Seersant jõi veel veidi konjakit ja köhis siis ägedalt. Köhimise lõpetanud, vaatas ta Grace’i lohutute pärani silmadega. „Mida ma peale hakkan?”
„Räägi, mis juhtus.”
„Aril sai kõriauguni, vaat mis juhtus.”
„Millest kõriauguni?”
„Minust. Meie elust. Ei mina tea. Ma lihtsalt ei tea,” ütles Glenn enda ette vahtides. „Ta on käinud igasugu enesearenduskursustel. Ma ju rääkisin, et ta muudkui ostab mulle neid raamatuid. „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt”. „Miks naised ei oska kaarte lugeda ja mehed ei leia külmkapist toitu üles”, mingit sedalaadi pahna. Vot. Noh, ta läks järjest vihasemaks, et mina jõuan hilja koju ja tema ei pääse kursustele, sest peab lapsi passima. Vot.”
Grace tõusis, valas uue viski ja tajus järsku kanget suitsunälga. „Aga minu meelest oli tema see, kes üldse ärgitas sind politseisse astuma.”
„Jah. Ja nüüd on ta mu tööaegade pärast tige. Mine võta kinni, kuidas naised mõtlevad.”
„Sa oled terane, auahne, püüdled elus edasi. Mõistab ta seda? Kas ta teab, kui kõrgelt ülemused sind hindavad?”
„Kõik see ei huvita teda vist põrmugi.”
„Ole nüüd ikka, mees! Glenn, sa töötasid päeviti turvamehena ja kolm ööd nädalas väljaviskajana. Kuhu, kurat, oleks see sind viinud? Sa jutustasid, et poja sünd oli sulle kirgastushetk. Sa ei tahtnud, et ta peaks koolis sõpradele rääkima, kuidas paps on ööklubis väljaviskaja. Sa tahtsid karjääri, mille üle ta võiks uhkust tunda. Oli nii?”
Branson vahtis tuimalt klaasi, mis oli taas tühi. „Jah.”
„Ma ei saa aru …”
„Sa pole ainuke.”
Nähes, et naps vähemasti rahustab sõpra, võttis Grace Bransoni klaasi, kallas sinna veel kahe sõrme jagu konjakit ja pistis seersandile jälle pihku. Ta mõtles oma patrullikogemustele, kui tal tuli sageli kokku puutuda kodutülidega. Neid väljakutseid vihkas iga politseinik. Enamasti tähendas see saabumist koju, kus abielupaar sõdis küünte ja hammastega, üks – või mõlemad – pahatihti purjus, ning järgmisel hetkel said sa vaevatasuks ise rusikaga näkku või tooliga obaduse. Kuid sellealane koolitus oli Grace’ile andnud mõningase algteadmise perekonnaõigusest.
„Oled sa Ariga vägivaldselt käitunud?”
„Nalja teed. Mitte iialgi. Mitte iialgi. Eluilmaski mitte,” ütles Glenn rõhuga.
Grace uskus teda; tema arvates polnud Branson võimeline vägivallaks armastatud inimese vastu. Ähvardava kogu varjus peitus erakordselt leebe, lahke ja hell hing. „Kas sul on kodulaen?”
„Jah, meil on Ariga kahe peale.”
Branson pani klaasi käest ja puhkes taas nutma. Natuke hiljem ütles ta väriseval häälel: „Jeerum. Praegu soovin, et see kuul poleks elunditest mööda läinud. Soovin, et see raip oleks läbistanud mu südame.”
„Ära aja.”
„See on tõsi. Selline tunne on. Mida ma ka ei tee, ikka on valesti. Kui töötasin seitse päeva nädalas ööpäev ringi, vahutas Ari vihast, sest ma polnud kunagi kodus, ja nüüd on tal siiber, sest ma olen seitsmendat nädalat kodus. Ütleb, et ma jään talle jalgu.”
Grace mõtles viivu. „See on sinu maja. On sinu kodu sama palju kui Ari oma. Ta võib sinuga kurjustada, aga ei tohi sind välja visata. Sul on õigused.”
„Jah, ja sina oled Ariga kohtunud.”
Seda Grace oli. Ari oli väga veetlev, väga tahtejõuline veidi alla kolmekümnene naisterahvas ega jätnud eales kübetki kahtlust, kelle sõna Bransonite majapidamises maksab. Püksid võisid ju Glenni jalas olla, kuid pähe istuda laskis ta endale küll.
Kell oli varsti viis hommikul, kui Grace tuulutuskapist linad ja teki otsis ning semule varuvoodi üles tegi. Viski- ja konjakipudel olid mõlemad üsna tühjad, tuhatoosis oli mitu laiakslitsutud sigaretikoni. Grace oli suitsetamise peaaegu täiesti maha jätnud – pärast seda, kui talle näidati hiljuti morgis paadunud suitsetaja mustendavaid kopse –, aga säärased pikad joomingud mõjusid tahtejõule laastavalt.
Näis, nagu oleks möödunud vaid paar minutit, kui tema mobiiltelefon helises. Ta heitis pilgu elektroonilisele kellale voodi kõrval ja nägi oma jahmatuseks, et see on kümme minutit üheksa läbi.
Teades, et kõne on päris kindlasti töö juurest, lasi ta telefonil veidi heliseda ja katsus toibuda, et mitte vastata liiga oimetul häälel: pea lõhkus justkui oherdi all. Sel nädalal oli ta vanemuurijana valves ja oleks pidanud kella poole üheksast kabinetis viibima, et valmis olla võimalikke esimese astme juurdlusi käivitama. Viimaks vajutas ta kõne vastuvõtmiseks nupule.
„Roy Grace,” ütles ta.
Helistas väga tõsise häälega noor operatiivkeskuse tsiviildispetšer Jim Walters, kellega Grace oli paar korda rääkinud, kuid keda isiklikult ei tundnud. „Komissar, üks Brightoni keskpolitseijaoskonna seersant esitas meile palve, et läheksite Hove’i Dyke Road Avenuele majja, kus on aset leidnud kahtlane surm.”
„Kas teate midagi lähemalt?” küsis nüüd üleni virge Grace, sirutades käe oma BlackBerry poole.
Vaevalt oli kõne lõppenud, kui ta vedas hommikumantli selga, täitis hambapesukruusi veega, võttis vannitoakapist kaks paratsetamooli, neelas alla, napsas ümbrisest veel kaks tükki, paterdas alkoholi ja ihulõhnade järele lehkavasse külalistetuppa ning raputas Bransoni ärkvele. „Luugid lahti, sinu saatanlik terapeut tuli!”
Branson praotas üht silma, mis piilus lau vahelt nagu valkjas vistrik. „Mida perset, mees?” Siis haaras ta kätega peast. „Kurat, kui palju ma eile öösel jõin? Mu pea on täitsa …”
Grace pakkus talle kruusi ja rohtusid. „Tõin sulle hommikusöögi voodisse. Sul on kaks minutit, et duši all käia, riidesse panna, need sisse võtta ja köögist midagi ampsata. Me läheme tööle.”
„Unusta ära. Mul on haiguspuhkus. Veel terve nädal!”
„Enam mitte. Terapeudi käsk. Ei mingeid haiguspäevi! Sul on tarvis nüüdsama, täna, kohe praegu tööle kobida. Me läheme laipa vaatama.”
Pikkamisi, otsekui teeks iga liigutus valu, ajas Branson end voodist üles. Grace nägi ta kõhulihastel mõni toll nabast kõrgemal ümarat kahvatut märki – sealt oli kuul sisenenud. See paistis väga tilluke. Läbimõõt vähem kui pool tolli. Hirmutavalt tilluke.
Seersant võttis tabletid, kulistas veega alla, tõusis püsti ja tuias bokserite väel pisut ringi, segaduses ilmega ja mune kratsides. „Kurat, mees, mul pole siin midagi peale nende haisvate riiete. Sihukestega ei saa surnu juurde minna.”
„Surnut see ei häiri,” kuulutas Grace talle.
6
Skungi telefon helises ja vibreeris. Priip-priip-bzzzz-priip-priip-bzzzz. See välkus valamupealsel, kuhu ta oli selle jätnud, ja libises ringi justkui suur sõge haavatud mardikas.
Kolmekümne sekundiga suutis see ta äratada. Ta kargas järsult istukile, ja nagu hommikuti enamasti, lõi pea vastu oma lääbaka haagiselamu madalat kumerat katust.
„Raisk.”
Telefon kukkus valamupealselt maha ja potsatas põranda kitsale vaibaga kaetud ribale, kus jätkas jõletut vastikut pininat. Ta oli selle kaasa võtnud eile öösel varastatud autost, mille omanik polnud küllalt hoolitsev, et juurde jätta juhendibrošüüri või PIN-koodi. Skunk oli olnud nii kõva laksu all, et ei osanud seda hääletuks panna, ja väljalülitamisega polnud ta riskinud, sest uuesti sisselülitamiseks võis PIN-koodi vaja minna. Tal oli tarvis kõnesid teha, enne kui omanik telefoni kadumist taipab ja laseb kaardi sulgeda. Muu hulgas helistas ta vennale Mickile, kes elas naise ja lastega Austraalias Sydneys. Aga Mick polnud tahtnud temast kuulda,