Nõnda oli selles talus: vanaisa oli isa vastu ja isa poja vastu, kuid isa ja poeg olid üheskoos vanaisa vastu. Aga neid talusid leidus vähe, kus olid asjalised vanaisa, isa ja poeg. Enamasti vanaisa puudus. Sagedasti puudus ka poeg, nii et oli ainult isa tütardega. Seal oli kõne lihtsam. Kusagil leidus poeg emaga, seal oli veel kõige lihtsam, sest poeg kui uuema aja inimene ütles kohe, et miks mitte! Miks mitte hakata jõge puhastama, kui raha saab. Võib ju ükskõik mis teha, kui antakse raha ainult selleks, mitte aga mõneks muuks otstarbeks. Peaasi, peab raha vastu võtma, kui pakutakse. Paljud on võtnud. Ega ta mööda külge maha jookse. Eriti, kui pole tarvis tagasi maksta.
Niisuguseid ja ka teissuguseid inimesi Indrek nägi ja kuulis ümberringi, kui ta luusis mööda metsi ja astus vahetevahel kuhugi sisse kas jooma, jalgu puhkama või lihtsalt asjast juttu tegema. Pärast soode ja rabade üksilduses kodu poole tulles oli tal ikka tundmus, nagu oleks ta käinud savi sõtkumas – jutuajamisega nimelt. Peaaegu kellelgi polnud esimeseks küsimuseks, mis kasu tema ise ettevõttest saab, vaid mis saavad teised. Ning kui võis arvata, et teiste tulu on ehk suurem kui temal, kõnelejal, siis vaibus huvi asja vastu – vaibus isegi siis, kui teised üldse tulu said, mitte tema üksi. Oh jaa! Milleks siis mina, kui teistel kasulikum! Las nemad teevad ja toimetavad! Mina ootan, kuni minul kasulikum.
Nõnda pooldasid enamasti kõik ootamist, tahtsid näha, mis asjast välja tuleb. Kui veab, eks siis löö sekka. Muidugi, kui riik maksaks kõik, mis vaja, siis muidugi, sest mis siis veel arutada, aga… Mingisuguse aga taha jäi ikka kõik peatuma.
VII
Ometi saadi nädalate jooksul sinnamaale, et ühel selgel ja säraval talvisel pühapäeval hakkas Vargamäe Eesperesse kogunema mehi – noori, keskealisi ja ka vanu. Neid tuli jalgsi ja hobusega, aga ei puudunud ka sellised, kes vihistasid suuskadel, sall sõlmes ümber kaela. Indrekule olid paljud hoopis tundmatud, kas vaheajal tõusnud noorsugu või uustulnukad.
Nähti siin Metsakandi ja Soovälja mehi, viimased ühes saunikutega, nagu oleks ka neil põhjust Vargamäe jõe süvendamiseks ja õgvendamiseks; ilmusid Ämmasoo, Võõsiku, Hundipalu ja Rava peremehed; tuli uus Kassiaru, et kõik võiksid näha, kuidas seal lähevad mehed aina turrumaks; saabus mehi kaugemailt küladestki ja üksikuist metsataludest, mis kükitasid endiselt oma mäenukkidel; oli tulnud isegi puhtvälimaa mehi, kes käisid Vargamäe mail jõe ääres heina tegemas.
Isegi Oru Karla seisis, käed kasukataskus, Mäe õues ja ajas kaugemalttulnud meestega juttu. Aga ta püüdis näo teha ja mõista anda, et tema on muidu niisama siin, mitte päriselt. Tema pole tulnud asja ajama, vaid ainult vaatama ja kuulama, mis teised teevad ja räägivad.
Nõnda püüdis Karla oma üleaedse õues teeselda, kuhu ta polnud oma jalga tõstnud mitmel-setmel aastal. Vana Pearu tuli omal ajal purjus peagagi, et ei katkeks hoopistükkis igasugune vahekord „nuabrimehega”, aga poeg ei tulnud ei purjus ega kainelt. Praegu seisis ta, nagu ei mõtlekski sisse astuda, vaid siitsamast ümber pöörduda ja koju tagasi minna. Ta ehk ootas Sassilt erilist kutset, aga see ei pannud oma üleaedset nagu tähelegi. Temal oli muudki toimetada ja askeldada. Aitas sellestki, et ta saatis Karlale kutse, ja sedagi tegi ta enam Indreku pealekäimisel kui omal soovil.
Kutse viis Elli ja sellega Karla ajas lahkesti diplomaatlikku juttu. Ta ütles, et kui ta koosolekule tuleb, siis mitte sellepärast, et Sass kutsub, vaid et Elli selle kutse toob. Sassi kutse ei maksa Karla ees midagi, sest Sass pole Vargamäe õige ega täielik peremees. Elli andku temale, Karlale, see otsekohesus ja avameelsus andeks, sest Sass on ikkagi tema isa, kuid parata pole midagi, selline on Karla õige arvamus. Ja tema ometi teab, mis on Vargamäe ja milline peab olema tema peremees. Mis aga puutub Ellisse, siis on tema oma ema Mareti tütar, kellest Karla on alati lugu pidanud, sest Maret on õndsa Krõõda tütar ja Krõõt olnud kõige kuldsem inimene maailmas. Isegi Vargamäel olnud siis kuldsed ajad, kui Krõõt veel elanud. Seda Elli peaks vanalt Pearult, Karla isalt, kuulma, millised kuldsed ajad olnud Vargamäel Krõõda eluajal. Ei pahandust ega riidu, vaid õiged naaberlikud vahekorrad, nagu olema peab. Aga suri Krõõt, ja sestsaadik on ka Vargamäe elu lörris. Nüüd tuli Maret, aga temal pole õiget meest, õiget Vargamäe peremeest. Ainult lapsed, kui need ükskord asjaliseks saavad, jah, kui lapsed ükskord!..
Aga Mäe Ellil polnud aega kuulata, mis siis tuleb või on, kui ükskord lapsed… Ta vabandas teisepere isa ees ja tõttas koju. See vaatas talle järele ja küsis pojalt, et kas see ka tähele pannud, kui viisakas tütarlaps on teispere Elli. Aga ei, Eedi tegi näo, nagu poleks ta seda kunagi näinud ega ka sellest kuulnud. Ta vaatas kohtlaselt, peaaegu lollakalt isale otsa, nagu ei mõistaks ta õieti, mis see tahab.
Nõnda olid Mäe ja Oru vahelised asjad, kui Karla seisis keset naabrimehe õue ja pidas aru, kas astuda üle ukseläve või mitte. Mõni seda teab, millega lugu oleks lõppenud, kui mitte Elli poleks seasööma-ämbriga mööda läinud, oma siniste silmadega Karlale otsa vaadanud ning küsinud, kas teispere isa ei tahagi sisse astuda. Oh jaa, miks mitte, muidugi, kohmas Karla nüüd vastuseks ja astuski varsti ühes kellegi teisega tuppa.
Mõlemad kambrid olid puupüsti rahvast täis, ja et sinna kõik ära ei mahtunud, siis oli madal rehetoauks lahti jäetud, et ka need, kes seisavad ruumipuudusel toas, võiksid läbi ukseaugu pisutki sellest kuulda ja näha, mis kambris tehakse või kõneldakse.
Need olid samad ruumid, kus niipalju söödud ja joodud, loetud ja lauldud, naerdud ja nutetud. Aga see kõik, mis siin aastakümnete jooksul sündinud, oli kadunud, unustatud isegi lähemate kaastegelaste ja kaaskannatajate poolt, kui nad veel elavad. Suurem hulk neist oli läinud juba seda teed, kust ei tule enam keegi tagasi, ja muutunud järele jäänuile sama ükskõikseks nagu need sündmusedki, mis moodustasid ükskord nende maise elu.
Istus kambrinurgas kössivajunult veel vana Mäe Andres, aga temast ei teinud peaaegu keegi enam välja. Ja ometi on tema see, kes on ehitanud kord need hooned, askeldanud siin aastakümned, nõudnud tõde ja õigust taga kodus ja väljas oma naabrimehega. Tema on ka see, kes on tähtsail elupööranguil siin ruumes lugenud ja laulnud, nii et nutsid naised ja lapsed ning pühkisid silmi täied mehedki. Ainult Vihukse Anton jäi alati enne magama, kui pisarad jõudsid silma tulla, nagu ta tänagi nohiseb sooja müüri ääres, ilma et oleks jõudnud sõnakestki kuulda sellest, millest siin mõeldakse kõnelda.
Eluhooned on jäänud, sest praegune peremees korjab alles raha uute ehitamiseks, aga elu ise on läinud. Vana elu on läinud ja tema asemele on uus tulnud, nii et eluhooned sörgivad elule järele. Sellepärast näevadki need põlised seinad täna seda ebatavalist meestesumma ja kuulevad nende ebatavalist jutukõminat: Vargamäe jõe peab ära puhastama, tema vee alla laskma! Aga kes on enne siin kuulnud, et selleks oleks kokku tuldud aru pidama kas või kaksi, kolmigi? Ei, sellest unistas ja rääkis siin ainult vana Andres, kes istub nüüd vaiksena toanurgas, nagu ei huvitaks asi teda enam kuigi palju.
Enne tuldi siin kokku, kui oli keegi matta, ristida, laulatada või kroonuteenistusse saata, ja siis olid ikka mehed ja naised segi, lapsigi oli kaasa toodud, kes kilasid ja askeldasid vanade keskel. Aga nüüd on ainult mehed, nagu oleksid naised ja lapsed Vargamäe mailt hoopis kadunud.
Ja keegi ei mõtlegi söömisest ega joomisest, nagu oleks ka sellest tänapäev suurem puudus kui vanal õndsal ajal, kus pikk pidulaud ägises leiva- ja saiaviilukate, lihaliudade, süldikausside, koogitaldrikute ja mannapudrukuhjade all. Et aga ei katkeks sootuks side mineviku ja oleviku mälestuste ja elu tõelikkuse ja illusiooni vahel, selleks oli praegune peremees muretsenud vähemalt õllekannu eest.
Võib-olla poleks ta ise sellele mõttele tulnud, kuid et Vargamäel pruuliti õlut ikka veel vana Andrese retsepti järele, siis oli see jõulus tähendanud, et kui see suur päev tõesti kord peaks tulema, kus mehed sõidavad kaugelt ja lähedalt kokku aru pidama Vargamäe jõe pärast, siis peaks neile meestele vähemalt janu juua andma. Selleks otstarbeks siis jäetigi kõige suurem ankur tagavaraks ja seda tehti lausa hea õnne peale, sest jõulus ei olnud veel keegi kindel, kas asjast midagi välja tuleb või ei. Aga kuigi paljuks varutud märjukesest ei piisanud, temast jätkus ainult paariks januks igale mehele, nii rohkesti oli meesväge kokku tulnud. See ei toonud ei laulu,