KARIBU! 1
Paljud küsivad minult, kuidas seal Keenias siis oli. Sellele küsimusele ei saa vastata viie minuti ega isegi tunni ajaga. Rohkem aega kuulamiseks aga inimestel enamasti ei ole.
Siit raamatust leiab minu vastuse.
Elasin Keenias ajavahemikus 2009–2011, kahel korral ning kokku aasta aega. Enne esimest minekut töötasin Elva haiglas füsioterapeudina ning enne teist olin aasta aega Euroopa Noorte vabatahtlik Rootsis, töötades projektijuhina rahvusvahelises noorteorganisatsioonis.
Esimesel korral läksin Keeniasse siirast huvist, milline on elu võimalikult erinevas kultuuriruumis. Mult küsiti, ega ma ei karda niimoodi üksinda minna. Loomulikult olin valmis olema tähelepanelik ja viima võimalikke riske miinimumini, kuid ainus, mida ma tõepoolest kartsin, oli see, et elu Keenias jääb igavaks ning midagi põnevat ei juhtugi.
Teist korda minnes olin targem ja teadsin, et seda hirmu ei ole. Keenias piisab vaid uksest välja astumisest, et sattuda täiesti planeerimata sündmustekeerisesse. Nüüd küsiti minult, miks ma lähen jälle samasse kohta – on mul see ju juba nähtud, tuntud ja kogetud. Ise ma nii ei arvanud – vastupidi, oli tekkinud palju küsimusi, ideid ja plaane seoses Keeniaga.
Suurema osa oma ajast elasin Shiandas, Keenia mõistes keskmise suurusega, 30 000 elanikuga Lääne-Keenia külas, kus hoolimata ülirahulikust elutempost juhtus rohkem, kui sellest eales kirjutada jõuab.
Keenia on kontrastne riik ning lõputult võiks rääkida selle erakordsest loodusest, põnevatest hõimukultuuridest ning huvitavast ajaloost. Mina jutustan oma Keenia loo aga inimeste kaudu. Esimestel nädalatel oli iga kohatud inimese lugu minu jaoks justkui filmist pärit, kuid juba mõne kuu jooksul muutusid varem nii šokeerivad elulood rutiiniks. Ma mattusin erinevate inspireerivate, uskumatute ja südantlõhestavate lugude alla, millel ei tundunud lõppu tulevat. Olles kogenud niivõrd palju, on raske lihtsalt koju minna ja unustada.
Ma ei teadnud, mida teha.
Kuni mõistsin, et minul on võimalus rääkida ja end kuuldavaks teha. Võimalus, mida lihtsatel keenialastel mitte kunagi ei ole. Jutustan teile mind enim mõjutanud inimeste lood. Lood, mis muidu jääks üheks miljonitest.
Tänan siinkohal vanemaid moraalse toe eest ning lisan isa tsitaadi enne mu esimest Keeniasse minekut: „Sellise tütre saamiseks – noh, sellise, kes Aafrikasse läheb –, selleks ei piisa ainult ühe vanema mõjust. Ikka mõlemad peavad imelikud olema!”
HETK, KUI MU MAAILM PEATUS
Sinuta maailmas mõtlen Su mõtete mõtteid just
Sinuta maailmas kuulan Su soovide soovitust
Sinuta maailmas on aegade ajatust
Sinuta maailmas pole hetkegi Sinuta
Ma ei pidanud mitte kunagi tulema su matustele.
Seda ei olnud meie plaanides. Me pidime ühel ajal abielluma, üksteise lapsi vaatamas käima, pensionieas ratastoolidega ümbermaailmareisile minema ning vanaduses kiiktoolides liigesevalude üle kurtma ja noorpõlvemeenutusi heietama.
Ühel augustikuu õhtul, ühe telefonikõnega muutus kõik. Meie unistused lõpetas sinu ootamatu haigus, mille tõsidusele ei saanud arstid jälile enne, kui oli juba liiga hilja.
Neli päeva hiljem sundisin end lõpuks tööle minema. Lõunapausi ajal istusin vaikselt laua taga ja lihtsalt olin, söömine ei tundunud oluline. Inimesed mu ümber rääkisid midagi, muretsesid millegi pärast, kiirustasid kuhugi. Tundsin, kuidas see ei puutu üldse minusse. Füüsiliselt olin olemas ning kui keegi minuga rääkis, siis vastasin, kuid see oli ka kõik. Neli päeva tagasi algas minu jaoks teistsugune elu.
Inimesed lohutasid mind. Vähemalt proovisid. Kuulasin vaikides lauseid „Elu on selline. Ah, läheb üle”, ning kahetsesin, et üldse oma tunnetest rääkima hakkasin. Selline asi ei lähe üle. Ma olin kaotanud parima sõbra, kuid maailm mu ümber ei mõistnud, miks mul läheb nii kaua, et eluga endistviisi edasi minna. Mind ümbritsev tundus ühtäkki võlts ja pealiskaudne ning mu igapäevategevused tühised.
Meenub päev, kui lõhkusin enda esimese teetassi. Ma olin siis kuueaastane. Tol hetkel ei olnud minu jaoks suuremat probleemi kui need värvilised killud elutoa põrandal. Mul oli häbi ning ma ei julgenud emale ütlema minna. Tassi lõhkumine oli suur asi. Nüüd, aastaid hiljem, vaatan purunenud kruusi ning mõtlen, et küll saab poest uue. Lihtsalt kilde ei viitsi koristada.
Läbielatu tekitas kriipiva tunde, et inimsuhted on muutunud samasugusteks kirevavärvilisteks kohvitassideks: kui läheb katki, siis saab uue. Isegi kilde ei teki ja midagi koristada ei ole, tuleb lihtsalt võimalikult kiiresti unustada ja edasi liikuda. Kõik mu ümber, alates töökohast ja eluasemest ning lõpetades sõprade ja elukaaslasega on nii lihtsalt vahetatav, unustatav, internetist leitav, ostetav.
Mina aga ei suutnud elada purunenud kildude maailmas. Ma ei suutnud su peale isegi mõelda.
Meenutama julgesin hakata alles aasta hiljem.
Mõtlesin sellele, kuivõrd täielikult ja tingimusteta sa oma peret ja sõpru toetasid, mitte millestki muust hoolides… ja kui tugev sa olid. Kuidas me mitte kunagi, tõesti mitte kunagi ei tülitsenud. Me tegime selle üle isegi nalja. Kuidas ma pidasin kõige loomulikumaks ja kindlamaks asjaks maailmas, et ükskõik mis juhtub, kunagi vanaduses saame selle üle koos naerda. Pärast seda, kui oleme ratastoolidega ümbermaailmareisilt tagasi tulnud. Sulle meeldis tihti öelda, et me oleme üks inimene, lihtsalt jagatud kahte kehasse. See tundus tol ajal nii loomulik mõttekäik. Nüüd äkki oli pool minust kadunud. Lõplikult. Mu elus oli tohutu tühimik ning teadsin, et see jääbki sinna. Seda ei ole võimalik täita või asendada.
Minule oli jäetud võimalus elada ja ma ei tahtnud seda raisata. Päevast päeva tundsin üha suuremat ükskõiksust mind ümbritsevate pseudoprobleemide vastu, lootes sisimas, et kord tuleb päev, kui saan täide viia oma unistused. Aga see päev ei tulnud ega tulnud. Selle asemel käisin tööl, tegin trenni ja õhtuti helistasid sõbrad ettepanekutega, et „teeks midagi”, ja nii me siis tegimegi. Istusime kohvikus ja rääkisime kord pealiskaudsemat, teinekord sügavama sisuga juttu. Ma tegin nalja ja kõik naersid, sest nii on tavaks. Kuni äkki märkasin, et meie homse kohtumise jutud said juba eile ära räägitud. Istusin, vaikisin ja vaatasin. Akna taga oli sombune sügisilm. Vaatasin läbi vihmapiiskade pimedusse ning sain aru, et selleks, et mul oleks silmade särades öelda midagi uut ja olulist, pean olema enda tegudes julgem.
Mõned kuud hiljem astusime ühel talvisel päeval sõpradega üle jäätunud Peipsi järve Praaga küla poole. Tuul oli vastu ja oli külm, aga ma olin õnnelik. Mulle meeldib matkata ning olin juba viis aastat tundnud rahulolematust, et kaardil on olemas soo ja järvega ümbritsetud Praaga küla, aga mina pole seal käinud. Teekond kestis poolteist tundi ning mul oli aega mõelda nii tulevikust kui minevikust. Mitte ainult Praaga küla ei olnud ma atlasest rahutustundega vaadanud. Väikesest peale teadsin, et Aafrika on see kontinent, kus tahan veeta mingi aja oma elust. See oli omamoodi kinnisidee, mis kasvas ja arenes koos minuga.
Õhtul matkaonnis lõkketule ääres jalgu soojendades olin otsuse teinud: ma lähen Aafrikasse. Üllatusega avastasin, et ka järgmisel hommikul tundus see endiselt hea mõttena, ning paari päeva pärast ei olnud küsimus enam selles, kas minna, vaid kuidas minna. Pika kaalumise järel langes valik internetist leitud vabatahtliku töö pakkumisele Keenia linna Nakuru orbudekodus, kuna see oli lihtsalt üks odavamaid: elamiskulude eest tuli tasuda 30 eurot nädalas. Orbudekodu direktor Naomi lubas mulle lennujaama vastu tulla. Alustuseks sellest piisas. Ostsin lennukipiletid ning kulutasin sõidule jäävad kuud enda reisiraha ja laste annetuste kogumiseks. Mina olin valmis.
NAOMI. MINU ESIMENE POKSIÕPETAJA
Imeväikese palga eest 120 lapsega orbudekodu juhatav Naomi on ideaalne näide Keenia iseseisvast ja haritud naisest: sihikindel edasirühkija, kes ei lase end heidutada ei väikestest ega