„No me võime ju ise ka selle aia valmis ehitada ja remonti teha, muidu jääb 120 last päevapealt kodutuks,” pakub Murat kiirelt välja.
„Raha meile selleks ei saadeta,” teab Naomi. „Uskuge mind, ma olen proovinud.”
Fakt, et orbudekodul pole ametlikku tegevusluba, seab paljud asjad hoopis teise valgusse. Kuna orbudekodu ametlikult ei eksisteeri, ei peagi neil olema finantsaruannet ega laste nimekirja. Orbudekodul ei ole ametlikku aadressi, postkasti ega pangakontot, samuti saab omanikku ja juhtkonnaliikmeid kätte vaid interneti teel – vajalikke telefoninumbreid ei ole isegi kohalikul direktoril. Lapsed ja töötajad teavad, et elades ja töötades mitteametlikus asutuses, ei olegi neil õigusi ning orbudekodu juhtkond ei pea oma tegude eest kellelegi aru andma, sest neid lihtsalt ei ole olemas. Kohustusi pole, kasum on. Kõik, kes kaebavad ja vastu astuvad, visatakse päevapealt välja. Juhtkonna toimima pandud skeem tundub aina kavalam ning me tunneme end üha võimetumatena.
Õhtusel koosolekul arutame, mida orbudekodu sulgemise vastu ette võtta. Otsustame, et läheme lastekaitseametiga rääkima, et teada saada täpsed nõudmised ja neid siis täita püüda. Naomi tulla ei saa, kuna tal on järgmisel päeval juuksuri aeg, seega läheme Julia ja Muratiga kolmekesi.
Järgmisel hommikul lastekaitseameti kontorisse jõudes juhatatakse meid kohe suurt kasvu jässaka ametniku juurde, kes massiivse laua taga tumedas ülikonnas istudes on endaga ilmselgelt väga rahul. Selgitame talle lühidalt, miks me tulime. Ametnik vastab tüdinud ja enesekindla häälega, et on väsinud orbudekodule järeleandmisi tegemast ja ajapikendust andmast ning paneb selle nädala pärast kahtlemata kinni.
Murat küsib asjalikult vastu: „Aga mis siis juhtub, kui te selle kinni panete?”
„Kui orbudekodu oleks registreeritud, siis oleks me kohustatud lapsed teistesse kodudesse ümber paigutama. Registreerimata orbudekodu lapsed peavad aga tagasi minema sinna, kust nad tulid. Ma tean, et nende laste kodupiirkonnas ei ole mitte midagi. Ei ole toitu ega vett, koole ega tööd. Neil ei ole isegi maju, nad magavad väljas! Aga me peame nad tagasi saatma, muud võimalust ei ole.”
„Mida me teha saame, et seda ei juhtuks?”
„Tehke koht reeglitele vastavaks, aga nädalaga te seda ei suuda.”
Kuigi üritame ametnikuga kompromissile jõuda, on ta siiski kindlameelne ja järeleandmatu ning oleme sunnitud orbudekodusse löödud meeleolus ja halbade uudistega tagasi pöörduma. Meid võtab vastu Naomi, kes annab sõnatult lugeda järjekordset kirjavahetust, mis meid vägagi üllatab.
Kiri organisatsiooni üldlisti: „Üks murelik linnakodanik andis meile teada, et vabatahtlikud käisid täna lastekaitseametniku juures ning et Murat tahab orbudekodu sulgeda.”
Üldiselt meiliaadressilt on vastanud orbudekodu lapsed: „Emme, miks sa lased neil meiega niimoodi teha? Me ei taha tagasi koju minna, seal on nälg, janu! Emme, palun aita meid!”
Orbudekodu juhtkonna vastus: „Oh, mu kallid lapsed! Ma ei jäta teid! Võitlen teie eest enda eluga. Need pahad inimesed ei saa teile liiga teha!”
Lisaks sellele, et lastekaitseametniku juures räägitu on meie kahjuks ümber pööratud, on meie jaoks täiesti normaalne ja asjakohane tegutsemisviis muudetud suureks probleemiks. Tol hetkel ei saa ma põhjustest aru. Hiljem sellele tagasi mõeldes mõistan, et tegime midagi sellist, mis meile tundus igati loogiline, kuid oli kohalikus kultuuris täiesti ebatavaline: proovisime asja lahendada ametlikult ning ausalt.
Kuna lapsed on saadud kirja pärast väga ärritunud, otsustame, et proovime neile olukorda selgitada, ning palume koosoleku kokku kutsuda. Peagi seisame umbes viiekümne vanema lapse ees ning Julia seletab neile olukorda. Proovime rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on, mitte nii, nagu seda neile esitatakse. Julia on väsinud ja närviline. Ta on päevad läbi püüdnud olukorda lahendada, puhkehetkedel lahendusvariante välja mõelda ning öösiti ta palju magada ei saa.
Kuigi meil oli vaikiv kokkulepe, et räägime koos, siis mina olen täiesti vait. Istun vaikselt seina ääres ning varjan käega nägu – ma ei taha laste poole vaadata. Tunnen, kuidas Julia sõnad ja kogu hingest pühendumine, mis on suunatud nendele lastele, läheb neist sujuvalt mööda või põrkub tagasi. Lapsed, kelle nimel ta päevast päeva võitlust jätkab, ei usu tema öeldut juba enne, kui ta on alustanud. Just seda ei taha ma endale tunnistada. Nad kuulavad, aga ei kuule. Mõtlen, et palju kergem oleks lihtsalt ära minna. Panna see värav enda selja taga kinni ning kõik unustada.
Koosoleku lõppedes tuleb paar vanemat poissi Naomilt küsima, mida edasi teha. Nad on segaduses, ei tea, keda uskuda, ning saadud informatsiooni on liiga palju.
„Vaadake, vabatahtlikud lähevad siit ära paari nädala pärast, mina võib-olla paari kuu pärast, kuid teie peate siin veel aastaid elama,” ütleb Naomi rahulikult. „Te peate olema väga targad.”
Ruumist lahkudes tunnen, et selgitamiskatse oli mõttetu üritus. Lastele tähendaks meie uskumine ja usaldamine registreerimata orbudekodust viivitamatut väljaviskamist ehk siis silmapilkset tänavale sattumist isegi kojusõiduks vajaliku rahata.
Koosolekust saab murdepunkt. Me ei jõua enam tuuleveskitega võidelda ning mõtted liiguvad üha enam lahkumise juurde. Nii Julia kui Murat käivad ringi rõhutud nägudega, meie vestlused jäävad tihti katki ning igaüks laskub vaikselt muremõtetesse.
Arvestades olukorda, ei tule kellelegi üllatusena Julia otsus lahkuda Keeniast nädal varem. Ta helistab kallimale ning ahastab abi paludes telefoni: „Ma olen siin keset Aafrikat ja nüüd pean lennukipileti ka veel ümber vahetama!” Julia teeb olukorra ilmselgelt traagilisemaks, kui see on. Meil on isiklikuks otstarbeks hangitud USB internet ning kesklinnas saab kümnetes kohtades printida ja internetti kasutada. Huvitav, kuidas Julia Aafrikast veel koju jõudnuna räägib?
Juliale on need kolm nädalat olnud halb unenägu asjadest, mis ei toimi, ja maailmast, mis ei ole õiglane. Süstemaatiline ja kõikehõlmav ebaõiglus, mille vastu ei ole võimalik läänepäraselt võidelda, kuid mille on sel konkreetsel juhul irooniliselt organisatsiooni lääne juhtkond tekitanud, sest Keenias on see lihtsalt võimalik, jätab Juliale ainsaks võimaluseks põgenemise. Tema Keenia-lugu on sellega lõppenud. Arvatavasti ei tule ta Aafrikasse tagasi enam mitte kunagi.
MANU. POISS, KES EI TOHI EBAÕNNESTUDA
Kolmeaastane Emmanuel unistab, et ühel päeval jalutab temagi tumesinises koolivormis koos teiste lastega kooli poole. Ent registreerimata orbudekodus elades piisab vaid ühest valest liigutusest, et laps ette hoiatamata tänavale visata. Vanemateta poiss, kellel on ainult üks võimalus.
Istun enda lemmikkohas orbudekodu hoovil, selg vastu kiviseina ning pilk suunatud eemal laiuvale savanniväljale. Vaade on rahustav ja ilus ning mul on hea võimalus ka orbudekodu õuel toimuvat jälgida. Veidi eemal jalutab ringi Murat, tõsisel ilmel ja sügavalt mõtteisse vajunult. Ta on mõistnud, et läänes kätteõpitud reeglid ja käitumismustrid siin ei tööta. See on võitlus, millest ta väljub kaotajana, ning see teadmine rõhub tugeva õiglustundega arukat meest silmanähtavalt.
Äkki jookseb väikeste sammudega üle hoovi pisike poiss ning vaid sekundiga muutub Murati nägu täielikult: „Manu! Tule siia, Manu!”
Vaid kolmeaastane Emmanuel ehk Manu ei sulandu rõõmsasse ja muretusse lastemassi, vaid on tõsisem ning asjalikum. Enda tõsiduses ta justkui aimaks, mis teda ees ootab. Kui Murat paari nädala pärast lahkub, pole Manul enam kedagi, kes temaga lihtsalt juttu ajaks, ning too on sunnitud jätkama erinevate rollide täitmist: olla orbudekodu direktorile üks saja kahekümnest hoolealusest, meditsiiniõele ravialune, turvamehele valvatav. Maailmas ei ole inimest, kellele Manu oleks lihtsalt Manu.
Emmanuel on üles kasvanud väga ebastabiilses keskkonnas ja see on ta pisikeste hallide silmade täiskasvanulikku pilku oma jälje jätnud. Manu silmad on hirmutavalt ausad ja justkui puuriks minust läbi. Sama tunneb ka Murat. Näen, kuidas Manu