Ta taipas, et väriseb. Tuttav must ebamäärane süngus levis veresooni mööda laiali, tungis kõigisse ihurakkudesse, kui ta maika ja aluspükste väel asemel lamas, ühel hetkel higistades, järgmisel külmast vabisedes. Igal hommikul sama lugu, ärgates tajus ta maailma vaenuliku koopana, mis talle kohe kaela variseb, mattes ta enda alla. Jäädavalt.
Üle ta silmade kõndis skorpion.
„TÜRARAISKTÕMBAUTTU!” Ta kargas istukile, lõi jälle pea ära ja karjatas valust. Ei olnud mingit skorpioni; ei olnud üldse mitte midagi. Lihtsalt teadvus mängis vingerpussi. Praegu väitis see talle näiteks, et tema keha järavad vaglad. Tuhanded ussikesed roomasid ta ihul nii tihkelt, et olid nagu kostüüm. „TÕMMAKE LESTA!” Ta vingerdas, raputas nad eemale ja sõimas taas isegi valjemini, kuni taipas, et sarnaselt skorpioniga polnud neidki. Oli ainult ta teadvus. Mis andis märku. Samamoodi kui igal hommikul. Andis märku, et ta vajab natuke pruuni – või natuke valget. Oh issand, ükspuha mida.
Andis märku, et vaja on siit jalgade, räästunud riiete ja tilgastanud piima haisust välja pugeda. Et ta peab üles tõusma ja kontorisse minema. Bethanyle meeldis, kui ta seda oma kontoriks kutsus. Plika arust oli see naljakas. Bethanyl oli kummaline naer, väänas suud otsekui sissepoole, nii et ülahuule rõngast polnud viivuks näha. Ja Skunk ei saanud kunagi aru, kas Bethany naerab sõbralikult või pilkavalt.
Kuid Bethany hoolis temast. Niipaljukest ta aimas. Varem oli see tunne talle teadmata. Ta oli näinud teleseepide tegelasi rääkimas, et nad hoolivad üksteisest, aga polnud iial teadnud, mida see tähendab, kuni kohtas Bethanyt, lantis tüdruku reede õhtul Escape-2 ööklubis paar nädalat – või paar kuud – tagasi.
Bethany hoolis selles mõttes, et astus aeg-ajalt Skungi juurest läbi, nagu oleks too tema lemmiknukk. Ta tõi süüa, koristas haagissuvilat, pesi Skungi riideid, sidus haavandeid, mis Skungil vahetevahel tekkisid, ja seksis temaga kohmakalt, enne kui jälle päevavalgusse või ööpimedusse kiirustas.
Skunk kompas oma kaks matsu saanud pea taga riiulit, sirutas kõhnukese käsivarre, mille ümber oli kogu pikkuses tätoveeritud rullikeeratud köis, ning leidis suitsupaki, plastvälgumihkli ja tinapaberist tuhatoosi vedelemas vedrunoa kõrval, mida ta hoidis alati lahti ja käepärast.
Tuhatoosist pudenes mitu koni ja tuharida, kui ta selle viipega endast üle põrandale tõstis. Siis nipsutas ta pakist Cameli, nõjatus muhklikule padjale, sigaret suus, imes suitsu, hingas seda sügavalt sisse ja puhus ninasõõrmete kaudu aeglaselt välja. Milline uskumatult magus maik! Süngus lahtus hetkeks. Ta tundis südant tugevamini põksumas. Energia. Temasse tulvas eluvaim.
Helide järgi otsustades käis kontoris sagin. Üks sireen huilatas mööda. Buss sõitis mürinal, pannes õhu võnkuma. Keegi hõikus kärsitult. Mootorratas jõrises. Ta otsis käega telekapulti, leidis selle, vajutas mitu korda, kuni tabas õiget nuppu ja aparaat käivitus. See mustanahaline tšikk Tricia, tema meelest kobe tükk, intervjueeris parajasti nuuksuvat naisterahvast, kelle mees oli äsja tunnistanud, et on pede. Kell ekraani all näitas kümme kolmkümmend kuus.
Varavõitu. Mitte keegi pole üleval. Ükski tema kolleeg ei ole veel kontoris.
Möödus teinegi sireen. Sigaret ajas köhima. Ta ronis voodist välja ja komberdas ettevaatlikult üle magava Liverpooli jopski, kelle nime ta ei mäletanud ja kes oli millalgi öösel koos semuga saabunud, et kraami suitsetada ja juua pudel viina, mille üks neist oli kusagilt alkopoest näpanud. Loodetavasti viskavad nad varvast, kui ärgates avastavad, et siin pole rohkem süüa, narkotsi ega kärakat.
Ta avas külmikuukse ja krabas ainsa sinna jäänud asja, pooliku pudeli sooja kokakoolat – külmik oli rikkis sestsaadik, kui ta sellesse haagisesse kolis. Korki maha keerates kõlas nõrk susin; jook maitses hästi. Nõiduslikult.
Nüüd kummardus ta valamu kohale, kus olid virnas pesemist ootavad taldrikud ja äraviskamist ootavad pakendid – Bethany järgmiseks külastuseks –, ning paotas oranže täpilisi kardinaid. Hele päikesevalgus lahvatas näkku nagu vaenulik laserkiir. Ta tundis, kuidas see silmapõhju kõrvetas. Silmi põletas.
Valgus äratas tema hamstri Ali. Ehkki üks käpp oli lahases, volksas Al hüppega jooksurattale ja hakkas vudima. Skunk piilus trellide vahelt sisse ning kontrollis, kas loomakesel jätkub vett ja krõbuskeid. Neid paistis piisavat. Hiljem tühjendab ta puuri pabulatest. Rohkem majapidamistöid ei teinud ta õieti kunagi.
Ta sikutas kardinad uuesti koomale. Jõi veidi kokat, korjas tuhatoosi põrandalt, tõmbas sigaretist viimase mahvi, filtrini välja, ja kustutas selle. Ta köhis taas, veniv hobuseköha oli kestnud juba mitu päeva. Vahest koguni mitu nädalat. Tundes äkki peapööritust, toetudes alguses tasakesi valamule ja siis sööginurga laiale toolile, seejärel komberdas nari juurde tagasi. Heitis pikali. Lasi päeva helidel ümberringi lainetada. Need helid ja rütmid olid talle kodused, tema linna pulss ja hääled. Selles paigas oli ta sündinud ja kahtlemata ka sureb ühel päeval.
Selles linnas, mis teda ei vajanud. Selles linnas täis poode, mille kaupa ta ei jaksanud osta, täis kunsti ja kultuuri, mis olid talle mõistetamatud, täis paate, golfi, kinnisvaramaaklereid, juriste, turismibüroosid, huvireisijaid, konverentside delegaate, politseid. Et ellu jääda, nägi ta kõiges võimalikku saaki. Tal oli neist inimestest savi, oli alati olnud. Nemad ja mina.
Neil oli vara. Vara tähendas pappi.
Ja papp tähendas, et ta elab järgmise ööpäeva üle.
Kakskümmend naela telefoni eest kulub kotikesele pruunile või valgele – heroiinile või kräkile; näis, kumba on saada. Kui talle makstakse veel viiekas, läheb see söögile, joogile, suitsudele. Ja lisarahaks vaatab ta, mida õnnestub täna varastada.
7
Tõotas tulla hunnitu suvepäev, Inglismaal ülimalt haruldane. Isegi kõrgel Downsi küngastel polnud vähimatki tuult. Kell kolmveerand üksteist hommikul oli päike juba suuresti aurustanud kaste Põhja-Brightoni golfiklubi peenutsevatelt griinidelt ja pöetud rohuga aladelt, muutes maapinna kõvaks ja kuivaks, õhku täitis aga värskelt niidetud muru ja raha joovastav lõhn. Kuumus oli nii äge, et lõika või noaga.
Parklas kiiskas kallis metall ja peale juhuslike autoalarmide katkendliku piibitamise oli kuulda vaid putukate suminat, titaani riivet lohkus polümeeril, elektrimootoriga golfikärude vurinat, mobiiltelefonide helinaid, mis kähku vaigistati, aeg-ajalt ka mõne golfimängija summutatud kirumist, kes oli teinud tõeliselt viletsa löögi.
Siit ülalt avanev vaade tekitas tunde, nagu seistaks üsna maailma tipus. Lõunasse jäi terve Brightoni ja Hove’i panoraam: katused, kõrghoonekobar rannapromenaadi Brightoni-poolses otsas, Shorehami elektrijaama üksik korsten ja selle taga La Manche’i väina tavaliselt hall vesi, mis täna säras Vahemere-sinisena.
Kaugemal edelas võis eristada silmapiirivinesse hääbumas mereäärse Worthingi supellinnakese siluetti koos paljude oma eakate asukatega. Põhjas, kui paari kõrgepingeliini mitte arvestada, laius üpris rikkumatu vaade Downlandi rohetavale rohule ja nisupõldudele. Muist põlde olid äsja koristatud, kandilised või ümmargused põhupakid mõjusid tohutu lauamängu nuppudena; teistel toimetasid praegu risti-põiki kombainid, mis paistsid väikestena nagu lastelelud.
Enamik täna hommikul golfiväljakul viibivaid klubiliikmeid olid kõiki vaateid siiski nii tihti näinud, et ei märganud neid enam eriti. Mängijad moodustasid segu Brightoni ja Hove’i spetsialistide ja äriinimeste eliidist (ja nendest, kellele meeldis eliiti teeselda), kenast hulgast daamidest, kellele golf oli saanud elu keskpunktiks, ja arvukatest pensionäridest, peamiselt üsna eksinud moega meestest, kes näisidki siin elavat.
Higistades nagu tema kaasmängijadki, keskendus Bishop üheksanda augu juures mõttes säravvalgele Titleisti pallile, mille oli äsja tiile sättinud. Ta nõtkutas põlvi, jõnksutas puusi ja pigistas kõvemini golfikepi käepidet, valmistudes keppi harjutuslöögiks viibutama. Ta lubas endale alati üheainsa harjutuslöögi; see oli distsipliin ja ta uskus selle järgimisse. Eirates sumisevat kumalast, põrnitses ta pahaselt äkki tema