Uhketes kostüümides ringi käiv ja sätendavate kõrvarõngastega ehitud Esther tundub olevat iseloomult tüüpiline külanaine: vaikne, leplik ning asjade üle mitte liiga palju mõtlev. Seda kuni õhtuni, kui ma tuppa astudes satun peale Estheri ja Violeti elavale jutuhoole. Jään huviga kuulama, püüdes kiirest suahiilikeelsest vestlusest tabada üksikuid tuttavaid sõnu.
Kui vestluses hetkeline paus tekib, küsin Estheri käest, miks ta vabatahtlikuks tuli, ning naine prahvatab erakordse otsekohesusega: „Tead, naiste olukord Keenias on täiesti vastuvõetamatu! Nad lihtsalt istuvad kodus, sünnitavad lapsi ja teevad süüa. Nad isegi mitte ei julge unistada, et nende elu võiks teistsugune olla!”
Olles positiivselt üllatunud Estheri julguse üle, provotseerin teda jätkama: „Äkki neile naistele meeldibki koduperenaise elu? Ma tean näiteks paljusid naisi Euroopas, kes hea meelega vaid kodule pühenduksid, kui neil see võimalus oleks.”
Esther ägestub: „Janika, kas sa tõesti arvad, et nad saavad valida? Ei! Mees on see, kes otsustab, kes ütleb, kuidas asjad on. Kui mees ütleb näiteks, et naine, täna magad õues, siis naine magab õues! Kui mees tahab naist peksta, siis peab naine selle vaikselt ära kannatama, sest järelikult oli too süüdi. Kui mees tuleb öösel koju, olles terve päeva baaris joonud, siis naine ei tohi mitte midagi küsida, muidu saab ta peksa. Ja kui mees tahab seksida, siis ta peab seda saama! Loomulikult ilma kaitsevahenditeta ning teda ei huvita, et naine ei taha kümnendat last sünnitada. Naisel lihtsalt ei ole sõnaõigust.”
Violet asub Estherit toetama: „Tead, kui ma jalutan meie kodukülas onnide vahel, siis ma tahaksin nutta. Nii palju 14–15aastaseid tüdrukuid istub onni ees, laps süles. Milline tulevik neid ees ootab? Nad ei ole ju põhikooligi lõpetanud! Nad ei oska isegi enda eest seista! Meestele aga meeldib nii: mida noorem naine, seda lihtsam on panna teda enda soove täitma. Viie aasta pärast on noorel abielunaisel juba kolm last ja ainus, mida ta hästi oskab, on ugali keetmine.”
Tunnen Keenias viibimise aja jooksul esimest korda sundimatut õhkkonda, kus naised julgevad öelda seda, mida nad arvavad. Keset meie vestlust astub aga sisse sisse üks pastoritest, Esther ja Violet jäävad sõnapealt vait ning meie jutt on läbi.
Järgmistel päevadel ei õnnestu mul Estheri ja Violetiga rohkem rääkida ja sellest on kahju. Naised käivad sõnagi lausumata äraoleval ilmel ringi ning mõistan, et see ei ole mitte leplik, vaid mõtlik vaikus. Esther ja Violet ei ole kohe kindlasti mitte tavalised keenia külanaised.
Ühel õhtul vaikus aga murdub. Esther jälgib ainiti, kuidas ma oma pikki heledaid juukseid kammin, ning küsib lõpuks siira huviga: „Janika, kas need on su päris juuksed?”
„Loomulikult, miks ei peaks olema?” paneb küsimus mind naerma. Äkki meenuvad aga keenialaste sarnased küsimused mu juuste teemal ning otsustan vastu küsida: „Aga Esther, kas sul on päris juuksed?”
„Minul hetkel on, aga paljudel keenia naistel ei ole!”
Minu segaduses nägu nähes muigab Esther ning teatab võiduka häälega Violetile: „Janika arvas, et meil on kõigil päris juuksed!”
Läbisegi ja kiiresti vadistades hakkavad nad selgitama: „Meie juuksed on väga tihked ja kui me otsustamegi neid kasvatama hakata, peab juukseid palju töötlema. Üldse, kui juukseid kasvatada, peab neid alguses kogu aeg pisikestesse patsidesse punuma, ja kui nad kasvavad piisavalt pikaks, siis punume pikad patsid üle pea, kuhu külge saab parukat õmmelda. Parukaid on erinevaid. Vanematele naistele meeldib kanda kummimütsi moodi lihtsalt pähetõmmatavat parukat, kui nad kodust välja lähevad. Koju jõudes tõmbavad paruka peast ära ja kannavad rätikut. Nooremad eelistavad õmmeldavaid parukaid, sest need näevad paremad välja, ja üldse, natuke piinlik oleks, kui keset linna parukas peast ära lendaks.” „Aga kui te õmblete paruka juuste külge, kuidas te seda siis pesete? Ja juukseid?”
„Enamasti parukat ei pesta: kanname ühte parukat kaks nädalat kuni kuu ja siis ostame uue. Kui parukat vahetama minnakse, võtab juuksur kõigepealt esimese maha, peseb juuksed ja paneb teise peale.”
„Te peate siis kaks korda kuus juuksuris käima ja paruka ostma?”
„Jah, see on ikka üsna kallis, aga töötavatel naistel on raha ja tihti kulutavad nad välimuse peale suure osa palgast. Meie teeme ise üksteisele soenguid. See võtab küll palju aega, aga hoiab raha kokku.”
„Võib ka päris juukseid kasvatada, aga need kasvavad kiiresti ainult õlani ja siis edasi väga aeglaselt, peaaegu ei kasvagi enam. Ja neid peab tihti juuksuri juures hooldamas ja sirgendamas käima, muidu ei näe juuksed ilusad välja. Ja kas sa oled näinud pikkade punupatsidega naisi? Nad on kasvatanud pisikesed patsid, mille külge liidetakse pikk punupats.”
Ma olen üsna šokeeritud ning naised otsustavad mind lohutada: „Janika, ära muretse, see pole veel kõige hullem! Kas sa meie kokka oled näinud? Kas sa oled tähele pannud, kui hele näonahk tal on? Ta valgendab ennast! Vot see on ohtlik.” Saan teada, et valgendada saab nii kreemi, tablette kui ka süste kasutades.
Esther jätkab tõsisel toonil: „Ma tean naisi, kes on süste kasutanud, kuid see on väga ohtlik! Kui neil mõni haav tekib, kasvab see oluliselt aeglasemalt kokku. Sünnitades on nad tõelises ohus. Süst on muidugi kõige kiirem ja kõige kallim, kuid see on ohtlik, väga ohtlik!”
Järgmisel päeval linnas jalutades lasevad naised mul arvata, millistel mööduvatel naistel on päris juuksed, kellel õmmeldav parukas, kellel pähetõmmatav parukas või kellel juuksepikendused. Mõne aja jooksul muutun kogenuks parukakandja identifitseerijaks, kuid see tundub mulle endiselt väga naljakas. Kuigi keenialaste loomulikud juuksed ulatuvad ainult õlgadeni ega ole nii läikivad kui parukas, on need minu arvates palju ilusamad.
Naised lasevad mul samamoodi pakkuda, millised tänaval jalutavatest naistest on kasutanud helendavat kreemi, tablette või süsti. End helendanud naiste näonahk on tihti laiguline ja rikutud. Uurin Estherilt, kuidas ma saan teha vahet, kas inimene on loomulikult heledam või on end valgendanud.
„Vaata hoolega: neil, kes on end valgendanud, on liigeste kohad ikkagi tumedad.”
Violet muigab ja lisab: „Ja mõnel, kellel on nii vähe raha, et ta jõuab ainult nägu ja käsi valgendada, on ülejäänud keha ebaloomulikult tume. See näeb nii koomiline välja. Mul on üks sugulane, kes käib alati pikkade riietega, kuna tahab, et ainult ta valgendatud kehaosad välja paistaksid.”
Räägin seepeale Euroopast ja pruunistuskreemidest. Solaariumi tööpõhimõttest on neil raske aru saada, nii ma siis seletan piltlikult: „Noh, see on nagu kirst, lähed sisse, tõmbad kaane kinni ja siis hakkavad tööle lambid, mis teevad meid pruuniks.”
Naised on segaduses: „Aga miks te üldse tahate pruunimaks saada? Teil on ju nii ilus valge nahk!”
Järgmisel päeval satun ma Estheri ja Violetiga ühte aiatöömeeskonda. Austraallaste aeda rohime küll vaid kaks tundi päevas ning see on justkui tasu elamise ja toidu eest, kuid tunnen iga minutiga üha häirivamalt, et ma ei tulnud Keeniasse selleks, et iluaias nokitseda ning pärast õhtusööki hääletada, kas mängida taas mõnda lapsikut mängu või seekord hoopis filmi vaadata. Ainus motivatsioon rohimiseks on teadmine, et järgmisel hommikul saame koolides kolm-neli tundi inglise keelt õpetada. Laste energia ja elurõõm ning koolitöötajate sõbralikkus ja tänulikkus tekitavad alati väga hea tunde. Pärast lõunasööki aiatööle asudes langeb motivatsioon aga tohutult.
Rohides on minu ainsaks vaatepildiks vabatahtlike keskust ümbritsevad massiivsed kivimüürid. Mida enam ma nende müüride taga aega veedan, seda enam hakkan välise maailma eest hoiduma. Olen niivõrd harjunud selle turvalise keskkonnaga, et ei pea vajalikuks minna välja kohalikega juttu ajama ega koos nendega