Grace mõtles hetke järele. „Kas keegi võib kinnitada, kus te olite eile õhtul kella seitsmest kuni täna hommikul poole seitsmeni?”
Bishopi pilk põikas taas vasakule, mälurežiimi suunas, mis viitas, et ta kõneleb tõtt. „Ma õhtustasin oma finantsnõustajaga ühes Piccadilly restoranis.”
„Kas teie portjee nägi teid lahkumas ja tagasi tulemas?”
„Ei. Pärast kella seitset ei näita ta end eriti. Kuni hommikuni.”
„Mis kell teie õhtusöök lõppes?”
„Umbes pool üksteist. Kas see on teil mingi nõiajaht või?”
„Ei, söör. Mul on kahju, kui see kõlab pisut pedantselt, aga teie kõrvalejätmine aitaks meil juurdluses keskenduda. Olge nii kena ja rääkige, mida te õhtusöögi järel tegite.”
„Läksin korterisse ja magasin nagu nott.”
Grace noogutas.
Esmalt teda, siis kordamööda Bransonit ja Nichollit jõllitades kortsutas Bishop pahaselt kulmu. „Mis asja? Te ei arva ometi, et ma sõitsin südaöösel Brightonisse?”
„See ei tundu kuigi tõenäoline, söör,” rahustas Grace teda. „Ehk ütleksite meile oma portjee ja finantsnõustaja telefoninumbri? Ja restorani nime?”
Bishop ütles. Branson kirjutas need üles.
„Kas ma saaksin ka teie mobiili numbri, söör? Samuti on meil vaja mõnd uuemat fotot teie naisest,” palus Grace.
„Jah, loomulikult.”
Järgmiseks lausus Grace: „Härra Bishop, kas te nõustuksite vastama ühele väga isiklikule küsimusele? Te pole selleks kohustatud, kuid sellest oleks meile abi.”
Mees kehitas jõuetult õlgu.
„Kas teil ja teie naisel oli ebaharilikke seksuaalharjumusi?”
Bishop tõusis järsult püsti. „Mida põrgut te endale lubate? Mu naine on mõrvatud! Ma tahan teada, mis juhtus, uurija … komissar … kuidas teie nimi oligi.”
„Komissar Grace.”
„Miks te keeldute vastamast lihtsale küsimusele, komissar Grace? Kas lihtsale küsimusele vastamine on siin majas liig?” Üha hüsteerilisemalt jätkates muutus Bishopi hääl kimedaks. „On või? Te väidate, et mu naine on surnud. Kas nüüd väidate, et mina tapsin ta? Kas seda te sihitegi?”
Mehe pilk vilas sinna-tänna. Grace oli sunnitud talle toibumisaega jätma. Ta vahtis meest ainiti. Vahtis mehe tobedaid pükse ja kingi, mis meenutasid 1930ndate gangsterite kedrisid. Lein mõjus igaühele isemoodi. Pagana pihta, seda oli ta piisavalt kogenud nii töös kui ka eraelus.
Tõsiasi, et mees elas priiskavas majas ja sõitis edeva autoga, ei teinud temast veel tapjat. Ei kahandanud üldse kuidagi tema auväärsust kodanikuna. Grace’il oli tarvis eelarvamused peast heita. Oli täiesti võimalik, et üle paari miljoni maksvas majas elades ollakse ikkagi läbi ja lõhki korralik, seaduskuulekas inimene. Olgugi mehel öökapp seksileludest tulvil ja kabinetis raamat seksuaalfetišitest, see ei tähendanud tingimata, et ta oli oma naisele gaasimaski pähe tõmmanud ja tolle surnuks kägistanud.
Aga see ei tähendanud tingimata ka vastupidist.
„Kahjuks on need küsimused vältimatud, söör. Muidu me neid ei esitaks. Ma mõistan, et teil on väga raske ja te tahate teada, mis juhtus. Uskuge mind, sobival ajal selgitame teile kõik. Palun olge meiega natuke kannatlik. Ma saan tõesti aru, mis tunne teil on.”
„Saate või? Tõesti, komissar? On teil kunagi tulnud kuulda uudist, et teie naine on surnud?”
Grace’il oli kiusatus hüüda: jah, tegelikult küll, aga ta säilitas enesevalitsuse. Mõttes märkis ta ära, et Bishop polnud nõudnud advokaadiga kohtumist, mis oli sageli süütuse tunnus. Kuid sellegipoolest häiris teda miski. Ta ei teadnud vaid, mis nimelt.
Ta väljus toast, pöördus tagasi kabinetti ja helistas Linda Buckleyle, ühele kahest eriettevalmistusega tugiisikust, kes määrati Bishopi eest hoolitsema. Naiskonstaabel Linda Buckley oli tubliduse kehastus, nad olid minevikus korduvalt koos töötanud.
„Ma tahan, et sa Bishopile peale passid. Kanna mulle ette mis tahes veidrast käitumisest. Kui tarvis, tellin talle jälgimismeeskonna,” jagas Grace juhtnööre.
13
Clyde Weevils, pikka kasvu ja siugjas, lühikeses siilisoengus mustade juustega ja keel alatasa huuli limpsamas, seisis leti taga, silmitsedes oma praegusel hetkel inimtühja valdust. Tema väike jaemüügiäri Broadwick Streetil, Sohos Wardour Streeti lähistel, kandis samasugust anonüümset silti, nagu tosinad muudki Soho kõrvalistele ja vähem kõrvalistele tänavatele laiali puistatud asutused: PRIVAATKAUPLUS.
Kahkjalt valgustatud poes seisid riiulitel dildod, libestavad õlid ja geelid, maitsestatud kondoomid, sidumismängude komplektid, täispuhutavad seksinukud, meestestringid, naistestringid, piitsad, käerauad, virnade viisi pornoajakirju, pehmema sisuga DVD-d, karmima sisuga DVD-d, ja tagaruumis leidus hästituttavatele klientidele veel kangematki kraami. Siin oli kõike toredaks tubaseks õhtuks nii heterodele, geidele, biseksuaalidele kui ka lihtlabastele õnnetutele üksiklastele – kelle hulka kuulus temagi, mitte et ta seda endale või teistele iial tunnistaks, ärge lootkegi. Tema ootas vaid õiget suhet.
Mida säherduses kohas polnud paraku küll tulemas.
Õige naine oli kusagil, ühel neist tutvumiskuulutuste veergudest ja veebikülgedest. Ootas teda. Ootas nii, et suu jooksis vett. Ootas pikka saledat kutti, kes on suurepärane tantsija ja lisaks vinge kikkpoksija. Viimast ta praegu harjutaski. Ta harjutas leti taga, valvekaamerate monitoride rivi taga, mis oli tema kaupluse aken välismaailma. Pöördelt jalaga. Eest jalaga. Küljelt jalaga.
Ja ta on kümnetollise karaga.
Ja ta võib teile hankida, mida teie hing ihkab. Öelge ainult – tõsijutt, te öelge ainult. Mis laadi pornot te soovite? Lelusid? Narkotsi? Jess, boss.
Enim meeldis talle jälgida neljandat kaamerat. See näitas ukseesist tänavalõiku. Talle meeldis vaadata poodi astujaid, eriti ülikondades mehi. Nood tõttasid külmavereliselt mööda, justkui oleksid teel kuhugi mujale, õõtsusid siis kandadel tagasi ja lipsasid uksest sisse, nagu tõmbaks neid mingi äsja käivitunud nähtamatu magnet.
Võtke või see peenetriibulises ülikonnas jobu. Nad kõik läkitasid talle sihukese see-pole-tegelikult-mina-pilgu, millele järgnes rabanduseohvreid meenutav totakas poolmuhelus, ning asusid näperdama mõnd dildot või pitspesu või käeraudade paari, otsekui vajaks seks alles leiutamist.
Taas astus sisse üks mees. Lõunatund. Jess, boss. Too oli pisut teistsugune. Kiledressis tossike kapuutsi ja tumedate prillidega. Clyde tõstis silmad monitorilt ja jälgis, kuidas mees poodi sisenes. Klassikaline poevarga tüüp, kapuuts varjas nägu kaamerate eest. Ja see sell käitus tõesti veidralt. Ta seisatas järsult ja vahtis viivu tuunjat ukseklaasi, lutsutades käeselga.
Edasi kõndis mees leti äärde ja küsis näkku vaatamata: „Kas te gaasimaske müüte?”
„Kummist ja nahast,” vastas Clyde poesügavusse osutades. Seal rippus terve maskide ja peakatete valik, kõrval arsti-, medõe-, lennusaatja- ja Playboy jänku kostüümid, samuti paunas pilatoode Riist nagu hobusel.
Kuid sinnapoole sammumise asemel kõndis mees tagasi ukse juurde ja vahtis jälle välja.
Üle tänava seisis noor naine nimega Sophie Harrington, keda mees oli kontorist saadik jälitanud, ühe Itaalia kulinaarpoe leti ääres, ajakiri kaenla all, ja ootas, et tema ciabatta mikrolaineahjus soojeneks, rääkides samal ajal elavalt telefoniga.
Mees igatses gaasimaski juba Sophie peal proovida.
14
„See paik masendab mind iga kord,” lausus Glenn Branson, tõstes pilgu vaiksetest mornidest mõtetest isegi mornimale vaatepildile