„Kurb, et sa niimoodi mõtled, nukuke. Ma ju nii üritasin sinu meelt muuta, aga sa oled kohutavalt põikpäine …” sõnas Beatrice ja mossitas teatraalselt.
„Vabandust, aga ma ei saa seda teha. See ei ole õige,” laususin vaikselt.
„Saan aru, see käib su põhimõtete vastu.”
Ruumis võttis taaskord maad vaikus. Seisime Beatrice’iga toa erinevates otstes. Tema vaatas mulle ilmetult otsa, samas kui minu pilk oli pööratud eemale. Mul oli talle ebamugav silma vaadata. Minutid möödusid. Kumbki meist ei liigutanud ega öelnud midagi. Kõik püsis väga vaikne. Pärast viit minutit sai mul sellest villand ning küsisin:
„Kas sa ära minema ei hakkagi?”
„Ära minema? Miks ma peaksin seda tegema?”
Beatrice paistis siiralt üllatunud. Ma ei saanud aru, miks. Kas me polnud sõnatult kokku leppinud, et ta jätab mind rahule?
„Sa … Sa ütlesid ju, et saad aru, nii et ma eeldasin, et sa … lõpetad mu veenmise ega käsi mul varastama hakata …” pomisesin kõhklevalt.
„Oh ei, nukuke! Sa said täiesti valesti aru! Sa hakkad varastama. Ma lihtsalt otsustasin, et lõpetan sinu heaga veenmise. Nüüd pean halvaga sundima. Ise sa tahtsid seda,” teatas Beatrice ja naeratas hirmuäratavalt.
„Mida? Halvaga? Mida sa seda teha kavatsed?” pärisin ettevaatlikult.
„Sul on praegu uus elu, nukuke. Õpid paremini, sul läheb hästi ja oled terve. Aga pea meeles, et selle elu andsin sulle mina ja ma võin selle sama hästi ka ära võtta,” lausus Beatrice ning tema hääl oli madalam ja hirmuäratavam.
Vaatamata sellele et Beatrice oli paugupealt muutunud meeldivast hirmutavaks, otsustasin jääda rahulikuks ja sarkastiliseks. Ma ei tohtinud oma hirmu välja näidata.
„Kuidas sa seda teha kavatsed? Kas sul on mingi imepärane võime, millega saad minu uue elu ära võtta ja selle aine minu süsteemist eemaldada?”
„Võib ka nii öelda, aga enamikus kultuurides nimetatakse seda võimet noaks,” sõnas Beatrice külmalt ning otsekui eikusagilt ilmus tema kätte pika teraga läikiv nuga, mida ta ükskõikselt näppude vahel keerutas.
Astusin paar sammu tahapoole, valmis minema jooksma, ning jälgisin ise pingsalt Beatrice’i. Mõtles ta seda tõsiselt? Oli ta valmis mind tapma? Ma ei tahtnud seda uskuda, kuid see nuga ja kummaline pilk Beatrice’i silmis … Ta mõjus täiesti ükskõikselt ja külmalt, nagu ei valmistaks minu vigastamine talle vähimatki raskust. Mind täitis ebamugav tunne, mis pani mu kuklakarvad kerkima. Olin äkitselt palju erksam kui varem. Taipasin alles nüüd, kui haavatav ma tegelikult olen. Beatrice vaid pidanuks noa minu pihta viskama ning oleksin võinud surmavalt haavata saada. Ma ei teadnud, kas ta oli mõrvaks võimeline, kuid ma ei tahtnud riskida.
„Tead, tegelikult ei vajagi ma sind nii väga. Kui ma sind ei saa, otsin endale kellegi teise, kes aitaks. Samas on see on nii vaevanõudev töö … Pealegi on mul tunne, et võin sind usaldada. Sa oled usaldusväärne inimene. Mulle meeldivad usaldusväärsed inimesed. Ja veel rohkem meeldivad mulle inimesed, kes armastavad oma perekonda. Perekond on väga tähtis … Muidugi juhul, kui sul on normaalne perekond, kus sinust hoolitakse ja sind toetatakse. Aga sul on see olemas. Sellepärast teangi, et kavatsed mind aidata. Sa ei tahaks ju, et su vanemad peaksid sind taga leinama? Oled ju nende ainuke laps … Nad oleks nii kurvad … Eriti, kui nende ainus laps tapetaks nende oma majas siis, kui neid kodus polnud. Nad jääksid end süüdistama. Nad mõtleksid iga päev, et mis oleks küll võinud olla, kui nad oleks lihtsalt natuke varem töölt koju tulnud … Sa ei taha ometi, et nad kogeksid midagi nii valusat. Või äkki oleks hoopis parem, kui nemad esimestena läheksid? Siis ei peaks nad oma tütart matma … ” heietas Beatrice vaikselt ja ohtlikult.
Mu kurk tõmbus kuivaks. Sain aru, et Beatrice ei teinud nalja, vaid rääkis surmtõsiselt. Ta oli tõepoolest kõigeks võimeline! Tahtsin toast põgeneda ja kõik unustada, kuid see oleks teinud asja ainult hullemaks. Olin sõlminud kokkuleppe külmaverelise ja halastamatu inimesega, kes oli oma tahtmise nimel valmis tegema ükskõik mida. Mul polnud muud valikut kui nõustuda.
„Olgu, ma teen, mida tahad. Lihtsalt … jäta mu perekond rahule,” sõnasin aeglaselt ja mu hääl värises seda öeldes.
„Tubli tüdruk! Ma teadsin, et võtad mõistuse pähe,” teatas Beatrice ja naeratas õnnelikult.
Nuga kadus ja Beatrice’ist sai taas rõõmus ja energiline naine, kes ta oli varem olnud. Hirm ja pinge oleksid pidanud ka minust kaduma, kuid seda ei juhtunud. Kadunud oli hoopis kogu mu usaldus Beatrice’i vastu. Tahtsin, et ta ära läheks, kuid ei suutnud midagi öelda. Hirm hoidis mind ikka veel oma kütkes ning vaikselt hakkas mulle kohale jõudma, et olin äsja teinud kohutava vea.
6. PEATÜKK
Olin arvanud, et Beatrice’iga nõustumine tähendab seda, et pean kohe käised üles käärima ja teele asuma, kuid selgus, et aega veel on. Beatrice’i sõnul oli targem oodata ja lükata vargus edasi nädalavahetuseni. Ta andis mulle aadressi ja käskis maja üle vaadata, et leida üles kiireim tee sisse ja välja. Järgmisel õhtul kavatses ta taas minu juurde tulla ja „lisamaterjali” tuua. Lootsin, et ta pidas silmas maja plaani või pilti esemest, mille pidin varastama. Oleks väga piinlik (ja ilmselt ohtlik) ilmuda Beatrice’i ette vale asjaga.
Ta keelas mind veel kellelegi meie kokkuleppest rääkida ja oligi läinud. Vajusin voodile istuma ja hingasin aeglaselt välja. Väristasin end kergelt. Ma ei suutnud uskuda, mis oli äsja juhtunud. Beatrice oli mind ähvardanud ja seda tõsiselt mõelnud! Ma polnud aastaid oma elu pärast nii suurt hirmu tundnud. Viimati siis, kui tänaval plahvatas prügikast. Keegi küll viga ei saanud, kuid ikkagi oli see kohutav. Aga äsja toimunu oli muidugi palju hullem. Olin olnud külmaverelise maniaki meelevallas, tundes end nõrga ja haavatavana. Sain aru, et sisuliselt olin oma hinge Saatanale müünud ja mul polnud õrna aimugi, mida see endaga kaasa võis tuua. Vaevalt, et midagi head.
Õhtul olin murelik ja endast väljas, kuid antud olukorras oli see mõistetav. Vanemad muidugi märkasid, et mul on midagi viga, kuid mõtlesin välja loo sõbrannast, kellel läks halvasti. Ma ei kavatsenud neid oma jamadesse segada. Nii hull ma ei olnud.
Enne magamajäämist vedelesin voodil ja põrnitsesin väikest valget sedelikest, millel seisis peene ja korraliku käekirjaga kirjutatud aadress. Maja asus vaid mõne kvartali kaugusel. Õnneks polnud tee vähemalt liiga pikk … Arvutasin peas, et normaalse tempoga kõndides kuluks sinna jõudmiseks umbes pool tundi, joostes viis kuni kümme minutit vähem – sõltuvalt kiirusest ja vastupidavusest. Kavatsesin kohe järgmisel päeval pärast kooli kodust läbi käia ja minna siis maja vaatama. Aega polnud raisata. Pidin maja kohta võimalikult palju teada saama, sest nii kasvasid mu šansid sooritada vargus ilma vahele jäämata.
Ohkasin lõpuks raskelt ja sulgesin silmad. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et kavatsen seda tõepoolest teha. Ma ei ole ju selline inimene …
Juba mitmendat päeva järjest ei pööranud ma koolis mitte millelegi tähelepanu. Isegi sõpradega vesteldes olin oma mõtetes eemal. Uimasusele vaatamata suutsin kehalises kasvatuses jalgpalli mängides isegi kaks väravat lüüa. Tavaliselt oli mul üleüldse palli tabamisega raskusi ja pallimängudest oli jalgpall minu nõrgim ala.
Pärast kehalist riietusruumis lähenes March mulle arglikult, nagu tahaks midagi küsida. Tema kartlikkus oli ebatavaline, sest ta ei olnud kunagi häbenenud minult midagi küsida. Olime ju vanad sõbrannad. Miks ta käitus nii veidralt?
„Kuule, Kyle … Ma tahtsin lihtsalt teada, kas … sul oleks aega täna minu juurde tulla …” päris March kohmetult.
Vaatasin talle kulmu kortsutades otsa. Tema silmad olid maas, põsed punased ja ta toksis varbaga hajameelselt põrandat. Mul oli korraga tunne, nagu oleksin sattunud teise dimensiooni, kus Marchist oli saanud siinse Marchi täielik vastand. Midagi oli väga valesti. March polnud isegi siis punastanud, kui ta oli kaheksa-aastasena vandunud oma viieteistaastasele naabripoisile igavest armastust, mille peale too ta välja