Branson pidas pisut aru, pingutades tõesti ajusid. Seda ei andnud kuidagi kergemini sõnastada. „Teie naise surma asjaolud on kahtlased, söör.”
„Kahtlased? Mis mõttes? Kuidas? Mille poolest?”
„Kardetavasti ei tohi ma avaldada. Meil tuleb oodata patoloogi raportit.”
„Patoloogi?” Bishop raputas aeglaselt pead. „Ta on minu naine. Katie. Minu naine. Te ei tohi mulle rääkida, kuidas ta suri? Ma … ma olen tema abikaasa.” Ta langetas näo taas kätele. „Kas ta on mõrvatud? Kas te vihjate sellele?”
„Esialgu ei tohi me üksikasjadesse laskuda, söör.”
„Jah, tohite. Te tohite laskuda üksikasjadesse. Ma olen tema abikaasa. Mul on õigus teada.”
Branson vaatas talle tasakaalukalt otsa. „Söör, te saate teada kohe, kui meie teada saame. Praegu oleksime tänulikud, kui tuleksite meiega peakorterisse, et juhtunust vestelda.”
Bishop tõstis käed. „Ma … mul on golfiturniir pooleli. Ma …”
Sedapuhku püüdis Branson kolleegi pilgu ja mõlemad panid tähele teineteise kulmukergitust. Kummaline prioriteet. Aga tõele au andes ütlesid inimesed šokiseisundis sageli veidrusi. Sellest ei tasunud tingimata midagi välja lugeda. Pealegi oli Branson osaliselt hõivatud meenutamisega, millal ta viimati paratsetamoolitableti neelas. Ja kas praegu paar tükki võtta oleks ohutu. Otsustades, et pole ehk hullu, pistis ta vargsi käe taskusse, murdis kaks kapslit fooliumümbrisest lahti ja poetas suhu. Kui ta üritas kapsleid kuivalt alla neelata, ähvardasid need kurku jääda.
„Ma seletasin olukorda teie sõpradele, söör. Nad jätkavad teieta.” Ta neelatas vaevaliselt uuesti.
Bishop raputas pead. „Ma rikkusin nende šansid. Nad diskvalifitseeritakse.”
„Mul on kahju, söör.” Branson oleks tahtnud lisada: sitt lugu. Kuid taktitundeliselt loobus ta sellest.
10
Blinding Light valmistas parajasti ette õudusfilmi, mis kavatseti üles võtta Malibus ja Los Angeleses. See jutustas rikaste noorte sõpruskonnast, kelle õgivad Malibu majas peol ära vaenulikud mikroorganismid kosmosest. Algsesse stsenaariumiaruandesse oli Sophie Harrington kirjutanud: „Segu „Tulnukast” ja sarjast „OC”.”
Alates lapsena „Ozi võluri” nägemisest oli ta tahtnud mingil viisil, kas või väikeses rollis, filmindusega seotud olla. Nüüd oli tal unistuste amet, ta töötas tüüpidega, kes olid kamba peale tootnud tosinaid filme, millest mõnda oli ta näinud kas kinoekraanil, videos või DVD-l; ja arendusjärguski leidus neil üht-teist, mida ei oodanud tema uskumist mööda tulevikus küll Oscarid, aga vähemalt teatav kommertsedu.
Ta ulatas Adamile kruusi piimakohvi kahe tüki suhkruga ja Cristianile kruusi lisanditeta jasmiiniteed, istus siis enda teekruusiga (piim ja kaks tükki suhkrut) kirjutuslaua taha, logis netti ja vaatas e-kirjade posu, mis oli tema meilikasti üle ujutanud.
Kõigile kirjadele oli vaja vastata, kuid pagana pihta, üks asi oli esmatähtis. Ta tõstis mobiili kõrva äärde ja valis uuesti mehe numbri.
Ta suunati otse kõneposti.
„Helista mulle,” ütles ta. „Esimesel võimalusel. Ma olen tõesti mures.”
Tund aega hiljem proovis ta jälle. Ikka kõnepost.
E-kirju aina lisandus. Tema tee seisis joomata vastuvõtutoa kirjutuslaual. Metroos loetud stsenaarium oli lahti samalt leheküljelt, kus oli pooleli jäänud. Seni ei sujunud täna hommikul miski. Oma kolmandale bossile Luke Martinile ei õnnestunud tal homme lõunaks Caprice’i lauda reserveerida ja Adamile oli ta unustanud mainida, et kohtumine filmiäri raamatupidaja Harry Hicksiga täna pärastlõunal on tühistatud. Lühidalt, terve päev oli üsna mokas.
Siis helises tema telefon ja päev võttis isegi hullema pöörde.
11
Naine ei olnud lehkama hakanud, mis viitas, et ta polnud veel väga kaua surnud. Ventilatsioon Bishopite magamistoas aitas kaasa, hoides söövitavat augustikuumust tõhusalt vaos.
Porikärbsedki ei olnud veel platsis, aga varsti nad saabuvad. Need putukad haistsid surma lausa viie miili kauguselt. Umbes sama vahemaa tagant nagu ajalehereporterid, neist üks oli juba väravas ja küsitles sissepääsu valvavat konstaablit, kellelt reporteri kehakeele järgi otsustades palju ei pudenenud.
Roy Grace, kapuutsiga valge steriilne paberkombinesoon üll, kummikindad käes ja jalatsitel kilekatted, jälgis teda viivu toa eesaknast. Kevin Spinella, pisut üle kahekümne aasta vana kleenukese näoga mees, lohakalt seotud lipsuga hall ülikond seljas, märkmik peos ja näts suus. Grace oli temaga varemgi kokku puutunud. Ta töötas kohalikus ajalehes Argus ja tal näis olevat arenenud hirmuäratav oskus jõuda kuriteopaika mitu tundi enne politsei ametlikku teadaannet. Kiiruse ja faktitäpsuse põhjal, millega tõsised kuritööd olid hiljuti üleriigilisse meediasse sattunud, oletas Grace, et talle lekitab infot keegi politseist või operatiivkeskusest. Kuid see oli väike mure.
Püsides kleeplindijoonel, mille kriminalistide meeskond oli vaibale vedanud, kõndis Grace üle toa ja võttis ühe telefonikõne teise järel. Ta organiseeris esimese astme juurdlustuppa töö- ja lauaruumi oma loodavale uurijate, trükkijate ja kartoteekijate tiimile ning leppis lisaks kokku kohtumise planeerimisjuhiga, et kavandada käesoleva juurdluse lähtestrateegia. Praegu, kuni kestis kuldne tund, oli iga minut hinnas. Kahtlase surma sündmuspaigale saabumisel võis eduka vahistamise tõenäosus suuresti sõltuda esimese tunni tegevusest.
Siin jahedavõitu toas, mis oli läbi imbunud šiki parfüümi lõhnast, murdiski ta telefonikõnede vahel pead: kas see surm oli õnnetusjuhtum? Öö täis perversset seksi, mis lõppes halvasti?
Või oli see mõrv?
Enam-vähem iga mõrva puhul oli süüdlane üsna kindlasti uurijast rohkem sabinas. Roy Grace’il oli aastate jooksul mõrtsukatega üksjagu pistmist olnud ja üldiselt ei suutnud nad külma närvi säilitada ega rahulikult käituda, mitte kohe pärast juhtunut. Valdavalt viibisid nad seisundis, mida kutsuti punaseks uduks. Adrenaliin möllas, mõtlemine oli segane, nende teod – ja mis tahes kavandatud plaani – nurjas aju keemiliste koostisosade ahelreaktsioon, millega nad polnud lihtsalt arvestanud.
Hiljuti oli ta telekast näinud dokumentaalfilmi sellest, kuidas inimevolutsioon ei jaksanud sammu pidada inimühiskonna arenguga. Maksuinspektoriga silmitsi seistes oli inimestel vaja rahulikuks ja külmavereliseks jääda. Selle asemel käivitusid vaistlikud algelised põgenemis- ja võitlusreaktsioonid – samad reaktsioonid, nagu savannis mõõkhambulise tiigriga trehvamisel. Inimesi raputas võimas adrenaliinisööst, mis ajas värisema ja higistama.
Pikapeale sööst viimaks vaibub. Nii et parim võimalus tulemusi saavutada on kurjategija tabada, kuni too on alles kõrgendatud erutuse seisundis.
Magamistuba ulatus läbi terve maja – sellist maja, nentis ta erilise kadeduseta, ei saa tema endale iial lubada. Ja isegi kui saaks, mis juhtuks küll vaid loteriivõidu korral – ebatõenäoline, sest tal oli harva meeles pilet osta –, ei soetaks ta sedalaadi maja. Ehk mõne mõnusa George’i-aegse häärberi, mille juurde kuulub järv ja paarsada aakrit rulluvat maastikku. Midagi natuke stiilsemat ja väärikamat. Jep. Maahärra Grace. Seda kujutas ta ette. Teadvuse pöörasemates soppides.
Aga mitte säärast priiskavat võltstudorlikku majalasu tõrjuva valgeksvõõbatud müüri ja elektrooniliste sepisrauast väravatega Brightoni ja Hove’i elamupiirkonna kõige hooplevamal tänaval Dyke Road Avenuel. Ei eales. Esialgu oli tema arust maja ainuke pluss garaažis: võrdlemisi kaunilt taastatud ja tolmulinaga kaitstud valge 3,8-liitrine Jaguar Mk II, mis tõestas, et Bishopid polnud siiski täiesti maitselagedad.
Bishopite ülejäänud kaks autot sissesõiduteel ei jätnud sügavat muljet. Üks oli tumesinine 3. seeria BMW kabriolett ja teine must Smart. Nende taga oli majaesisele ümarale kruusatatud alale trüginud kandiline kobakas esimese astme juurdluste buss, märgistustega politseiauto ja veel mitu