„Sina, isa, tahaks siis minu pärandusest ilma jätta?” küsis Karla üsna asjalikult, ilma et oleks põrmugi arvestanud Pearu tundlikuks muutunud tooni.
„Ei, poeg, ma ei taha seda,” vastas Pearu ka pisut kainemalt. „Kui ma seda oleks taht, siis poleks ma üldse reakima hakand. Aga ma reagin, et oleks sul õige pärija, kellest suaks õige peremees…”
„Kas siis Orul ei või koduväi peremeheks olla nagu Mäelgi?” küsis Karla.
„Aga kust mina tean, kes kord Oru koduväiks suab. Mäel on köntjalg, kust sina niisukese võtad? Kust sa võtad niisukse, et tal oleks midagi, mis teeb vere kõvaks, meele kangeks? Sassil on vigane jalg, mis on Oru koduväil?”
„Isa, kui sa vigast otsid, siis on meie poiss Orule paras,” ütles Karla nüüd.
„Poeg, sa ei tunne rehnutti,” rääkis Pearu nagu lootusetult. „Haige pea teeb vere pahaks, aga haige jalg kangeks ja kõvaks, ning kui oli juba enne kange ja kõva, siis veel kangemaks ja kõvemaks. See on nagu õunapuuga, mis läheb pookimisega paremaks. Nõnda on lugu. Viga on inimesel õnneasi, hea viga nimelt. Sellepärast ära tule oma poisiga, sest temal on sitt viga küljes. Nagu oleks sõnnikuvankri assiots healt õunapuult lahmaka koort pealt ära viind. Sinu poisil polnd õnne. Hea küll, et püstoliraip lõhkes, aga miks siis kohe pähe? Oleks võind ainult teise silma. Minu isal oli kord ühesilmaga ruun, aga see oli nii pagana kange loom, et peaaegu nagu täkk, märadki inkusid, kui läks ligi, sest et tahtis nuusutada. Mõistad, poeg, ise ruun, aga tahab nuusutada, nii kange verega. Siis ei suand keegi aru, mis see on, aga nüüd ütlen ma: ei midagi muud, kui ühe silmaga, pime silm tegi vere kangeks, nii et ruunast sai peaaegu täkk. Sest küll märad tunnevad, kas on sugugi täku verd või ei ole. Aga sinu poiss ei tunne ise midagi ega tunne ka tüdrukud, Mäe Ellist rääkimata. Sinu poisil nagu polekski poisi verd. Ja sellepärast tema vanaisa, see vana Oru Pearu ütlebki, et mis pärija või peremees tema on. Uut on vaja. Aga sina ei taha, ütled, et peab eite petma ja seda sina ei taha. Noh, kui ei taha, ütlen mina, eks siis las tuleb Joosepi poeg. Ja ma ütlen veelgi: see oleks see kõikse parem. Sinu eidele see muidugi ei meeldi, aga siis tehku nii, et sul poleks tarvis petta ja et ometi oleks pärija. Mõistad, poeg, seda võib pettusega, aga võib ka kokkuleppimisega, nii et sina ja eit oleks ühes nõus. Sest ega see ole ometi abielurikkumine, kui kohale tahetakse õiget pärijat, kohale ja iseendale. Nii et teie peaks kahekesi aru pidama, kuidas see seadsam on. Aga kui eit ei taha aru pidada, tahab ehk lahutada, nüüd, reagitakse, olla see kangesti moodis ja passilik, jah, kui eit tahab ehk seda, siis ma ei tea, siis on ehk petmine parem, Orule muidugi, sest et pole varanduse jaotust. Nii et sellest kõigest võid sa, kallis Karla, näha, kuidas sinu vana isa armastab sind ja Vargamäe Orut. Aga kui sina armastad ainult oma eite ja ei mitte Vargamäe Orut, siis ei ole sina veart, et sinu sugu ta päriseks suaks. Siis las tulla Joosepi poeg, kes toob Orule minu ja mu vänge nuabrimehe, minu kange vihamehe Mäe Andrese ja tema õndsa esimese naise, selle Mäe põhiema vere, kelle nime, oh poeg, ei pea sa ilma asjata suhu võtma, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime kurjasti pruugib, hallelooja, uamen!..”
Vana Pearu hakkas lõpuks rääkima peaaegu prohveti viisil, aga Karla ei pannud seda tähele, sest tema südant hakkas vaevama suur mure iseenda, oma eide ja kõige enam oma soo pärast. Mis peab sest kõigest saama, kui isa lõpuks ometi muudab testamendi, et anda Oru Joosepi pojale? Mõne silmapilguga püüdis ta mõista keerdkäigud, mille arutamiseks isa oma vanas peas oli tarvitanud võib-olla aastaid, ja ilma et oleks jõudnud õieti mingile kindlale otsusele, ütles ta viimaks:
„Isa, kui õige sina katsuks minu eidega neist asjust rääkida.”
„Miks siis mina?” küsis Pearu. „Need on eide ja tuadi asjad, naise ja mehe asjad, sest nemad on üks liha, ja need asjad puuduvad nende liha.”
„Isa, sina räägid sellest nagu vanainimene, mitte kui mees,” seletas Karla. „Vanainimene võib rääkida, sest pole ühti. Kui sa olid noor, siis rääkisid purjus peaga, nüüd räägid vanainimese peaga, nõnda mõtlen ma.”
„Karla, selle jutuga oled sa oma isa õige poeg,” ütles Pearu nüüd peaaegu rõõmsalt. „Just nii see elus ongi, et kui inimene on noor, siis reagib ta purjus peaga, ja kui ta on vana, siis reagib ta vana peaga, muidu pannakse talle seda pahaks. Lapsele lüüakse suu peale, kui tema leivalops muidu kinni ei seisa, aga purjus inimese ja vana suud ei sule keegi, neid kuulatakse. Hea küll, ma võtan selle asja oma kätte. Sina oled siis süüst lahti, võid öelda, et ei sina tea sest õhkagi, mis mina, vanainimene, oma arus haun, mis rehnutti ma pean.”
Aga kui isa oli sellega nõus, mis Karla temalt soovinud, hakkas see kohe seda kahetsema. Võib-olla oleks targem olnud isale seda mitte öelda, siis oleks asi ehk pisutki veel peatuma jäänud, aga nüüd hakkab ta liikuma. Võib-olla tulevad isal äkki need mõtted sellepärast, et ta tunneb oma surma lähedust, siis oleks kõige targem olnud, kui oleks kõigiti katsunud asja viivitada. Vanad inimesed surevad ikka enamasti kevadel ja sügisel, ehk ongi lähenev kevade isal viimseks. Sellised mõtted vilasid Karla peas, kui ta ütles:
„Isa, kas sa ei kannataks selle asjaga pisut? Kas sa ei ootaks kevadeni, kui hakkavad välised tööd, siis oleks nagu pisut lahedam, pole järjest toas nii ninapidi koos, pole vaja aina teineteisele otsa vahtida. Oled rääkind ja oled kuuland ning lähed kevadise tuule kätte, kus lahedam, olgugi süda raske sees. Ja eit ei pääse ühtepuhku kallale, saab natukenegi hinge tagasi tõmmata. Sinul oleks ka rohkem aega, rohkem mahti, kui jääd eidega kahekesi koju.”
Karla rääkis, ilma et isegi õieti teadis, millest. Tal oli ainult üks asi meeles: isa peab takistama, asja peab viivitama. Pearu kuulas teda vanainimese kannatlikkusega. Viimaks ütles ta:
„Poeg, su püksid hakkavad tusti sõeluma! Oru ajab sulle hirmu peale! Aga hea küll, ma ootan kevadeni. Ma ootan, et sa näeks, kuis ma sind armastan. Aga kui sa ehk loodad, et ma hakkan varsti surema, nii et sa suad minust ilusasti lahti, siis sa eksid, poeg. Vanal Pearul ei tule enne surma, kui Oru asjad juttis, seda pea meeles. Ja mis ma veel tahtsin öelda: et kui sa ehk minu surma ootad ja sellepärast kevadet soovid, siis – mis on suurem patt, kas eite petta, et pärijat suada, või oma vana isa surma oodata? Seda tahtsin sulle, poeg, enne veel südame peale panna, kui ma jään kevadet ootama.”
Need olid rasked sõnad. Karla tundis, et olid, aga ometi oli tal hea meel, et asi on kevadeni edasi lükatud.
IX
Kestsid päikesepaistesed talvised päevad ja tuhandetähised ööd. Lõunaajal tilkusid juba päikesepoolsed katuseräästad, nii et veest sai kuke juua. Õhtupoole kasvasid tilgete asemele pikad, halkjad ja läbipaistvad purikad, alt peened, pealt jämedad, nagu oleksid nad eriline tõug heledaid porgandeid, mis juurduvad õhus. Aga kui juhtus mõni harilikust soojem ja vaiksem päev, siis langesid need heledad õhukasvud üksteise järele ülalt alla ja purunesid maas heleda kõlinaga.
Nõnda oli nende iga. Aga Vargamäel ei pannud seda keegi tähele, sest nõnda oli sündinud siin juba enne Andrese ja õndsa Krõõda tulekut, sündis kogu nende eluaeg, sünnib tänapäev ja sünnib ka tulevikus, kui on ammu möödunud praegune inimpõlv. Ka Indrek polnud seda varemalt tähele pannud, aga nüüd pani. Ta isegi ei tea, miks talle äkki puutusid silma jääpurikad, need kevadise