VIII
Vargamäe suurpäev ei andnud inimestele hingeliselt neid tulemusi, mida nii mõnigi oli lootnud. Ta tõi isegi teatud pettumuse. Oli kaua räägitud ja oodatud ning lõpuks polnud ometi midagi muud saavutatud, kui et pidi endiselt pimesi edasi ootama ja lootma.
Vanal Andresel oli esialgu tundmus, et oleks ehk parem olnud, kui tema selle päevani poleks üldse elanud – kui ta oleks surnud ühes Hundipalu Tiiduga. Kuigi siis Vargamäe oleks läinud võhivõõraste kätte nagu Hundipalugi, tema ise poleks seda oma silmaga näinud. Aga nüüd ta peab elama võõrana võõral maal, kuigi see on tema oma Vargamäe, mida ta ikka veel armastab.
Indrek ei jõudnud tükil ajal unustada Kassiaru sõnu ja muiet meestesumma ees, et ah jaa! ta on Indreku kohta lehest lugenud, sel olnud linnas mingisugune protsess. Mujal igal pool oleks ta seda kergemini ära kannatanud kui Vargamäe eluhoonetes, mis alles nii meenutasid möödunud aegu ja olusid.
Aga ka Kassiaru Nõmmanni meeleolu polnud roosiline. Tema oli hoopis unustanud, et ta Indrekut sõnadega riivanud, sest omateada oli ta ainult puhast tõtt kõnelnud. Õieti polnud ta temale tervet tõtt öelnud, muidu oleks ta pidanud protesti tõstma, et Indreku-taoline mees üldse kipub sõna võtma ausate ja korralikkude inimeste seas. Kassiaru kahetseski tagantjärele, et ta seda polnud teinud, sest siis poleks tal tarvitsenud kogu meeskonna ees kuulata Indreku hiilivalt riivavaid pisteid ning näha tuttavate ja sõprade näos pilkusid, millest võis järeldada, et nemad peavad teda löödud meheks.
„Sai kitli peale,” irvitas keegi toas, kui Kassiaru sealt läbi läks, ja ta oli kindel, et nende sõnade ja naeruga mõeldi teda, Kassiarut. Aga oodaku nad! Kassiaru näitab neile veel, kes saab kitli peale, tema istub ju alles panga juhatuses ja sealt ulatub ta käsi ja sõna kaugele. Kassiaru on oma sügavamas hingepõhjas veendunud, et temale on rasket ülekohut tehtud, pealegi täiesti ilma põhjuseta, ja kel sellepärast naer peale kipub, selle paneb Kassiaru nutma.
Ärgu tuldagu Kassiarule kõnelema vaeste isamaa-armastusest. Kui keegi ei armasta varandust, kuis võib ta siis isamaad armastada, sest ka isamaa on varandus, puhtpaljas varandus. Isamaa on tõelikult see põhikapital, mille mõistlik inimene paneb protsente kandma. Kui neist protsentidest kõigile ei jätku, siis pole süüdi üksikud oma saagihimuga, vaid selleks on lihtis põhjus: meie põhivarandus, meie põhikapital, s. t. isamaa on liiga väike ja kehv, kui et sest kõigile jätkuks. Kassiaru ei mõista kuidagi, milles on tema siin süüdi. Tema armastab oma isamaad ja kasustab teda, tehku teised sedasama, tee on vaba. Isamaa on ju nagu naine: kui sa ütled, et sa teda armastad, siis pead teda ka kasustama, muidu on sinu armujutt tühine.
Nõnda kaitses Kassiaru peremees ennast oma mõttes Indreku arvatavate süüdistuste ja pistete vastu. Ta kordas oma kaitsekõnet ikka ja jälle uuesti ning aina teisendatud kujul, nagu kahtleks ta ise selle tões ja õiguses. Samal ajal haudus ta aga teatud plaani, mis tal oli tärganud just Indreku sõnade ärritaval mõjul. Nimelt: kas ei peaks kõigest väest kaasa aitama, et kogu kavatsus tõepoolest teostuks, ja kas ei oleks kuidagi võimalik töid oma kätte saada, olgu tervena või vähemalt teatud mõistlik osagi. Nõnda võiks ta kõigile tegelikult tõendada, et pole sellest küllalt, kui isamaad armastatakse, vaid oma armastuse peab oskama ja suutma ka teoks muuta, sest armastus on tegu. Kassiaru suudab ja oskab seda, kes ei usu, see tulgu ja vaadaku.
Selles peitus Kassiaru peremehe lohutus. Aga Oru Karla ei osanud end peaaegu millegagi lohutada. Sest kui ta tuli sel selgel ja säraval talvisel pühapäeval koju ja jutustas Pearule, mis naabritalus sündinud, ütles see:
„Poeg, Orul oleks pidand see sündima.”
„Sedasama ütles mulle täna ka Kassiaru Nõmmann,” vastas Karla.
„Kassiaru tunneb rehnutti,” kinnitas Pearu, „aga sina, poeg, ei tunne.”
„Tunnen, isa,” vaidles Karla vastu. „Rehnutt oli mul algusest peale selge, aga…”
„Aga mis siis veel, kui rehnutt selge?” küsis isa, kui Karla peatus.
„Ma ei uskund, et sest ülepea midagi tuleb,” seletas poeg.
„Aga, näe, nemad uskusid ja lõid su üle,” ütles Pearu. „Köntjalg lõi su üle, mu poeg.”
„Ei, isa, köntjalg poleks midagi teind, kui Indrekut poleks olnd,” seletas Karla. „Sel on ju lõuad nagu kirikuõpetajal kantslis.”
„Seda minagi arvasin, et see on tema töö,” lausus Pearu nagu alistunult. „Sellest on linnas mees suand, aga mina uskusin, et temast tuleb hobusevaras või mõni muu suli ja karmansik. Usu, Karla, mina uskusin seda tõesti. Aga mul oli sitt usk, nii et hakka viimaks veel vanas eas seda usku vahetama. Sa reakisid kord, et ta tahtnud oma naist tappa…”
„Seda kuulda oli,” ütles Karla.
„No pidi see aga vemmal olema, kui tast muidu jagu ei suadud,” arvas Pearu. „Indrekul on hea süda, ja kui inimesel on hea süda, siis tast suab kergesti mõrtsukas. Ma olen seda vanast Andresest märkind, sest ka tema ei ole sitt mees. Ja tema oleks mu mitu korda elus maha löönd, kui ta aga oleks mu kätte suand. Aga ei suand, sest minul oli alati tema rehnutt selge. Õel inimene annab kitli peale, aga hea inimene lööb su korrapealt maha, seda pead sa, poeg, meeles pidama. Sellepärast pea õieti rehnutti, kui sa köntjalaga asju õiendad, ka tema on hea inimene.”
„Seda mu eitki ütleb,” lausus Karla, „et jätku ma see teisepere Sass rahule.”
„Ah siis eide plära pärast sa lasidki mehed Mäele kokku minna?” küsis Pearu, nagu oleks ta just seda oodanudki, et Karla hakkaks oma naisest rääkima. Ja kui see ei vastanud, jätkas ta: „Seda ma mõtlen ja peangi aru, et mis rehnutt see niisuke minu pojal on; kogu ilm aetakse nuabri poole kokku, aga tema vuatab pealt ja ei tee ühtigi. Ah see on siis sinu eide tarkus! Nojah, kui eit pikutab pükstes, siis tuat sörgib seelikus.”
„Ei, isa, minul on omad püksid ja eidel omad,” katsus Karla vastu vaielda.
„Kulla poeg, majas on ainult ühed püksid ja need on eide või tuadi jalas,” rääkis Pearu. „Minu vanamooril püksa ei olnd ja, näe, Oru jäi võitjaks: Mäe Andres on saunas ja peres kõnnib köntjalg. Pane tähele: mina sain Andresest võitu ja temal ei aidand ei ta jumalasõna ega suur ihuramm, aga sina lased lombakal omale jala taha panna.”
„Isa, ma ju ütlesin sulle, et see pole Sass, vaid Indrek,” rääkis Karla.
„Hea küll, et Indrek, mis siis sest,” ütles Pearu. „Kas siis te Kassiaruga kahekesi temast võitu ei suand?”
„Sa oleks pidand kuulma, kuidas ta Kassiarule punktid ette pani, nii et see ei osand mimm ega memm öelda,” seletas Karla.
„Enne oleks pidand tegema,” ajas Pearu oma. „Oleks pidand tegema nõnda, et mehed oleks tulnd kokku kas või vallamajasse, kui mitte mujale, ja sinna Indrek poleks suand, sest tema pole ju muaomanik. Mis on linnauntsakatel muameeste seltsis tegemist või reakimist?”
„Tema tegi enda kohe Sassi vollmahimeheks, kui Kassiaru katsus talle pulka lõugu pista,” seletas Karla.
„Muidugi, mis tal oma kodus viga mängida!” venitas Pearu. „Aga minul, armas poeg, on kahju, et ma näen, kuidas Oru hakkab Mäele alla jääma. Oru jääb Mäe päkaaluseks, selleks jääb ta. Sest, vuata, Karla, mis see aitab, et sina oled terve ja tema vigane, kui Mäe on Orust üle. See on hullem, kui et mees on mehest üle. Mees sureb, aga koht jääb, see ei sure. Seda rehnutti Andres tundis. Tema verd oleks Orule vaja…”
„Isa, sa hakkad vanaks jääma,” ütles Karla nüüd. „Sa ei mõtle enam, mis sa räägid. Kui Andres seda kõike nii hästi tundis, miks tal siis poega peremeheks ei ole?”
„See on hoopis teine rehnutt,” vastas Pearu. „Andrese poeg elab linnas, aga kui tuleb