„Maa ei sattunud jagamisel õigesse kätte, ei muud midagi,” ütles Indrek.
„Aga siis ta pole tänapäevani õiges kätes,” seletas isa, „sest sahkerdamine käib ju edasi, nagu oleks maa mõni paristamise kaup – kanamunad, vasikanahad, hobusesetukas või midagi niisukest. Alguses paristasid ainult maad ennast, nüüd aga paristavad igasugu maalaenudega. Inimene ei saa siinilmas muidu mitte raasukestki kuskilt, aga kui sulle on kord maatükk heast-paremast pihku pistetud, siis topitakse raha veel tagant järele, hoia aga peo lahti – tõsta lihtsalt kamaluga. Tead, Indrek, kui mina, vanainimene, seda kõike näen ja kuulen, siis pole muud, kui tahaks surra, sest mina ei saa ilmast enam põrmugi aru. Aga kui ma natukese aja pärast tähele panen, et teisepere koer tuleb nuuskides meie õueväravasse, ja kui meelde turgatab, et teisepere Eedi käib sellesama seina sisse märki laskmas, kus taga mina istun, – ikka põmm ja põmm, põmm ja põmm –, siis ma tahaks veel kaua elada, sest ma tahaks kangesti näha, mis sest küll tuleb, kui koerad elavad Vargamäel endiselt, aga inimestele jagatakse suured varandused jumalamuidu kätte. Tahaks nimelt näha, kui kaua see nõnda jagatakse ja mis siis tuleb, kui enam jagada ei ole. Aga ma usun juba nüüd, mis siis tuleb.”
„Mis nimelt, isa?” küsis Indrek.
„Jagatakse, jagatakse ja ühel ilusal päeval pole enam jagada, sest kõik on otsas. Ning siis saavad kõigi hinged täis, et miks enam ei ole. Sest inimene arvab ikka, kui on täna, siis peab ka homme olema. Ja kas sa oskad öelda, mis siis sünnib, kui homme tõesti enam kusagil midagi ei ole? Tead, mina arvan, et meil lähevad saksad ükskord jälle ausse, sest nemad oskavad ikka nõnda asja ajada, et neil midagi on. Ja vaata, kui see aeg kätte jõuab, et meil enam midagi ei ole ja sakstel on, siis lähevad meie inimesed, kes kangesti saada tahavad ja kusagilt enam ei saa, sakste juurde tagasi, et ehk saab sealt veel midagi. Just seda ma tahakski näha, et kas koer läheb oma okse juurde tagasi, nagu pühakiri ütleb.”
„Isa, sina teed meie asjad ja inimesed hoopis hulluks,” ütles Indrek.
„Usu, poeg, kui ma ütlen, et ei mina neid hullemaks tee. Aga kui ma näen, kuidas inimesed kõik läbi jõravad, mis aga iganes kusagilt kätte saavad, siis pole minul muud mõtet, kui et ei see nõnda küll kaua kesta või. Ja sellepärast polegi mul meie jõe puhastamiseks kuigi suurt lootust: tuleb enne peenike pihku, kui Vargamäeni jõuavad.”
„Mis siis muud, kui peame kärmed olema,” ütles Indrek.
„Jah, kes tüki tahab hambusse saada, see andku päkkadele valu, muidu jääb hiljaks,” kiitis isa järele pool tõsiselt, pool pilkavalt.
Aga Indrek võttis ometi asja tõsiselt, sest tema ei jaganud kõigiti isa arvamusi. Tema lootis, et küllap leidub ka raha Vargamäe jõe süvendamiseks, kui aga mehed ise mehed on. Nõnda siis ei oodanud ta ainult seda, mis teeb Sass, vaid hakkas ka ise tegutsema. Pealegi oli tal selleks praegu küllalt mahti, sest abi, mida isa vajas mõrdu jõkke viies või neid seal vaadates, nõudis vähe aega ja vaeva.
Indrek meisterdas endale haavalõmmudest suusad, mis polnud küll kuigi suured asjad, aga ometi aitasid nad ta igasugusest lumest ja hangest läbi. Esteks luusis ta kodumail ümber, mõnikord isegi püssiga, mille laenas pere Oskarilt. Aga harva laskis ta, sest ta ei armastanud pauku. Kord-korralt omandasid tema suusaretked ikka laiema ulatuse, sest metsade, soode ja rabade talvine vaikus võlus. Mõnikord, sattudes värskeile jänesejälile, ta hakkas arga haavikuemandat heast-paremast muidu niisama taga ajama. Aga see ei pakkunud kuigi suurt lõbu, sest loomake kekerdas aina ringi, nagu oleks ta mõni õnnetu eksija. Teinekord kihutas ta lendutõusnud rabakanade järele, et vaadata, kas leiab nad uuesti üles.
Millalgi kuulis ta metsas kirikukellade löömist ja mõtlemata hakkas ta minema helina poole. Ta ei jätnud enne, kui oli jõudnud kirikumõisa välja alla. Kellad olid ammugi vaikinud, aga Indrekule näis, nagu oleks ta kogu aeg kuulnud nende kumisevat kõma.
Õige! Kirikukellad olid ise küll vaikinud, sest surnu oli juba hauda lastud ja haud kinni aetud. Aga nende helin jäi talvisesse õhku, pehmesse lumme, Indreku südamesse, kus oli olnud võib-olla lapsest saadik, oli olnud isegi siis, kui Indrekul endal polnud sellest vähematki aimu.
Oli silmapilke, kus Indrek läks kodunt kindla kavatsusega vihistada suuskadel nende siniste saludeni, mis paistsid sealpool soid ja rabu, peaaegu nagu maailma lõpul. Aga kui hakkas minema, teemoonaks tükk leibagi taskus, siis sattus kuhugi lagendikule, mis keset metsa või padrikut ja mis tundus äkki hirmus üksikuna ja mahajäetuna. Indrek jäi seisatades vaatama, nagu peaks lagendikul midagi sündima, aga seal polnud midagi peale puhta valge lume ja imelise rahu ning vaikuse.
Suusad pöördusid nagu iseendast seniselt sõidusihilt kõrvale, et teha ringi ümber lagendiku. Aga äkki Indrek nägi mõned kuivanud männid ja siinsamas unustas ta oma esialgse kavatsuse. Ta murdis kaks peenemat mändi maha, lõikas vaiguseid laaste, korjas peeni samblasi oksi ja tegi tule üles, mille ääres istus kaua aega, nagu tahaks ta olla üksikule lumelagendikule seltsiks. Ja kui viimaks siit tõusis, ei jätkanud enam endist teed, vaid pöördus kodu poole tagasi, nagu oleks ta kavatsus selles seisnudki.
Aga ometi sai ta oma rännakuil ka sinnamaale, kus asusid need sinised metsad, mis paistsid Vargamäelt vaadates silmapiiril. Õieti ei teadnud ta ju seda, sest lähedalt polnud ükski mets sinine, aga ta uskus, et küllap ta oma suusajälgi tegi sinimetsadessegi. See oli ükskord sajuse ilmaga. Ta läks kodunt välja, et jõel mõrdu vaadata, aga siis unustas selle, pöördus teist teed ja ajas lumele järele, nagu peaks ta vaatama, kuhu see läheb. Ning ta nägi, et lumi läheb ajades aina edasi, läheb isegi üle selle lagendiku, mille ääres Indrek oli lõkke paistel istunud, läheb läbi padrikute, üle niitude ja karjamaade, üle aedade ja kraavide, üle lohkude ja põndakute, üle aukude ja laugaste, nii et Indrekul pole muud, kui kihutagu suuskadel järele. Sest pole ühti, et tal pole täna leivatükki taskus, sest lumi lendab ju ka ilma leivata. Lumi lendab nagu jumala linnuke taeva all, kuidas ei peaks temaga kaasa lendama.
Aga Indrek ei jõudnudki sel päeval näha, kuhu lumi ajades läheb. Metsadest said uuesti lagendikud, padrikutest heinamaad, küngastest põllulapid, kuid lumi läks aina edasi. Indrek jäi kusagil põlluaia all seisma ja pühkis otsaesiselt higi. Aga kui oli pühkinud, tundis, et on väsinud ja tahab juua. Ta pidi peoga lund võtma ja suhu panema, aga lükkas suusad selle asemel üle hange aiateivaste vahelt läbi ning sõitis talu õue. Noor tüdruk võttis kaevust parajasti vett. Kui Indrek talt juua palus, küsis see, et ehk võõras tahab leigemat. Muidugi, kui on leigemat, siis leigemat.
Toas istus poolkurt ning poolpime vanamees ja lappis käsikaudu pastlaid. Indrek istus talle ligi ja katsus juttu ajada, küsides, kas neil ka on Vargamäe jõe ääres heinamaid. Aga ei, neil seal ei olnud, nemad tegid heina Võsaallikal.
„See on ju ikka seesama jõgi, vanaisa,” rääkis tüdruk nüüd vahele, pakkudes Indrekule kruusiga kalja.
Aga ei, vanamees polnud sellega nõus ja jäi kindlaks, et jõe nimi on Võsaallika, mitte Vargamäe. Indrek leppis sellega ja küsis, kas ehk jõgi vihmaga üle ei aja. Muidugi, miks mitte, kui vett palju. Aga kas ei peaks siis jõge süvendama või õgvendama? Süvendama? Milleks? Et vesi vähemaks jääks? „Aga teda on viimastel aastatel niikuinii liiga vähe,” arvas vanamees. „Kui olid metsad mõisniku käes, siis hoiti neid, aga nüüd käib laastamine aastast aastasse. Jagamine ja laastamine! Kardavad vist, et mõisnikud hakkavad neid tagasi võtma, siis pole muud kui maha. Nii et eks tule võta, leiad ainult paljad kännastikud! Noh, ja tead, külamees, kui meil on ainult kännastikud, ega siis enam vihmagi tule. Vihm armastab metsa, sest piksel on pikasse puusse hea lüüa. Öeldakse, et riik kuivatab mõnes kohas sood ära, sina, külamees, tahad hakata jõge tühjaks laskma, aga mis meie vaestest põldudest nõnda saab? Mis saab meie liivasössidest? Taevavesi tuleb ju ainult sinna, kus on maavett ees.”
Selline oli vanamehe veendumus, kes lappis käsikaudu iseoma või kellegi teise pastlaid. Ei aidanud mingisugused