Kui mujal oli kombeks anda töömeestele natšaid, siis linnakomitees seda ei tehtud. Ent siin võis palgalisana einestada nomenklatuurisööklas – tingimusel, et istud omaette vabasse lauda ning endale toitu võrguga kaasa ei võta, nagu oli kombeks näiteks Saunikutel.
Tutid hakkasid kandikuile roogasid valima, ja kujutage ette, mis juhtus: letitöötaja küsis spravkat!
Kuhu me oleme jõudnud?! Köögikata nõuab linnakomitee büroo liikmelt tõendi ettenäitamist! Torujürilt kindlasti ei küsinud.
Vaju häbi pärast kas või allkorrusele. Kas seltsimees Tutt oli sellepärast ihu ja hingega pühendunud partei ja tulevikuühiskonna kommunismi teenimisele, et näidata sööklas propuskit?
Kas oli see rõõmuhelk, mis sähvatas mats Sauniku pilgus, kui mees seda nõudmist kuulis?
Õnneks oli dokument kaasas, Tutt ulatas selle üle leti endast mõõtmatult madalamale inimesele, sest veel piinlikum oleks olnud kogu rahva silme all tagasi minna, lõunata jääda.
Köögikata kontrollis tõendi kehtivust ning andis siis selle kerge imestusüminaga tagasi. Või oli see kahetsusümin?
Vaat milliseid alandamisi tuleb taluda ausal kommunistil!
Stalin pani tõelised leninlased seina äärde. Enne mahalaskmist rõkatasid nad „Elagu!” bolševike parteile ning kahetsusväärselt ka süüdlasele Stalinile endale, nad lihtsalt polnud informeeritud asjade tegelikust olemusest. Mina teeksin samuti, ainult et hüüaksin Stalini asemel Lenini nime, mõtles Tutt.
Tutt võttis abikaasale ja endale Ukraina borši, Požarski kotleti ja Leningradi eskimo, tütardele Tartu õlletehase limonaadi Limonaad, viinerid ja eskimod, Strelkale viinerid ilma limonaadita ning samuti eskimo. Tuti-pere armastas just Leningradi, revolutsiooni hälli eskimot.
Ole nagu surisöögil. Parteisöökla muidu ikka lobisev seltskond vaikis, lõunatada tuli üldises matusemeeleolus. Isu läheb ära! Tark Strelkagi haistis, et midagi on väga viltu, oma eskimotki talle lauajala juurde pandud taldrikult ei lakkunud ta kuigi himukalt.
Iseideoloog suundus sirgelt koju, teda ootas seal Lenin. Reet ja Õie põikasid Toomemäele Strelkaga mängima, Maria astus sisse gastronoomia valvekauplusesse number 67, mis paiknes 21. Juuni tänava ja Nõukogude väljaku nurgal.
Tutid ei tassinud nomenklatuurisööklast head ja paremat setkaga koju kaasa nagu Saunikud, Maria pidi poes käima.
Uudishimulikke liikus, kuigi tühjad olid nii kala- kui ka lihaletid, nende taga haigutasid valgetes kitlites prisked letitöötajad.
Ikka nõukogulikult: meie teeme näo, nagu teeksime tööd, teie teete näo, nagu maksaksite meile palka.
„Ei ole ei liha ega kala,” tähendas Maria kavala moega nägupidi tuttavale venelannast lihamüüjale, lootes saada midagi leti alt, nagu see mõnikord oli õnnestunud.
„Kuidas ei ole? Mis te räägite, et ei ole! Kala ei ole teises osakonnas, meie osakonnas ei ole ainult liha,” pahandas devuška, kel miskipärast oli täna nina vingus.
Maria ostis delikatessi- ja alkoholiletist endale Moskva vabriku Bolševik assortiikarbi Õhtud Moskva Lähistel – neid ümmargusi šokolaadikomme oli ta armastanud juba plikapõlvest pihta –, abikaasale pudeli Armeenia konjakit ning leiva-, saia- ja pagaritoodete letist kringli Õnnelik Lapsepõlv – seda oli tal endal ja tütardel hea näksida kommide kõrvale.
Seltsimees Tutt viskas kodus jälle asemele pikali.
Polnud vähimatki kahtlust, kes oli selle pätiintriigi korraldanud – Saunik! Niisugusest tahumatust matsist poleks nii võimast lööki uskunud. Äkki oli tal abimehi, kes teda suunasid? Neid, kellele see püksiauguront kastaneid tulest välja toob?
Seltsimees Tutt rüüpas vana konjakit ja haudus julma kättemaksu. Kuidas Saunik hävitada? Peast lipsasid läbi mitmed magusad võimalused.
Makarov suisa sügeles. Kihutaks viielasulisest viis lasku talle kerre, võib-olla sihiks ühe püksiauku, mis sel matsil kogu aeg lahti püsib? Ametirelv Makarov oli seltsimees Tutil olemas, sedagi polnud keegi ära võtnud, Tutt käis ka korrapäraselt laskmisharjutustel.
Ühel linnakomitee laiendatud bürool, kuhu lubati ka mittebürooliikmetest osakonnajuhatajad, oli Saunik kaevanud, et teda segab uinumast jalanõukaupluse number 127, nime poolest Ugandi neoonreklaam, mis vilgub talle otse tuppa. Saunikul tuleb õhtuti käia seda kustutamas. Aga mõnikord juhtub, et tal tuleb mitu korda käia, sest keegi paneb selle uuesti põlema. Saunik nõudis kapitalistlikku sugu nähtuse eemaldamist. Reklaami pole keegi maha võtnud, järelikult lülitab Saunik seda hilisõhtul ikka välja. Mis oleks, kui laseks ta maha just siis, kui ta Ugandit välja lülitab? Ise põgeneks – ja mitte üks koer ei hauguks? Ei, ei, see ei lähe. Tulistajat oleks kerge tuvastada: personaalne Makarov seisab linnakomitee esimeses osakonnas arvel, selle eripära on fikseeritud. Rääkimata sellest, et kõik padrunid ja kuulid on täpselt loetud, nende kulutamise kohta tuli paberid täita.
Või laseks mõnel pätil Saunikule lihtsalt kirvega pähe äiata? Huvitav, kui palju seesugune teenus maksaks. Ka see ei sobi, pätt võib vahele jääda. Kui tal ülekuulamisel prokuratuuris või julgeolekus sõrmed lauasahtli vahele surutakse, annab ta mu kindlasti üles.
Või mürgitaks raisa? Inimesed, kellel Saunik on mõne asja korda ajanud, toovad tihti talle koju meelehead, kallist märjukest. Mis oleks, kui ostaks Kännu Kuke, korgiks selle lahti, puistaks sisse tsüaniidi, sulgeks pudeli uuesti ning sokutaks siis selle Saunikule kingituseks? Tsüaniidi saaks tutvuste kaudu ikka mõnelt arstilt, kingituse laseks kohale viia näiteks selsamal kärumehel, kellega sai võõrastemajas Tartu juttu aetud?
Jah, see on hea idee. Aga vahest leidub veel paremaid?
Just sel hetkel helises telefon.
Viimasel ajal telefoneeriti ainult Mariale ja tütardele, talle ei helistanud mitte keegi. Tutt uskus, et vahest tiriseb tema tühjas kabinetis töötelefon.
Vastu tahtmist tõusis mees asemelt, tuigerdas kirjutuslaua juurde ja tõstis toru.
„Propaganda-, agitatsiooni- ja ideoloogiaosakonna juhataja Valev Tutt kuuldel,” lausus pidžaamas mees torru ning tundis hetkeks, et on endiselt oma kõrgel positsioonil.
„Tere, Kalev!” kuuldus teiselt poolt major Prüsseli reipavõitu hääl.
Kalev oli olnud Tuti agendinimi siis, kui Hruštšov polnud veel keelustanud julgeolekuagentuuri partei sees.
„Tere!” vastas Tutt õhinal.
Prüssel oli mees, kes ilmaasjata ei helistanud. Tal oli ikka anda mõni ülesanne.
„Moskva seltsimeestele teeb muret üks pilt. Pilt, mida näidati praegu toimuva parteikongressi auks organiseeritud Tartu kunstnike sügisnäitusel,” alustas Prüssel. „Nüüd on see kinni pandud, ja õige ka. Te kindlasti aimate, mis pildist on jutt. Kui seda võibki pildiks nimetada …”
„Aiman. See on Väino Uibukännu katsetus,” ütles Tutt.
Uibukännu pildiga oli esiideoloog teinud saatusliku valearvestuse, mida ta ei suutnud ära kahetseda: vastuvõtužürii esimehena oli ta žürii liikme, muuseumijuhataja Õie Metsamees-Zelta pealekäimisel lubanud tööd eksponeerida.
Ent selle pildiga oli seltsimees Tutil päris isiklik vahekordki. Tartu oli klatšipesa, keegi oli lendu lasknud kõmu, nagu oleks Soome soldat Uibukänd Tutigi maalile jäädvustanud – et modelli punav tutt kujutavat teda, Valev Tutti.
Pastlatelefon funktsioneeris, partei autoriteeti õõnestav linnajutt liikus suust suhu ning oli jõudnud Tuti kõrvu juba enne seda, kui ta sulges end kaksindusse koos Leniniga.
Labane nali muidugi, tõtt-öelda poleks uskunudki, et rahvavaenlasest meister nii madalale laskub. Ei tea, kas seda käiski too Uibukänd pursuiaegse kartulivabariigi stipendiaadina Pariisis õppimas? Igal juhul vajas asi ülevaatamist ning paistab, et nüüd avaneb selleks hea võimalus. Pealegi tahaks ka Õiet