Minu Keenia. Rääkimata lugude maa. Janika Tamm

ja Violet täidavad kaks aiatöötundi alati väga emotsionaalse hõimukeelese vestlusega, põimides vahepeal sisse ka mõned suahiilikeelsed laused või ingliskeelsed väljendid. Mulle meeldib nende jutuajamist kuulata ning proovida ära tabada tuttavaid sõnu. Ühel päeval hakkan aga küsimusi esitama.

      Selgub, et mõlemad naised on just kolledži lõpetanud ning otsivad hetkel tööd. Küsin Estherilt, millist tööd ta teha tahaks, ning saan läbimõeldud vastuse:

      „Ma olen õppinud kogukonna arendamist nagu Violetki ning me tahaksime tegelikult enda kodukülas arendusprojekti algatada ning inimestele abi ja koolitust pakkuda, kuid enne peame selleks algkapitali koguma. Tead, alguses tahtsin ma saada erialast tööd, kuid nüüd kandideerin lihtsalt igale poole! Kui me koju tagasi läheme ja meil tööd ei ole, sunnitakse meid abielluma.” „Aga miks sa erialast tööd ei leidnud?”

      Estheri pilku tuleb jälle energia ja viha: „Ilma tutvusi ja altkäemaksuks piisava summata on meil peaaegu võimatu töökohta leida! Tihti ei lasta ilma altkäemaksuta isegi vestlusele! Kui oleme vestlustele saanud, eeldatakse jälle kas altkäemaksu või teeb intervjueerija otseseid vihjeid, et me temaga magaksime. Vajalikke tutvusi meil ei ole, oleme ju väikeses külas sündinud!”