgel taustal. Kuulsin selja taga nuttu ja sõnu: „Kui kahju, ta oli alles nii noor …” Seepeale ärkasin kergelt võpatades. Mu nahk oli kaetud külma higiga ja ma hingeldasin.
Ma ei tea, kui kaua ma magasin. Võib-olla tund aega, võib-olla kaks, kuid sama hästi võisin olla uinunud ka vaid kümneks-viieteistkümneks minutiks. Sain kohe aru, et midagi on valesti. Asi võis olla praokil palatiukses või külmas õhupahvakus, mis tabas mu nägu, kuid kõige tähtsam oli, et keegi istus mu voodil.
Alguses ei saanud ma aru, kes, sest oli liiga pime. Seetõttu ma ei teadnudki, kas hakata karjuma või jääda rahulikuks. Äkki oli juba hommik? Äkki see oli mu ema? Või mõni arstidest? Lebasin liikumatult voodil ja juurdlesin. Kõik oli vaikne ja pime. Hommik ei saanud veel olla. Voodil istuv isik ei liigutanud end ega öelnud midagi. Kas ta üldse hingas? Oli ta ikka päriselt olemas? Olin ma ikka tõesti ärkvel? Ta istus hiirvaikselt, kuid temast õhkus mingit tõelisust, kohalolu. Ta täitis ruumi. Sain lõplikult aru, et see ei olnud uni, kui tundsin lisaks jahedale õhuvoole ka magusa lõhnaõli hõngu.
Nii et minu voodil istuv isik on naine … või transvestiit … või mees, kes on just tulnud armukese juurest … või … noh, võimalusi oli veel (lõhnapoe töötaja jne), aga kõige tõenäolisem tundus, et tegemist on naisega.
Ta istus tükk aega paigal. Ma ei suutnud tema siluetti pimeduses korralikult eristada. Tegelikult võis istuja olla ükskõik kes. Arst, õde, mõni teine patsient. Isegi mu ema – kuigi tal vist ei olnud sellist lõhnaõli. Aga võib-olla oli ta minu pärast muretsedes tagasi kiirustanud ja kuna ta mind äratada ei tahtnud, oli ta nii vaikne kui võimalik? Samas võis see olla ka kodust jalga lasknud March. Kuid miks oleks ta pidanud seda tegema öösel?
„Nii tore, et sa lõpuks ometi üles ärkasid,” kõlas pimedusest äkitselt võõras hääl.
Võpatasin. Hääl ei kuulunud kellelegi, keda tundsin. See pani mind kergelt muretsema, kuid endast välja minemiseks polnud veel põhjust. Hääl võis kuuluda mõnele haiglatöötajale. Oli küll arusaamatu, miks üks neist pidi keset ööd istuma minu voodil, kuid see oli võimalik. Tõenäolisem siiski, et tegu oli mõne teise patsiendiga, kuid see fakt iseenesest ei vastanud veel ühelegi küsimusele. Mida see naine tahtis? Miks ta oli minu juures?
Võõras nõjatus lähemale ja ma suutsin pimedusest hoolimata ähmaselt eristada tema näojooni. Lühikesed juuksed, mandlikujulised silmad, mis mõjusid heledalt isegi pimedas … Naine tundus kuidagi tuttav, kuid mulle ei tulnud kohe meelde, kus olin ma teda varem näinud. Äkitselt meenus mulle teisipäeva pärastlõuna – läksin jala koolist koju, kui mind kõnetas üks väga veider naine, seesama naine, kes istus nüüd mu voodiserval! Täpselt! Kuidas see mulle küll varem meelde ei tulnud? Nojah, tegelikult polnud ma teadnud, et oleksin pidanud teda meeles pidama. Olin arvanud, et see oli vaid ühekordne kohtumine. Mida see naine siit nüüd otsis? Miks oli ta minu palatis? Ega ta ometi tahtnud jälle oma väikest pudelikest müüma hakata? Ei, seda ei suutnud ma küll uskuda. Keegi poleks nii hull, et tungida tühise pudelikese müümiseks öösel haiglasse. Keegi poleks viitsinud selle nimel nii palju vaeva näha.
„Kuidas on, kullake? Oled rahulik? Lased sa endaga ikka rääkida?” küsis naine leebelt.
Noogutasin süütult, kuid ei öelnud midagi.
„Lubad, et ei hakka karjuma ega kedagi kutsuma?” uuris naine edasi.
Noogutasin