„Palun vabandust, söör,” oli Branson kõigutamatu. „See on väga tähtis.”
Klubisekretär heitis talle lühikese läbitungimatu pilgu ja paistis siis leidvat jalge ees võrdlemisi karuses rohus midagi äärmiselt huvitavat.
„Milles asi?” küsis Bishop.
„Meil on tarvis teiega kõnelda teie naisest, söör. Kardan, et meil on teile üsna halbu uudiseid. Ma oleksin tänulik, kui tuleksite meiega veidikeseks klubihoonesse.”
„Minu naisest?”
Seersant osutas klubihoonele. „Meil on tõesti tarvis teiega omaette rääkida, söör.”
8
Sophie Harrington loendas mõttes kiiresti laipu. Sellel leheküljel oli neid seitse. Ta lappas lehti. Üksteist tükki neli lehekülge tagasi. Lisaks neli tükki autopommiplahvatuses esimesel leheküljel, kolm, kes tapeti üheksandal leheküljel Uzi-tulega, kuus tükki eralennukis leheküljel üheksateist ja viiskümmend kaks süütepommiga hävitatud Willesdeni kräkiurkas leheküljel kakskümmend kaheksa. Ja nüüd need seitse, uimastivedajad Kariibi merel kaaperdatud jahtlaeva pardal. Seni kaheksakümmend kolm, ja ta oli alles 136-leheküljelise stsenaariumi neljakümne esimesel leheküljel.
No on saast!
Siiski olid selle talle kahe päeva eest meiliga saatnud produtsendi sõnul Anthony Hopkins, Matt Damon ja Laura Linney nõusoleku andnud, Keira Knightley luges seda parajasti, režissöör Simon West aga, kelle „Lara Croft” oli Sophie arust talutav ja „Vanglaekspress” täitsa hea, kibeles nähtavasti kangesti seda filmima.
Jah, eks ta ole.
Metroorong sõitis jaama. Pilvedes hõljuv rastafari tema vastas kloppis muudkui oma narmendavaid püksipõlvi kokku, kõrvaklapid peas, lõug rütmi nookamas. Rastafari kõrval istus eakas juuksekahluga mees, kes magas suu ammuli. Eaka mehe kõrval luges noor ilus Aasia päritolu tütarlaps pingsa keskendumisega mingit ajakirja.
Vaguni kaugemas otsas õõtsuva tugiaasa ja tööbüroo reklaamkuulutuse all istuv nõmeda välimusega tossike, pikkade juuste ja habemega, kapuutsiga kiledress seljas, tumedad prillid ees, ninapidi ühes tasuta ajalehes, mida metroojaamade sissekäikude juures tipptunnil jagatakse, ja lutsis vahetevahel oma paremat käeselga.
Sophiel oli juba mõnda aega harjumuseks silmitseda kõiki reisijaid, ega need ei sarnane tema ettekujutusega enesetaputerroristist. Sellest oli talle saanud järjekordne ellujäämistarkus, nagu tänavat ületades mõlemale poole vaatamine, mis kuulus elu masinlikku rutiini. Ja praegusel hetkel oli tema rutiin veidi segi löödud.
Ta oli hiljaks jäänud, sest linnatuleku eel oli tal olnud üks asjatoimetus. Kell oli kümme kolmkümmend, harilikult olnuks ta tund aega tagasi kontoris. Ta nägi mööda libisemas silti Green Park; udused reklaamplakatid seintel tardusid piltideks ja selgeks trükikirjaks. Uksed avanesid sisinal. Ta pööras tähelepanu uuesti stsenaariumile, teisele kahest, mille oli kavatsenud eile õhtul läbi lugeda, enne kui teda katkestati – aga vau, katkestus oli seda väärt! Jumaluke, sellele mõtleminegi ajas ta ohtlikult kiima.
Ta keeras lehte ja katsus süveneda nende väheste minutite jooksul, mis kuluvad palavas umbses vagunis järgmise peatuseni, Piccadillyni, kuhu ta sõitis. Kontorisse jõudes peab ta stsenaariumi kohta kirjaliku aruande esitama.
Senine sündmustik … Lohutamatu multimiljardärist isa, kelle imekaunis kahekümne kahe aastane tütar – ja ainuke laps – suri heroiini üledoosi kätte, leiab endise palgasõduri, kes nüüd tegutseb palgamõrtsukana. Palgamõrtsukale antakse piiramatul hulgal raha, et üles otsida ja tappa kõik narkoahela osalised, mooniseemne istutanud mehest kuni miljardäri tütrele saatusliku doosi müünud diilerini.
Lühiiseloomustus: filmide „Surmasoov” ja „Narkoäri” segu.
Nüüd saabusidki nad Piccadillyle. Sophie toppis stiilse erepunase kaanega stsenaariumi seljakotti, kus olid veel sülearvuti, üks pooleldi loetud naisteromaan ja Harpers & Queeni augustinumber. See ajakiri polnud tema maitse, kuid tema kallim – peika, nagu ta nimetas meest ebamääraselt kõigi kuuldes peale oma kahe lähima sõbranna – oli temast natuke vanem ja hoopis kõrgem klass, mistõttu Sophie üritas end kursis hoida uusima moega riietes, toidus ja muus, et olla mehe röögatu egoga sobiv terane ja trendikas suurlinnatüdruk.
Paar minutit hiljem kõndis ta lämmatavas kuumuses Wardour Streeti varjulisel küljel. Keegi oli talle kunagi öelnud, et Wardour Street on ainus tänav maailmas, millel on kaks varjukülge – vihje siin asuvatele muusika- ja filmitööstusele. Ta oli alati tundnud, et see jutt pole alusetu.
Kahekümne seitsme aastane, lehvivate pikkade pruunide juustega ja nipsaka nöbininaga veetlevas näos, ei olnud ta küll tüüpiline reklaamikaunitar, aga temas oli midagi väga seksikat. Ta kandis kerget khakivärvi jakki, kreemikarva T-särki, laiu grungestiilis teksaseid ja tosse ning ootas tööpäeva rõõmuga nagu ikka. Ehkki täna valdas teda igatsus oma peika järele, kuna polnud kindel, millal nad jälle kohtuvad, ja samuti sügav armukadedus, sest tänase öö magab mees kodus abieluvoodis.
Sophie teadis, et nende suhtel pole tulevikku, ega uskunud, et mees tema nimel millestki loobuks – kuigi korra oli mees ju lahutanud, oma kahe lapse emast. Ent see ei takistanud Sophiel meest jumaldada. Pagana pihta, selles oli ta abitu.
Ta jumaldas meest tõesti. Pealaest jalatallani. Jumaldas kõike, mis mehega seondus. Koguni nende suhtega kaasnevat salatsemist. Talle meeldis, kuidas mees temaga restorani sisenedes vargsi ringi piilus – juba mitu kuud enne seda, kui nad teineteisega magama hakkasid –, et kontrollida, ega tuttavaid pole märgata. Tekstisõnumid. E-kirjad. Mehe lõhn. Mehe naljasoon. Hiljuti alanud komme teda keset ööd ootamatult külastada. Nagu eilegi öösel. Mees tuli alati Brightonisse tema väikesesse korterisse, ehkki Sophie arust oli see kentsakas, sest mehel oli Londonis korter, kus ta elas nädala sees üksi.
Oh, kurat, mõtles Sophie kontori ukseni jõudes. Oh, kurat, kurat, kurat.
Ta seisatas ja saatis SMS-i:
Tunnen sinust puudust! Jumaldan jäägitult! Olen ohtlikult kiimas! XXXX
Ta tegi ukse lukust lahti ja oli poolel teel kitsast trepist üles, kui telefon kaks korda järsult piiksatas. Ta seisatas ja luges saabunud sõnumit.
Tema pettumuseks oli saatja tema parim sõbratar Holly:
Kas homme 6htul peole l2hme?
Ei, mõtles ta. Ma ei taha homme õhtul peole minna. Ega ühelgi teisel õhtul. Ma tahan ainult …
Mida põrgut ma siis tahan?
Tema ees uksel oli logo: filmilindisarnaseks kujundatud välgunool. Selle all varjuga šriftis kiri: BLINDING LIGHT PRODUCTIONS.
Ta astus väikese trendika kontori ruumidesse. Mööbel oli üleni plastist: Louis XV stiili jäljendavad toolid-lauad, meresinised vaibad ja seintel filmide plakatid, mille tootmises oli firma mingil hetkel osalenud. „Veneetsia kaupmees”, peaosades Al Pacino ja Jeremy Irons. Üks Charlize Theroni varane film, mis oli läinud otse videosse. Üks vampiirifilm Dougray Scotti ja Saffron Burrowsiga.
Siin oli tema kirjutuslaua ja oranži diivaniga väike vastuvõtutuba, edasi aga avatud põhiplaaniga kontor, kus istusid firma äri- ja õigusjuht Adam – paljaksaetud peaga, tedretähniline, arvuti ees kühmus, seljas üks jubedamaid särke, mida Sophie oli iial näinud, vähemalt Adami eilsest särgist saati –, ja finantsdirektor Cristian, kes põrnitses keskendunult värvilist graafikut kuvaril. Cristian kandis oivaliselt kalli välimusega, sedapuhku kreemikarva siidsärki oma näiliselt lõputust kollektsioonist ja üsna edevaid seemisnahkseid mokassiinkingi. Tema kõrval paistis kokkukäiva jalgratta mustendav raam.
„Hommikust, poisid!” hõikas Sophie.
Tervituseks viipasid mõlemad