Aga nooremad mehed ei kuulnud orelit ega jutlust, ei näinud altarit ega jõulukuuske ja sellepärast arvasid nemad, et asi pole sugugi veel nii selge, nagu Vargamäe peremees arvab, mispärast tuleb tingimata selle üle läbi rääkida. Sest milleks siia siis kokku tuldud? Et aga võimalik oleks läbirääkimisi pidada, selleks oli vaja juhatajat, kes annaks sõna ja peaks pisutki korda.
Vargamäe Sass oleks tahtnud, et Indrek oleks võtnud juhatamise enda kätte. Sedasama lootis ka vana Andres teiste selja taga, sest siis oleks jäänud kõigil tundmus, et asja algatajad, arendajad ja teostajad on Vargamäe mehed. Ometi kujunes asi hoopis teiseks. Sest kui mõnelt poolt tuletati juhatajana meelde Indrekut, valitses Vargamäe eluhoonetes peaaegu vaikus, aga niipea kui nimetati Kassiarut, kostis kõikjalt heakskiitev sumin. Nii siis asuski juhatajaks Kassiaru ja ta tegi seda nõnda, nagu ei võikski see teisiti olla. Sest tema oli juhatamisega harjunud maakonnavalitsuses, vallavolikogus, lauluseltsis, panga nõukogus, tõukarjaühingus ja muil ettevõtteil.
Kui Vargamäe eluhoonetele oli kokkutulnud hulk masendavalt suur, siis Kassiaru Nõmmannile oli see ainult käputäis inimesi, kellega võib talitada oma heaksarvamuse järele. Ja sellepärast ütles ta sissejuhatuseks kohe, et kokku on tuldud küll Vargamäe jõe pärast, kuid rääkida võiks siin ka muist asjust, näiteks kas või suurest Muulu soost ja rabast, mille kuivatamine ei annaks mitte vähemale inimeste arvule tulu kui Vargamäe jõe süvendamine. Muidugi, tema, Kassiaru, ei taha oma arvamustega peale käia, kuid tema räägib seda ainult hoiatuseks, et ei hakataks tühja töö ja vaevaga peale, mis ei vii tema arvates praegusel ajal kuhugi. Vargamäe jõe süvendamine on liiga suur ja kulukas töö, kui et see ministeeriumis pooldamist leiaks. Kassiaru võib seda oma kogemuste najal kinnitada, sest temal on teatud suhted. Temal on kõikjal teatud suhted ja sellepärast on temal need olud ja asjad selged. Iseasi Muulu soo kuivatamine, sest see ei nõua kuigi suurt kulu. See ei nõua riigilt rohkem kui aga emakraavi kaevamist, kõik muu võivad mehed teha igaüks omaette, nagu kellelegi sobib. Kes tahab, juhtigu oma kraavid emakraavi, kes ei taha, see ärgu tehku seda. Nii et igaüks oleks täiesti vaba, kas üldse kraavi kaevata ja oma maad kuivatada või mitte! „Jõepuhastamisega aga, nagu siin seda kavatsetakse, tuleb sundus kaela, pidagem seda meeles, mehed,” ütles Kassiaru hoiatavalt, peaaegu ähvardavalt. „Sest kõige paremal korral riik annab teatud summa ja meie peame muu muretsema, mis tööde läbiviimiseks ära kulub. Asjatundjad teevad kava ja hindavad töö ära, aga meie asjatundjad harilikult eksivad, nii et meile võib kaela tulla palju suurem summa, kui esialgselt arvatud. Palju, palju suurem! Valitsus ju oma osa tagant järele ei suurenda, nii et mis läheb üle eelarve, see kõik tuleb meie kaela, lisaks sellele, mis võtsime enda peale eelarve järele. Vaadake, niisugune oleks seisukord, kui ministeerium meid kuulda võtaks. Aga mina ei arva, et ta võtab, ja siis pole lähemal ajal loota teisegi kava, s. t. Muulu soo emakraavi kaevamist läbi viia, sest te mõistate isegi, et mis näoga sa lähed homme uue palvega, kui täna tulid umbes samasuguse pärast pika ninaga tagasi.”
Sellepärast Kassiaru pooldas mitte põhimõtteliselt, vaid praktiliselt ja taktiliselt – neid sõnu ta toonitas eriliselt – Muulu raba kuivatamist. Muidugi, kõige otstarbekohasem oleks teha mõlemad korraga – süvendada jõgi ja kuivatada Muulu, aga maailmas ei sünni kõik asjad otstarbekohasuse pärast, vaid et… sest et… kuna ju… sellepärast siis… nii et…
Kassiaru rääkis ja rääkis, nagu oleks ta ainult selleks juhatajakohale valitudki. Teatud mõttes oli tema teguviis õigustatudki. Sest tema ise ei tahtnud ühegi teise arvamust kuulda ja suurem hulk koosviibijaist kuulas ka parema meelega Kassiaru Nõmmanni kui ühtegi teist. Tema pidi ometi teadma, mis ta ütleb, miks muidu istub ta igas kasulikus ettevõttes ja sõidab sagedasti linnagi vahet kas oma autoga või raudteevagunis, nagu teatud korral sobivam. Ja nõnda oleks võinudki selline imelik asi juhtuda, et inimesed tulevad kauge maa tagant kokku arutama Vargamäe jõe süvendamise ja õgvendamise küsimust, aga otsustavad siinsamas ministeeriumilt paluda Muulu soo emakraavi kaevamist.
Toas ütles küll üks vanem mees, et Kassiaru tahtvat hakata oma õuealust riigirahaga kuivatama, sest tema rentinud ju suure pläraka Muulu rabast endale ning mõtlevat selle päriseks osta, niipea kui tema kraavitamiskava läbi läheks. Aga sellele hakkas Oru Karla, kes siinsamas seisis, kohe vastu vaidlema, öeldes, et mis puutub see asjasse, kes on rentnik, peaasi, kes omanik, see las kraavitab. Pealegi, kes takistab teisi, et ka nemad igaüks head plärakat riigiraha rendile ei võta või et nad lõpuks neid plärakaid päriseks ei osta? Igaüks võib seda. Kui aga teistel pole ettevõtlikku vaimu, ainult Kassiarul, miks siis riik peaks sellepärast oma raba kuivatamata jätma, liiatigi kus see kasulik kõigile, ka Vargamäele, sest vesi täidab Muulu poolt tõepoolest peale, see on kindel nagu… nagu…
Karlal ei tulnud äkki meelde, kui kindel see on. Alguses mõtles ta öelda: „nagu aamen kirikus”, aga jättis selle ütlemata, sest tema arvates pole ei aamen ega kirik enam kuigi kindlad. Need olid ainult tema lapsepõlves kindlad asjad, sest siis valitsesid saksad mõisas ja kirikus ning venelased koolis ja kohtus. Siis oli kindel aeg ja kindlad asjad. Nüüd on teisiti. Nüüd on kõikjal eestlased ja Karla ei tea enam, mis on kindel. Mis on kindlam, kas aamen kirikus või Kassiaru sõna Vargamäe Eespere kambris? Karlale näib, et Kassiaru oleks nagu kindlam kui õpetaja kantslis. Ja sellepärast, lõpetab ta viimaks oma lause: see on kindel, nagu Kassiaru Nõmmann seda ütleb.
Ometi leidus ka neid, kes nii väga ei kahelnud asjade kindluses, nagu tegi seda Oru Karla. Või kui kahtlesid, siis kahtlesid lõpuni ja ütlesid, et ka Kassiaru Nõmmann pole kindel, kuigi tal on rendil hea plärakas riigiraha, istub panga-nõukogus, etendab laulu ja mängu, juhib kontrollkarja ja teeb sadat asja, ainult oma talus talitavad hommikust õhtuni võõrad inimesed – palgalised.
Üks neid, kes lõpuni kahtlesid, oli Vargamäe Indrek. Sellepärast palus ta viimaks sõna, kui teisi kõnelejaid ei ilmunud. Aga juhataja ei tundnud teda ära ja küsis, kust mehi tema on, ning kui Indrek oma nime ütles, vaatas Kassiaru teeseldud imestusega otsa ja ütles siis:
„Ah jaa! Mäletan, mäletan! Lugesin lehest. Teil oli hiljuti linnas protsess.”
„Kas see ka asjasse puutub?” küsis Indrek vastu.
„Mitte just,” lausus Kassiaru muigavalt, „aga täna, nagu ma näen, on siin koos ümberkaudsed maaomanikud, kuid teie olete ju linnaelanik, niipalju kui mina tean.”
„Mina olen siin sündinud ja kasvanud, sellepärast tunnen siit nurka ja olusid paremini kui paljud teised, igatahes paremini kui teie, härra juhataja, sest mina olen siitnurga põline elanik, teie aga ainult uustulnuk.”
„See ei puutu sugugi asjasse,” hüüdis Kassiaru vahele.
„Puutub!” hüüdis Indrek vastu, „sest ka Vargamäe Eespere praegune peremees on uustulnuk, kes ei tunne hästi kohalikke olusid, ja sellepärast volitas ta minu enda asemel seletusi andma. Sass, ehk oled nii hea ja ütled juhatajale, et sa tõesti minu oled volitanud.”
Sassile tuli see volituseandmine sootuks ootamata. Isegi koosolijad ühes juhatajaga panid tähele, et Sassile tuli see hoopis ootamata. Ometi leidis Sass peagi, mis tal teha: pöördus Kassiaru poole ja ütles sellele, et oleks jah kõige parem, kui Indrek asjast räägiks, sest temap see kogu ettevõtte algataja ja hing olevatki. Seda viimast Sass seletas otse meelega, sest ta tahtis kõigile korraga öelda, et kui Vargamäe jõe puhastamise pärast on nii palju rahvast kokku tulnud, siis pole see sündinud ei Kassiaru Nõmmanni ega ka kellegi teise võhivõõra poolt, vaid et asja eesotsas seisavad Vargamäe mehed ise. Sellepärast ärgu räägitagu siin Muulu rabast, vaid ainult Vargamäe jõest. Muulu raba pärast võidakse uus koosolek kokku kutsuda, tehku seda Kassiaru või mõni teine.
Muidugi, kogu see pikk seletus mõlkus ainult Sassi meeles ja teised ei saanud kunagi