Ruto ema räägib, et pärast mehe surma hakkas ta elama koos sugulastega, kuna nii on lihtsam: tema saab vett kanda, süüa teha ja lapsi hoida ning mehed hoolitsevad kitsede eest.
Vestluse ajal tunnen, et midagi ronib mu jalal, ning lükkan selle instinktiivselt maha. Selle peale algab mu ümber sagimine ning ärev hõimukeelne jutuvada.
„Janika, see oli skorpion,” selgitab Ruto viimaks.
Endalegi üllatuseks jään selle peale rahulikuks ning küsin Rutolt pigem uudishimulikult kui hirmunult: „Mis siis juhtub, kui nad hammustavad?”
„Mind on jalast hammustatud,” seletab Ruto asjalikult. „Terve jalg oli päev läbi tohutult valus. Haiglasse ma ei läinud, kuid järgmisel päeval oli juba parem. Kõik sõltub hammustuse piirkonnast, näiteks peapiirkond on ohtlikum.”
Pärast teejoomist hakkavad noormehed isetehtud flöötidel mängima ning hõimulaule laulma. Õhkkond on rahulik ja rõõmsameelne. Flöödimängu lõpetanud, jäävad noored kiirelt magama. Olen kaetud vaid õhukese linaga, kuid kuumuse tõttu on raske uinuda. Samuti segab kujutelm, kuidas öösel üles ärgates näolt skorpioni avastan. Veidi eemal magab lehmanahkadel neli noormeest, riidehõlst tekina üle pea tõmmatud: poisid ei suuda katmata peaga magada ning hakkan aru saama, miks – tüütud sääsed ja ilmselt ka skorpionid on igapäevased külalised. Enne magamaheitmist kuulsin ka lugu, kuidas aastaid tagasi oli magavate poiste vahele läinud sooja mürgine madu –, kuid õnneks käis loo juurde ka lohutus, et seda juhtuvat siiski harva.
Hoolimata skorpionihirmust, sääskedest, võimalikest madudest ja palavusest õnnestub mul ikkagi kuidagimoodi magama jääda.
Hommikul kella kuue ajal hakkavad naised teed keetma. Kruusid tuuakse vaikides meie magamisasemete kõrvale ja lahkutakse. Teed juues saan jälgida, kuidas kitsed jagatakse kolme rühma: suuremad, kes jäävad meeste ja vanemate poiste hoole alla, keskmised väiksemate poiste karjatada ning kõige pisemad seotakse jalgapidi onni külge, kuna muidu jookseksid nad emale järele ning läheksid kaduma. Poisid ja mehed võtavad oma tooli ja puukepi, kohendavad seelikuna kantavat riidehõlsti ning asuvad kitsedega teele.
„Kitsekari on meie pangakonto,” selgitab minu juurde jäänud Ruto. „Traditsioonilistes piirkondades ei huvita kedagi su raha, neid huvitab, kui palju sul kitsi on. Isegi rasketel aegadel üritame alati mõned kitsed müümata jätta, et oleksime ka edaspidi võimelised end ära elatama. Siin piirkonnas võin ma, rahakott kaelas rippumas, öö läbi ringi kõndida ning ma pole ohus, sest keegi lihtsalt ei taha seda varastada.” Ülejäänud Keenia kontekstis, kus ainuüksi pimedas väljaminek on ohtlik, rääkimata veel kaelas rippuva rahakotiga liikumisest, kõlavad need laused üsna hullumeelsena.
Pärast teejoomist viib Ruto mind ümbruskonnaga tutvuma ning jutustab lugusid, kuidas nad metsloomi isetehtud vibuga kütivad, et põuaajal veidigi liha süüa: „Mõnel ööl püüame mitu jänest, vahepeal pisikesi antiloope, mõnikord ahve. Loomi jääb siin aina vähemaks, kuna inimestel lihtsalt ei ole midagi muud süüa.”
Veidi enne kümmet jõuame tagasi hüttide juurde ning naised on valmistanud ugali’t ilma lisanditeta. See on täiesti maitsetu toidukuhi – soola ega muid maitseaineid ei lisata ning aedviljade ja liha puudumisel süüaksegi puhast jahu ja vee segu.
Teel toidutaldrikuni üritan siiski entusiasmi üles näidata ning hüppan üle lõkkematerjali, kuid selle kohal kaarduv väga teravate okastega puu tekitab mu käele kaks sügavat haava. Selle peale tõuseb Ruto noorem vend püsti, võtab noa ning raiub mind vigastanud puuoksa lihtsalt maha. Olen üllatunud. Ma ei tea küll tema keelt ega kombeid, kuid see liigutus on väga südamlik.
Tänu Ruto tõlkeabile saan tema vennaga pikki ja huvitavaid vestlusi pidada. Viimaks küsin Ruto vennalt, kas ta tahaks elada teistmoodi, rohkem tsiviliseeritumalt.
„Kuna mind on loodud kõrbehõimu liikmeks, siis ma elan nii ja olen sellega rahul,” vastab ta – küll veidi mõtlikult, kuid kõhkluseta.
Kõrbeelanike leplikkus muutub minu jaoks iga hetkega üha silmatorkavamaks ja kõikehõlmavamaks. Ruto pere elab aastast aastasse väga minimalistlikult, tundmata rahulolematust. Kolme hüti peale on varanduseks vaid lehmanahad, kandekotid, keedupott, tikud, kruusid, paar kaussi, seep, nuga, kanistrid vee kandmiseks, natuke nööri, paar riideeset ning spetsiaalsed puutokid hammaste pesemiseks. Kuigi kitsemüügi eest saadud rahaga oleks ehk võimalik soetada ka muid tarbeesemeid, ei pea Ruto perekond neid vajalikuks.
Pärast hommikusööki võtame ette paarikilomeetrise jalutuskäigu kohalikku külakeskusesse, kus saan sooja vastuvõtu osaliseks. Kohalikele tundub ka siin uskumatu, kuidas valge inimene on üldse nii kaugele kõrbesse jõudnud ning et ta sellises kliimas ja tingimustes vastu peab. Lisaks muretsetakse kõige muu pärast: kuidas ma ikka kõndida jõuan, kas tool on istumiseks piisavalt mugav ja mais söömiseks parajalt pehme. Pikapeale hakkab selline ülihoolitsus mind häirima ning jutustan oma kodukoha hoopis karmimatest tingimustest, nagu lumest ja külmast, mille peale kõik justkui ühest suust vastavad: „Miinuskraadid! Seal me sureks kohe kindlasti!”
Keskuses on kümmekond maja ning väike pood, kus maisijahu, suhkru ja tee kõrval müüakse ka Coca-Colat ja Fantat, aga mitte vett. On õõvastav mõelda, kuidas vaid mõne kilomeetri kaugusel poest, kuhu linnast autoga pidevalt karastusjooke tuuakse, on lastel reaalne oht surra janusse. Minulgi ei jää muud üle, kui täiendada enda joogivarusid ainsal võimalikul moel – ostan karastusjooke. Kuigi janukustutamise koha pealt pole see just kõige targem tegu, on mul vähemalt õhtul võtta maitsetu ugali kõrvale midagi, millel on maitse.
Pärast poeskäiku läheme välikohvikusse: külanaised keedavad lõunaajal lõkkel maisi ja ube ning müüvad seda kümne šillingi eest. Klientideks on ainult mehed, kelle hulgas ka mina kõhu täis söön ja kellega hiljem veidi kaarte mängin. Ülisõbralik suhtumine minusse jätkub, kuid põhiliseks vestlusteemaks on jätkuvalt siiras uskmatus, kuidas ma ikkagi nendes tingimustes hakkama saan. See ärritab mind üha enam ning teen Rutole ettepaneku edasi liikuda.
„Sa tahad praegu kõndida?” ehmub Ruto. „Kell on alles kaksteist! Praegu ei või liikuda, liiga kuum on!”
„Millal siis võib?”
„Kella nelja ajal.”
Olen selles keskuses kinni veel neli tundi!
Kella kolme ajal suudan lõpuks veenda Rutot edasi liikuma. Ja me pole ainsad kõndijad: kohtame teel kahte tüdrukut, kes mu fotokaamerat märgates aga kiiresti peitu jooksevad.
„Vanemad on neile õpetanud, et kui keegi neist pilti teeb, saab see inimene pilti kasutades nende vere ja hinge ära võtta,” seletab Ruto.
Veidi aja pärast tulevad tüdrukud siiski põõsast välja ning Ruto vestleb nendega hõimukeeles. Tüdrukud küsivad, kas mu heledad juuksed on tõesti ehtsad. Jaatava vastuse peale lisavad nad, et ma olen kõige ilusam tüdruk, keda nad näinud on. Minu jaoks on jälle nemad oma pisikeste patside, traditsiooniliste ehete ja kirevavärviliste riietega eksootiliselt ilusad.
Koduteel teretab Ruto kümneid ja kümneid möödujaid. Kuna kella poole viie ajal on päike juba piisavalt madalal ja kuumus talutavam, on paljud kõrbeelanikud koduteel.
Mul jääb üle vaid üha uute inimestega kätt suruda ja „karam, karam” öelda.
Koju jõudes ootab meid ees tüdruk, kes on kõndinud kümneid kilomeetreid lihtsalt selleks, et esimest korda elus näha ja tervitada valget inimest. Ligikaudu 14aastane tütarlaps on väga kena ja tagasihoidlik, naeratab mind nähes häbelikult – ning näitab mulle oma aastast last.
Tänu tihedale päevale tuleb uni sel õhtul kiirelt, kuid ärkan peagi. Kitsed on rahutud ning eemalt võsast kostab imelik hääl. Ma ei ole