„Minul? Ah, ei midagi …” pomisesin vaikselt vastuseks.
„Ära valeta! Ma ju näen, et midagi on. Tunned sa ennast ikka hästi?” ei jätnud March muretsemist.
„Mul pole midagi viga. Asi pole selles. Ma lihtsalt …” hakkasin vastu sosistama.
Kahjuks katkestati mind poole lause pealt. Minu kõrvale ilmus midagi erakordselt inetut ja vastikut – proua Held. Äkitselt seisis ta täpselt minu kõrval ja vaatas mu vihikusse, milles olid vaid poolenisti lahendatud ülesanded.
„Kuna te ei pea ilmselgelt vajalikuks mu juttu kuulata, eeldan, et oskate seda osa juba piisavalt hästi, preili Misk. Minge tahvli ette ja demonstreerige oma teadmisi. Lahendage ülesanne number 514!” käskis proua Held.
Hammustasin vihaselt huulde ja jalutasin hirmunult tahvli ette. Mul polnud õrna aimugi, mida ma tegema pidin, sest polnud ülesannet number 514 kordagi vaadanud, kuid mingil imelikul põhjusel lootsin oma loomulikule intelligentsile. Ilmselgelt lootis aga proua Held, et ma end tahvli ees häbistaksin, sest ta oli lahendamiseks andnud ühe kõige raskematest ülesannetest. Tavaliselt ei käskinud ta neid teha, sest need olid meie jaoks liiga keerulised, kuid et ta oli vihane, otsustas ta mind karistada.
Paraku pidi proua Held pettuma. Olin vaid kaks minutit tahvli ees seisnud, vaheldumisi õpikut ja tahvlit uurides, kui ülesanne oli lahendatud ning vastus oli õige. Kui lõpetasin, heitis proua Held mulle veidra pilgu, milles segunesid raev, vihkamine, üllatus ja umbusk. Ilmselt arvas ta, et olin mingeid targemaks tegevaid steroide võtnud. Tehniliselt oli tal õigus. Olin tõepoolest midagi sisse söönud.
Ja jälle olid mu mõtted Beatrice’i juures. Läksin tagasi oma kohale ega pööranud ümbrusele enam mingit tähelepanu. Ka March ei öelnud midagi. Pealegi heitis proua Held meie (õigemini minu) poole ikka veel vihaseid pilke. Ilmselt üritas välja mõelda, kuidas olin äkitselt nii targaks saanud.
Kell helises varsti ning ma põgenesin klassist enne, kui March jõudis hakata küsimusi esitama. Järgmise, bioloogiatunni ajal suutsin teda samuti vältida. Asi polnud selles, nagu poleks ma tahtnud temaga rääkida, ma lihtsalt ei osanud midagi öelda. Ta poleks uskunud minu juttu Beatrice’ist ja veidrast ainest ning isegi kui oleks, ei tahtnud ma seda rääkida. Kartsin, et tõmban ka tema niimoodi mingitesse pahandustesse.
Pärast bioloogiat algas kehaline kasvatus ja ma ei saanud Marchi enam kauem ignoreerida. Kui me hakkasime jalgpalliväljaku ümber ringe jooksma, püsis ta mu kõrval. Ma ei jaksanud eest ära joosta, pealegi ei tahtnud ma tema tundeid riivata.
„Oled minu vältimisest tüdinud?” päris March, kui aeglaselt mööda punast kruusarada sörkisime. Tegelikult ei saanud ma aru, miks me ikka veel väljas olime: ilmad olid järjest külmemad ja tavaliselt tegime sel aastaajal spordisaalis harjutusi, mitte ei sörkinud mööda jalgpalliväljakut ümbritsevat kergejõustikurada.
„Ma ei vältinud sind, March. Ma olin lihtsalt … veidi mures. Ma pidin selle asja peale kauem mõtlema,” sõnasin hingeldades.
„Ma teadsin! Mis probleem sul siis on?” küsis March peaaegu elevusse sattudes.
„Minul ei olegi … asi on mu täditütres.” Jah, ma teadsin, et sõpradele valetamine on vale, aga ma ei suutnud talle tõtt rääkida.
„Jane’is? Mis tal siis viga on?”
„Asi on selles, et Jane … laenas kelleltki raha … Ja nüüd tahab see keegi, et Jane selle tagasi maksaks, kuid mitte rahas. Ta tahab, et Jane tema eest vargile läheks,” seletasin koperdades, tundes, et minust võib veel andekas valetaja saada.
„Mida? See on ju kohutav! Jane ei tohiks seda teha!” lausus March vihaselt.
„Ma tean, aga see inimene ähvardas tema perekonda …” pomisesin vaikselt. Oh, ma olin kohutav! Valetasin oma parimale sõbrannale omaenda täditütre kohta. Tülgastav … aga väga andekas.
„Nojah, see on küll keeruline. Nüüd ma saan aru, miks sa terve päev nii murelik olid …” rääkis March mõistval toonil, kui hüppasime koos üle kolme mahakukkunud tüdruku, jätkates siis vaikides jooksmist.
Viimane asi vajab veidi seletamist. Vaadake, kunagi oli jalgpalliväljakul väga kena joosta, nüüd on aga väljakust saanud omamoodi tõkkejooksurada, sest iga kehalise kasvatuse tunni ajal vedeles ühes ääres terve trobikond tüdrukuid. Niimoodi oli selle aasta algusest saadik. Ja mis on selle põhjuseks? Nimelt on jalgpalliväljak koolist kiviviske kaugusel. Kool paistab seal joostes väga hästi ära, võib lausa klassidesse näha. Sellel aastal tuli meile uus noor ajalooõpetaja (Arvake ära, kellest ma räägin!), kes sai tüdrukute hulgas kiiresti populaarseks. Tema klass asus aga just niimoodi, et jalgpalliväljakult näeb sinna hästi läbi akende. Muidugi ei suutnud paljud tüdrukud kiusatusele vastu panna ning põrnitsesid jooksmise ajal ajalooklassi ja eriti ajalooõpetajat. See omakorda põhjustas pidevaid kokkupõrkeid ja kukkumisi. Ausalt öeldes oli see haige ja ebameeldiv, aga kohati naljakas. Ajalootunnis istudes oli lõbus jälgida tüdrukuid, kes pidevalt kukkusid ja komistasid. See muutis koolipäeva natukenegi talutavamaks, sest sain nende idiootide üle naerda.5
Kuna olime Marchiga liiga väsinud, et edasi rääkida, jäime vait ja jooksime. Ilmselt mõtles ta mu jutu üle järele. Hea veel, et ta ei teadnud Jane’i telefoninumbrit ega meiliaadressi. Oleks tekkinud väga palju küsimusi, kui March oleks pannud teele kirjakese teemal: „Ära hakka vargaks, isegi kui ähvardatakse su perekonda!”
Ülejäänud kooliaeg möödus rahulikult ja sündmusvaeselt. Suutsin peaaegu unustadagi, mis pidi mind kodus ootama. Alles siis, kui koolipäev hakkas lõppema, muutusin närviliseks. Beatrice ilmselt ootas juba6 ja tahtis rääkida. Kodutee oli liiga lühike. Nagu tavaliselt, kui midagi kartsin, hakkas aeg äkitselt kiiremini liikuma ja kõik teed muutusid lühemaks. Koju jõudes oli maja jahe, pime ja vaikne. Esmapilgul ei paistnud seal kedagi olevat. Sellegipoolest oli mul tunne, et ma pole üksi. Kindlasti peidab Beatrice end minu toas nagu eelmiselgi päeval!
Läksin võimalikult aeglaselt ülemisele korrusele ja sealt edasi oma tuppa. Avasin ettevaatlikult ukse ja pole just raske aimata, kes seisis minu toas ja nõjatus aknapiida vastu. Vähemalt ei vedelenud Beatrice saabastega minu voodil. Seegi hea.
„Hei, nukuke! Kuidas läheb?” küsis Beatrice õnnelikult.
„Sina,” märkisin süngelt.
„Mina jah. Kes siis veel?”
„Mind ei huvita, mida sa öelda tahad, ma ei hakka vargaks!” sõnasin vihaselt ja viskasin koolikoti voodile.
„Oh, ole nüüd, nukuke! Mõtle ikka korralikult järele. Üks tibatilluke vargus kõigi heaolu nimel! Sellest oleks kõigil kasu, kui selle asjakese ära varastaksid! Isegi selle praegusele omanikule! Ta ei oska ju seda kasutada ja võib veel midagi kohutavat korda saata. Ma ei palu sinult mitte midagi halba. Ma ei palu ju kedagi tappa. Vaid üks väike vargus ja kõik,” mangus Beatrice ja tema hääl kõlas mesimagusalt.
„Ma ei saa seda teha. See käib minu põhimõtete vastu!” teatasin kindlameelselt.
„Kas sa oled usklik?”
„Mida? Ei! Muidugi mitte. Tähendab, ma pole oma usulises kuuluvuses kindel … aga see ei puutu asjasse. Ma ei kavatse teha mitte midagi ebaseaduslikku!”
Ma ei saanud teha midagi, mis käis minu põhimõtete vastu. Vanemad olid mind korralikult kasvatanud. Millegi varastamine oleks otsekui nende reetmine.
„Ära ole nii kitsarinnaline, nukuke! Varastamine ei pruugi alati halb olla. Maailm ei ole nii must-valge, nagu sa ilmselt arvad. Kõik ei jagune heaks ja halvaks. Ka varastamine võib olla hea ja kasulik. Isegi tapmine ei pruugi väärida karistust ja olla halb, kui seda tehakse enesekaitseks. Igal inimesel on õigus ennast kaitsta,” seletas Beatrice.
„Jah, aga me ei räägi siin enesekaitsest. Me räägime vargusest!”
„Vargusest, mis sooritatakse heal eesmärgil!”
„Mind