Ei, Vargamäel päike muidu ei saanud, kui pidi kevadel katuseräästasse jääpurikad treima ja nad pärast ise ülalt alla puruks pilduma. Nõnda oli päikesega Vargamäel. Aga Indrek mõtles, et mis hakkab vaene päikene siis peale, kui ükskord võib-olla Vargamäel enam pole inimest ega tema eluhooneid, kuhu küll riputab ta siis oma jääpurikad, et neid pärast puruks pilduda? Võib-olla päike ei treigi siis enam purikaid? Võib-olla on päike siis vana ja ei armasta enam mängida? Kui kaob inimene, siis kaob ka purikas, mis? Kui kaob inimene, siis kaob ka katuseräästas, kuhu istutada purikaid. Päike, kallis, kui armastad oma purikaid, siis pead ka inimest armastama, sest tema valmistab purikate tarvis katuseräästaid!
Nõnda Indrek kõneles kirgavalt heleda päikesega, kui mõtles jääpurikaist saunaräästas, kõneles endamisi ja vihistas suuskadel mööda sädelevat lumelagendikku, kuhu oli oma jälgi teinud ainult mõni metsloom või – lind. Silmad kippusid kustuma valguse küllusest ja eredusest, kogu keha joobus temast luudeni ja üdini.
Kauged metsasalud koorusid pikkamisi oma ähmasest, peaaegu hallist talverüüst ja tõmbasid enestele ümber kord-korralt aina sinendavamad kevadevärvid, nagu püüaksid nad võistelda taevaga, mille serva nad kandsid. Noores kuusetihnikus oli keskpäeval juba tunda mingit erilist värsket lõhna. Rebane lamas ühel päeval paksu põõsa ääres nii pikk kui ta oli, jalad ette ja taha välja sirutatud, saba luuana lumel, ning ta oli päikesesoojusest nii joobunud, et Indrek sattus talle mõnesammulisse lähedusse, enne kui ta oma uimast virgus ning maast kargas. Jänes ei mallanud enam päeval magada, vaid kekerdas mööda põõsavahesid, nagu hakkaks ta juba teise jänese jälgi ajama, tema lõhna haistma. Rabakana losutas esimesel lumest vabanenud kulututiga mättatipul ja ta laskis inimese juba palju lähemale kui kuu aega tagasi. Ühel päeval Indrek kuulis varese kraaksumist ja pisut hiljem häälitses talvike noore kuuse ladval. Aga siis pöördusid ilmad tuulele ja sajule ja kevadest polnud enam märkigi tunda.
Mäe Sass hakkas palke maha võtma, sest tal oli kavatsus uusi eluhooneid ehitada, mitte küll tuleval suvel, aga võib-olla järgneval või selle järgmisel. Vana Andres hoiatas teda, üteldes, et milleks palgid nii vara valmis teha, lähevad käes mädanema, kui jõuab nad seina panna. Aga Sass vastas äiapapale:
„Ma tegin omal ajal surnutegi eluhooned ikka kuivast puust, milleks siis elavatele hakata ehitama toorest.”
Ja nõnda ta siis jätkaski kuuskede ja mändide mahalaskmist, kuigi õieti ei teadnud, millal võib nad seina panna. Tema tahtis lasta nad ära pinnata ja siis katuse alla virna laduda, kus vihmavesi ei pääseks nende pragudesse nõrguma. Osa mõeldud katusealusest oligi tal juba valmis, puuduva osa tahtis juurde ehitada. Kuna Indrek tüdines lausa luusimisest, siis läks ta lõpuks ilma kutsumata Sassile ja Oskarile appi puid pulgestama: hakkas seal saeotsa kinni või võttis kirve ja puhastas palke okstest.
„Kas on veel meeles, et hea kirves ei kannata kuiva kuuseoksa?” küsis Indrekult vana Andres, kes ka oli tulnud nooremate nalja pealt vaatama. Sest puude mahalaskmisega sai mõnikord tõepoolest nalja, kuigi see nali võis väga hädaohtlikult ja kurvalt lõppeda. Mõtled ja sead nõnda, et puu peaks langema sinna, aga tema, pimeloom, langeb hoopis teisele poole või teisiti, kui inimene tahab. Selles ongi kogu nali. Ainult vaata ette, et sa ise alla ei jää.
„Küllap on!” hüüdis Indrek isale vastu. „Aga kui ei kannata tera, siis kannatab silm ometi.”
„See muidugi,” möönas Andres.
Ja jälle pole muud kuulda kui aga sae sihkat-sahkat, sihkat-sahkat, kirvesilma klips-klops, kilks-kolks, kirvetera nätsked hammustused või hele kõlin ning oksarisu põlemispragin. Põletamist toimetab vana Andres ja teeb seda peaaegu vastumeelselt. Tema arvates ei peaks üldse midagi metsas põletama, nagu tahetaks jumalailma kütta, vaid ka kõige peenema risu ja rägu peaks koju viima ning ahju ajama, kust temast saaks sooja inimene, mitte jumal. Sest jumal ei vaja meie kütet, tema kütab ise oma ahju, kuumutab päikese kerist. Nõnda arvab vana Andres. Aga Sass arvab vastupidiselt, Vargamäe pole metsast nii lage, et peaks kütteks tarvitama peent puru. Oksad küll, seda muidugi, aga risu tulle, sest ussipesa ei hakka keegi koju vedama.
Ja nõnda siis põletabki vana Andres, kuid mitte nii väga sellepärast, et ta seda tegema peab, vaid et ta ise midagi teha tahab. Okkaline oksapuru langeb särinal sütele ja kargab natukese aja pärast praksudes põlema. Valge suits tõuseb taeva poole, kust tuuleõhk katsub teda maapinna lähemale suruda, mahalangenud puudessegi hajutada, mis mattuvad ühes saagivate ja raiuvate meestega nagu paksu udulinikusse. Nõnda saavad ka nemad osa magusalt lõhnavast kuuseoksa-suitsust, mis imbub kõikjale – riietesse, juustesse, kogu kehasse, nagu oleksid nad lähedalt sugulased nende karuste hiiglastega, keda nad mees-mehelt jalust rabavad ja pärast okstest puhastavad. Õhtul viivad nad selle lõhna enestega kojugi kaasa, nagu peaksid ka Vargamäe vanade eluhoonete palgid haistma, et värske puu on saabumas, mis astub varsti nende asemele varjama inimest tuulte, sadude, külma ja muu kurja eest.
Vahetevahel vana Andres istub tule äärde kännu otsa ja otsib piibu ning tubakakoti välja. Seda teeb ta viimasel ajal kord-korralt ikka harvemini, sest tubakas pole enam kosutuseks ega rahustuseks, vaid muutub päev-päevalt ikka rohkem nuhtluseks. Tubakas läheb kangeks, tubakas läheb hirmus kangeks, nii et kui mõnegi korra oled piibust tõmmanud, siis kohe luksumine käes.
Kui see juhtus esimest korda, vana Andres pidas tõsiselt aru, et mis hull selle tubaka arusse on läinud, et ta luksuma ajab. Enne ta pole seda tempu teinud. Ja Andres võttis lehttubakat, mille ta ise kasvatanud ja „kunskoppi moorinud”, nii et ta oleks hea ja suupärane. Ta võttis neid pikki pruune lehti, mis kasvavad pikkade, punaõieliste varte otsas ja on määratud „havanna” sigarite tegemiseks, nagu ta seda kindlasti teab. Sest selle tubaka esimesed seemned sai ta vanalt parunihärralt, kes andes ütles, et see on see puhthavanna, mida parun isegi suitsetab. Ainult seda vana parun ei teadnud, kuidas seda tubakat „moorida”, et tast saaks see päris havanna. Apteeker ja tohter ka ei teadnud, Andres küsis, kui ta käis viimast korda Mari pärast nende juures. Nemad tundsid inimese rohtu, aga tubaka rohtu mitte. Vaat’ seda kuulsat tubakat Andres panigi nüüd piipu ja katsus suitsetada, et kas ka tema ajab luksuma. Ja tule jumal appi – ka tema ajas! Esteks ei ajanud, aga pärast hakkas ajama.
Andres mõtles kaua asja üle järele: mõtles maast, kus tubakas kasvanud; mõtles sõnnikust, millega maad väetanud; mõtles tubaka kuivatamisest ja tema „moorimisest”; mõtles seemneist, millest ta tubaka kasvatanud. Aga ainult ühest asjast ei mõelnud ta alguses mitte, nimelt: kõik on hea ja õige, mis tubakasse puutub, ainult Andres ise pole enam õige – Andres hakkab vanaks jääma. Aastad olid temalt palju rõõmusid ja lõbusid võtnud, nüüd läks ka tubakas, mis oli peaaegu viimne. Jäi järele veel paljas elu ja olemine ning lohutuseks teadmine, et tema isaga oli ükskord niisamuti sündinud: ta lahkus siitilmast, kui kõik lõbud ja rõõmud olid ta maha jätnud.
Õhtul ei saanud vana Andres muidu, kui pidi Indrekule ütlema:
„Mõtle ometi, minu silmad peavad seda veel nägema, et Vargamäel raiutakse uute eluhoonete tarvis palke. Kui mina praegusi hooneid ehitasin, siis tegin ma omateada nad nii hästi ja nii suurte akendega, et minu eaks pidi aitama. Nemad pidid minu matma, mitte mina neid.”
„Ega seda veel sellepärast tea, kes kumma matab,” arvas Indrek, „või need vanad hooned kohe maha kistakse, niipea kui uued valmis saavad.”
„Noh, kui pere asub uue katuse alla, siis mina kolin kohe alt saunast üles vana hoonesse,” ütles Andres ja lisas natukese aja pärast: „Sinna tahaks ma surra. Sinnasamasse, kus surid Krõõt ja Mari.”
Indrek ei lausunud seepeale midagi. Ka isa vaikis, nagu ootaks ta. Lõpuks jätkas:
„Küll on inimese elu imelik! Teed ja ründad, kogud ja korjad, ja kui ootad surma, siis istud võera ulu all ning sinu oma kodus elavad peaaegu võerad inimesed, kes raiuvad sinu kasvatatud metsa uuteks eluhooneteks. Ei minu vanainimese mõistus aru saa, miks jumal selle küll nõnda on seadnud. Kui sina, Indrek, oleks võind näha, mis mu süda täna sees ütles, kui nad neid kuuska maha lasid, raginal üksteisest mööda, mürinal teineteise otsa. Mina mäletan, kui need kuused olid alles