Kui meie sööme ugali’t kapsa- või spinatilaadse aedvilja sukuma’ga, mida hautatakse sibula ja tomatiga, siis rikkamates peredes süüakse ugali’t lihaga, harvemini kala, ubade või aedviljadega. Meie orbudekodus ei anta liha ega kala mitte kunagi. Kuigi esimestel päevadel on mul raske uskuda, et jahukört võib olla kellegi põhitoit, siis mõne aja pärast kiirustan kohustuslikelt internetitöötundidelt söögiajaks alati tagasi orbudekodusse, et mitte juba nii harjumuspäraseks saanud söögist ilma jääda. Õnneks panevad kokad mu hilinemise korral alati ühe suure portsu ugali’t ja kapsast kõrvale. Ugali’ta ei möödu ühtegi õhtut.
Ugali’t süüakse kätega nii Keenia kõige vaesemas peres kui ka kõige paremas restoranis. See on tugev traditsioon ning usutakse, et kui ugali söömiseks kasutada kahvlit või lusikat, tekib halb enesetunne. Ehkki lapsed söövad kätega ja orbudekodu õu on väga tolmune, enamik neist enne sööki käsi ei pese. Piirkonnas, kust lapsed pärit on, pole tihti kuude kaupa joogivettki, seetõttu on vee raiskamine kätepesuks neile uus kogemus. Seepi saab orbudekodu direktori käest spetsiaalselt küsides, niisama seda kätepesukoha juurde ei jäeta. Ja seepi küsitakse vaid riiete pesemiseks.
Lisaks ugali’le harjun ma kiiresti ka igahommikuse teejoomistraditsiooniga. Istun jahedat hommikuõhku sisse hingates orbudekodu hoovil, hoian käes kollast plekk-kruusi aurava piimateega ja imetlen piltilusat päikesetõusu eemal terendavate mägede kohal. Sellistes hommikutes on midagi erilist, need on justkui täis lootust ja usku, et tulevik on ilusam.
Igal hommikul jääb Manu pikalt järele vaatama teistele lastele, kes uhketes koolivormides rõõmsalt kooli poole lähevad. Tema pilgus peegeldub kahetsus mahajäämise pärast, kuid ka usk, et ühel päeval on temalgi selline koolivorm ja sellised kohustused.
Kooliteel mööduvad lapsed teistest endavanustest, kes räbaldunud riideid kandes tänavatel mängivad, jooksevad, lehmadega jalutavad. Koolivormis lapsi nähes jäävad nood vaiksemaks, mõtlikumaks ja unistavamaks. Nad vaatavad kadedusega ning lootusetult neid eakaaslasi, kellel on võimalus koolis käia, sest haridus võrdub parema eluga. Ainult kolmveerand keenia lastest läheb põhikooli ning veerand keskkooli. Kõrbes elavate karjaste lapsed moodustavad suure osa sellest veerandist, kes kunagi kooli ei jõua, aga ka linnades ja suuremates külades on enam-vähem kooli kõrval elavaid keenialasi, kes ei ole päevagi koolis käinud.
Põhikooliharidus ei ole kättesaamatu. See on tasuta – kuid kooliminekuks on kohustuslik osta koolivorm, õpikud, kingad ja sokid ning maksta väikeseid eksamitasusid, mis põhikooli viimastes klassides üsna suureks kasvavad. Peredel, kus vanemad lastele vaevu ühe toidukorra päevas võimaldada suudavad, ei ole laste koolisaatmist endale lihtsalt võimalik lubada.
Mitu kuud hiljem, kui töötan juba mujal, lähen orbudekodusse külla, kuid väravast mind sisse ei lasta. Istun korraks aia kõrvale maha ning kuigi teised lapsed keelavad Manul minu ligi tulla, jalutab ta neist mööda, poeb läbi pisikese aiaaugu ning tuleb mu juurde, käsi tervituseks õieli. Naeratan pisikesele poisile, surun kätt ja suunan ta õrnalt tagasi teiste laste juurde. Manut ei ole vaja inimeseks kasvatada, ta juba on seda. Suure südamega, heade instinktidega ja inimlik laps. Jääb vaid loota, et tal õnnestub selles olelusvõitluses ka inimesena üles kasvada. Teda ümbritsevas keskkonnas on lihtsam inimeseks saada kui inimeseks jääda.
RUTO. KITSEKARJUSEKS – MIKS MITTE?
Orbudekodus räägitakse pidevalt, kui erinev ja eriline on elu Pokoti hõimualadel. Minu sillaks sellesse maailma saab Ruto: poiss, kes veel paar aastat tagasi elas kohas, mida isegi ta kõrbes elavad hõimukaaslased peavad raskete elamistingimustega vähetsiviliseeritud piirkonnaks. Nüüd on Ruto linnaeluga kohanenud ja võib-olla et liigagi – kodus elamas ta end enam ette ei kujuta.
Alati osavõtlik ja abivalmis pikka kasvu, pikkade kondiste käte ja pikliku näoga kõhn keskkoolipoiss Ruto seisab orbudekodu õuel ning peseb pesu, ainsaks riietusesemeks voodilinast tekitatud, seeliku moodi hõlst. Nähes muidu väga nüüdisaegselt riietuvat poissi äkki imeliku roosa lina sisse mähituna, pakub vaatepilt mulle palju nalja. Ruto aga jätkab tõsisel moel oma tegevust.
„Minu sünnikohas, Pokotis, käivad kõik mehed kogu aeg nii ringi!” selgitab ta.
„Ruto, seda kohta tahaksin ma küll näha!” ütlen muiates, silme ees kujutluspilt kümnest seelikuga ringi jalutavast tõsise näoga mehest.
Suudan vaevalt lause lõpetada, kui poisi silmadesse tekib säde: „Aga me võime ju minna! Peame vaid Naomi käest luba küsima!”
Viis minutit hiljem oleme juba Naomi toas ning küsime entusiastlikult luba Pokotisse minekuks. Naomi tundub kohkuvat, kuid taastab kiirelt oma kõigutamatu oleku.
„Aga seal ei ole ju vett!” ütleb ta vastuvaidlematu tooniga. „Seal ei ole toitu! Ei ole voodeid, WCsid ega pesemisruume! Isegi tekke ei ole! Seal ei ole mitte midagi!”
Naomi hääles on aukartus Pokoti ees ning kartus minu pärast. Ruto aga on võimaliku kojusõidu üle juba väga elevil ning räägib kurva loo haigest emast, keda ta tahaks väga vaatama minna.
„Kui Ruto, ta pere ja kõik teised on seal aastakümneid elanud, siis miks ei peaks mina nädal aega hakkama saama?” panen lõpuks lauale trumpargumendi.
„Olgu,” soostub lõpuks Naomi. „Aga kui sa lähed, siis pead kõik kaasa võtma. Seal ei ole mitte midagi!”
Järgmisel päeval jõuame pärast paaritunnist bussisõitu vaiksesse umbes viie tuhande elanikuga linna ning mind viiakse sööma kohalikku parimasse kohvikusse, mille kokkuklopsimisel on kasutatud ilmselt kõiki kättesaadavaid ehitusmaterjale – igatahes ei ole ma kunagi nii koledat kohvikut näinud. Uksel ilutseb silt „Hotel”.
„Ruto, miks me hotelli läheme? Ma tahan ju süüa!” küsin selgitust.
Ruto vaatab mind arusaamatult: „Aga see ongi ju kohvik – me lihtsalt kutsume neid hotellideks.”
Hiljem veendun mitmel pool, et tõesti kannavad pisemad söögikohad nime hotel, korralikumaid kutsutakse aga restoranideks. Selles hotel’is tuuakse mulle kiirelt Ruto soovitatud toit: taldrikutäis kartuli, riisi, spagettide, ubade ja pannkoogilaadse asjaga. Tundub, et ka toidu tegemiseks on kasutatud kõike kättesaadavat.
„Ma lähen mootorrattataksot otsima ja kuna ma tahan normaalset hinda saada, jääd sina siia,” ütleb Ruto ja jätab mind üksi einet võtma. Nii see on – valge nahavärv tõstab hinda vähemalt kaks korda, tihti rohkemgi.
Vaid paar minutit pärast poisi kadumist tuleb minuga sõbralikult rääkima meessoost ettekandja, kes teeb mulle nii muuseas ka abieluettepaneku ning jätkab keeldumise peale kõigutamatu rõõmsameelsusega juba uue teemaga. Aeg muudkui veereb, nagu ka ettekandja sorav jutt, ja lõpuks jõuab tagasi Ruto. Ettekandja eemaldub silmapilkselt.
Tund aega kestnud hinnaläbirääkimiste tulemusena maksame kahe mootorratta kahetunnise sõidu eest kokku kaks tuhat šillingit. Sõidame mootorratastega kõigepealt poe ette, kus lasen Rutol perele külakostiks sobiva toidu välja valida. Seome pappkastitäie süüa tagaistmele ning asume teele. Linnaelanikud, kellega selle protsessi vältel kokku puutume, vaatavad meile järele ning aina korrutavad: „See koht on kaugel, väga kaugel.”
See on minu esimene käik kõrbe ning avalöök on võimas. Teekonna alguses saan imetleda ümbritsevat loodust ja vaadet Baringo järvele. Mootorrattaga sõites tajub tõesti seda imelist vabadustunnet, millest olen varem vaid lugenud! Pärast ebatasase kruusakattega teele jõudmist on aga teekond suurte hüpetega nii tihedalt sisustatud, et kogu mu energia kulub kiivri peas ja enda mootorrattal hoidmiseks ning meenutamiseks, kui suure summa peale on tehtud mu elukindlustus. Ühel