„Kas see mitte kuskil Araabias pole?” avaldan kobades ainukese teadmise kuuldud kohanimest.
„Jajah, on küll: Dubaist lõunas,” vähendab agentuurineiu vastus hoopi mu intelligentsile. Dubaid Araabia ühendemiraatides teavad paljud, kuna hullumeelsete ehitusprojektidega kuulsaks saanud tehislinna pakutakse viimastel aastatel ka Eestis sadu puhkusepakette. Sama kohamääratlust hakkan hiljem ka ise kasutama, teiste omasuguste võhikute harimiseks.
„Anna palun siis pärastlõunaks teada, kas sulle sobib. Teeme kohe dokumendid korda ja lendad kolmapäeval.”
Kolmapäeval? Siis nagu ülehomme? Kaheks kuuks kohta, mille nime kuulsin just nüüdsama esimest korda?
Kohe otsustan uuest paigast natuke rohkem teada saada ja avan arvutis Google Earth’i programmi. Avastan, et Omaan on tõesti riik Araabia poolsaarel ja Dubaist lõunas. Järgmisena selgub, et Omaan on sultaniriik. See kõlab küll juba veidi kummaliselt. Tekib tunne, et tegemist on väljamõeldud kohaga kuskilt araabia muinasjutust, kus illustratsioonidel on valged kandilised majad ning kuusirp pikali taevas. Ainuke päris sultan, kellest üldse kunagi midagi kuulnud olen ja kes peamiselt oma meeletute rikkuste tõttu tuntuks on saanud, pärineb Bruneist Kagu-Aasias. Nagu hiljem teada saan, rohkem kui kaks neid maailmas polegi.
Tänu põnevale informatsioonile teatan juba paari tunni pärast agentuurile oma jaa-sõna ning jään huviga ärasõitu ootama.
HÜVASTI, LUMINE EESTI!
Ma vihkan pakkimist. Õnneks tohivad merel töötajad tänu meremehepassile reisida topeltkoguse pagasiga, kuid see mu muret suurt ei vähenda.
Teine asi, mis olukorra veel keerulisemaks teeb, on fakt, et Omaan on islamimaa, seega seal ei tule poolalasti ringi kalpsamine kõne allagi. Samas aga tõuseb temperatuur suvekuudel sellistesse kõrgustesse, kus meie juba saunalaval higistame – Omaani pealinna peetakse üheks maailma kuumimaks linnaks.
Kolmapäeva varahommikul rebin jõuga oma kohvreid läbi hangede taksosse, mis mind lennujaama viib. Ilmselt olen hetkel valitseva ilma suhtes kohatult riides, nii ei suuda taksojuht end tagasi hoida:
„Nooh, kuhu siis lendame?”
„Teate, ma ise ka ei tea täpselt, kuid räägitakse, et seal pidi väga soe olema,” üritan olla vaimukas, tajudes samas eesootava muutuse suurust.
Kui Tallinna lennujaamas oma piletit lennule Amsterdami registreerin, küsib kena keskealine naisterahvas viisakalt: „Ja mis on teie lõppsihtkoht?”
„Omaan,” vastan uhkelt.
Daam punastab kergelt: „Vabandust, mis koht?”
„Omaan,” kordan tähti aeglasemalt välja hääldades.
„Palun oodake üks hetk,” lahkub ta kohmetu naeratusega leti äärest. Ilmselgelt ei ole ta sellisest sihtkohast kunagi kuulnud, kuid ei julge kolmandat korda üle küsida. Veidi aega lähedal seisvate kolleegidega nõu pidanud, pöördub naine uuesti mu poole, nüüd juba enesekindlamalt.
„Te siis lendate Masqatisse?”
„Jah, just sinna.”
Masqat − inglise kirjapildis Muscat − on mu meelest väga ilus ja eksootiline nimi ühele araabia maa pealinnale. Meelde jätan selle muskaatpähkli järgi: see on see maitseaine, mida vahel küpsetiste sisse pannakse.
Lennukisse minekut oodates tunnen meeldivat ootusärevust ja üldsegi mitte hirmu, kuigi lendan üksinda nii kaugele ja nii kauaks esimest korda elus.
„Neiu, vabandage… Kas tohib teie kõrvalt üht lisatekki paluda?” Võtan kõrvaklapid peast. Küsija, eakama meesterahva kogukas kuju näib piinatud moega. Olen alati mõtisklenud, mismoodi pikad ja paksemad inimesed kaugemad lennureisid üle elavad. Kohati on toolide vahe nii kitsas, et minusuguselgi väikest kasvu naisel on pooleks murtud tunne.
„Jah, loomulikult,” ulatan palutud pleedi. Mees näib sõbralik ning hakkame vestlema. Tuleb välja, et ta on rahvuselt itaallane ning juba aastaid äriasjus Pärsia lahe piirkonda külastanud. Kui mainin, et hakkan Omaanis tööle ja elama, soovib mees mulle edu.
„Oi, mina armastan Masqatit. Võrreldes teiste Lähis-Ida linnadega on see puhas ja kena paik. Ja inimesed on ka kenad, väga abivalmid ja sõbralikud. Sulle hakkab seal meeldima,” ütleb mees lõpuks, enne kui vahepeatusel Abu Dhabis mööda kitsast vahekäiku lennukist välja tüürib.
Vanahärra julgustav kommentaar mõjub värskendavalt, kuna kodused tuttavad peavad mind kui noort heledapäist tüdrukut Lähis-Itta sõitmise pärast poolsegaseks.
Loodan, et see lihtsalt ei saa olla miskit muud kui üks hea enne mu edasistele seiklustele.
„Cabin crew, please take a seat for the landing,”1 kõlab ühtäkki. Surun nina tugevasti vastu aknaklaasi ja üritan nii kaugele kui võimalik välja vaadata. Kell on kümme õhtul ja väljas on loomulikult pime. Kui tavaliselt säravad linnatuled õhtutaevast vaadatuna eriti kutsuvalt, siis Masqati kohal ma seda ei märka. Kogu maapind paistab nagu hiigelsuur tume tekk: vaid aegajalt silman sirgeid ja hästi valgustatud, kuid vähese liiklusega maanteid. Peagi puudutavad lennukirattad sujuvalt asfalti. Olen kohal.
Tean, et mulle tullakse vastu. Agentuurist olen kaasa saanud mõne kohaliku telefoninumbri ning dokumendi, et firma kannab kõik mu saabumisega seotud kulud. Maaleminekut oodates vaatan veel kord kõik paberid läbi ja kuskilt meenub kommentaar, et seda paberit, kus on kirjas mind tööle võtnud firma andmed, on targem piiri ületades mitte näidata. Miks, seda mulle keegi ei öelnud.
Jõuan korraks juba muretsema hakata, kuid saabumise ärevuses unustan kogu teema.
Astun laiale lennukitrepile ja tõmban sisse esimese sõõmu idamaist õhku. Mulle meenub üks šampoonireklaam, kus tuul mängleb lennukist maha astunud modelli juustes – kuum õhuvool silitab samamoodi mu palgeid ja lükkab lahtised salgud silme eest ära. Imestan, kuidas üldse saab väljas nii soe olla, on ju novembri lõpp!
Kohe arvan leidvat oma küsimusele vastuse: suurte turbiinmootorite propellerid pöörlevad ikka veel ning kuum õhk tuleb ilmselt sealt. Alles terminali viivasse bussi astudes tajun, et kõrvetav õhk ei pärine mitte lennukimootoritest, vaid õues ongi nii kuum. Huvitav, mis siis keset päeva veel toimub? Julgen õhutemperatuuriks pakkuda vähemalt 27 soojakraadi ja kardan, et päikese käes võib see olla topelt.
Masqati rahvusvahelise lennujaama terminalihoone on võrdlemisi väike ning madal. Teravkaarseid aknaid kaunistavad peened araabiapärased kivist pitsid ning maapinnalt valgustab igat tumedat ruutu värvilise pirniga lamp. Maitsekad rohekas-lillakas-kollased toonid jätavad saabujale igal juhul väga eksootilise mulje.
Saabuvate lendude terminal on meeldiv ja puhas. Kuigi lennuk startis Lääne-Euroopast, nägin pardal ja ka nüüd lennujaamas vaid paari heleda nahavärviga inimest. Naisi peale minu rohkem ei olegi. Küllap pole araabia maades öö hakul üksikutel naisterahvastel kombeks ilma saatjata ringi kolada, teen oma esimese järelduse.
Püüan meelde tuletada, mida mulle Eestis viisa kohta räägiti, ning mõtlen, kuidas peaksin edasi toimima. Eestist Omaani viisat osta ei saa, seega tuleb see piirilt hankida. Muretult ja väikesest seiklusest kergelt lõbustatuna sean sammud klaasseintega putkade juurde, kus sagib palju teisigi inimesi. Otsustan võtta sappa leti ees, kuhu on kirjutatud „PRE-PAID VISA”2. Ametnik, nooremapoolne naisterahvas, kannab tumesinist pikkade käiste ja pagunitega jakki ning tema tugevalt meigitud nägu raamib koobaltsinine pearätik. See tuletab mulle meelde, et araabia naine ei näita avalikult oma juukseid.
„Lubage oma pass, palun,” vastab naine väga professionaalselt, selges inglise keeles. Kiiresti lappab ta mu reisidokumendi