„Pealegi,” ütles Grace trotslikult, „Katie Melua meeldib mulle.”
Branson kehitas õlgu. Kehitas veel kord.
„Mis viga?” küsis Grace.
„Las ma ostan sulle ise muusikat.”
„Ma olen oma muusikaga väga rahul.”
„Sa olid ka oma riietega rahul, kuni ma tegin sulle selgeks, et sa mõjud nendega nagu õnnetu vanaätt. Ja sa olid rahul oma soenguga. Nüüd kus sa oled hakanud mind kuulama, näed sa välja kümme aastat noorem. Ja sul on naisterahvas, eks? Täitsa lõpp näkk!”
Telliskivisammaste vahel avanenud sepisrauast värava taga oli pikk ühekorruseline, hallide kivikestega krohvitud bangalotaoline ehitis, millest tundus sel kõrvetavalt kuumal suvepäevalgi külma õhkuvat. Ühes küljes oli varikatusega sissesõiduala, küllalt sügav, et ära mahutada kiirabiauto, või sagedamini koroneri tumeroheline minibuss. Teises küljes oli seina äärde pargitud mitu autot, muu hulgas Nadiuska De Sanchale kuuluv langetatud katusega kollane Saab ja Roy Grace’ile hoopis olulisem väike sinine MG sportauto, mis viitas, et Cleo Morey on täna tööl.
Kogu ootava õuduse kiuste haaras teda rõõmujoovastus. Ta teadis, et see on ülimalt kohatu, kuid ei saanud midagi parata.
Aastaid oli ta siin asutuses käimist vihanud. Üks politseinikuks saamise siirderiitusi oli väljaõppe alguses lahkamisel osalemine. Aga nüüd oli surnukuuril talle sootuks uus tähendus. Naeratusega Bransoni poole pöördudes viskas ta: „Seda, mida röövik nimetab maailma lõpuks, nimetab õpetaja liblikaks.”
„Mis asja?” ühmas Branson tuimalt.
„Zhuang Zi,” ütles Grace reipalt, et seltsilist oma lustiga nakatada, vaest meest kuidagi trööstida.
„Kes?”
„Hiina filosoof. Suri aastal kakssada seitsekümmend viis enne meie ajaarvamist.” Ta jättis mainimata, kes oli talle seda rääkinud.
„Ja tema ongi meil surnukuuris või?”
„Sa oled üks paganama kultuurivõhik.” Grace juhtis auto parkimiskohale ja keeras süüte välja.
Natuke elavnedes põrutas Branson vastu: „Sohoh? Ja mis ajast sind filosoofia huvitab, vanatoi?”
Vanusele vihjamine riivas Grace’i alati. Ta oli äsja tähistanud – kui see oli õige sõna – oma kolmekümne üheksandat sünnipäeva ega sallinud mõtet, et järgmisel aastal täitub tal ümmargune nelikümmend.
„Väga vaimukas.”
„Oled sa kunagi näinud filmi „Viimane keiser”?”
„Ei mäleta.”
„Nojah, sina muidugi mitte,” ütles Glenn sarkastiliselt. „See võitis ju kõigest üheksa Oscarit. Lõpp geniaalne. Sa peaksid DVD laenutama, ainult sina oled vist hõivatud „Meeleheitel koduperenaiste” vahelejäänud osadega. Muide,” lisas ta, „kas sa … tead küll … kas Cleo mehkeldab sinuga endiselt?”
„Pole sinu asi, sunnik!”
Ehkki tegelikult oli see Bransoni asi, see oli kõigi asi, sest praegusel hetkel takistas see Grace’il keskenduda, hajutas täiesti tema tähelepanu. Surudes maha soovi autost välja morgi Cleo juurde rutata ja suunates jutu kähku tagasi päevamuredele, küsis Grace: „Nõndaks. Mida sina arvad? Kas tapja on abikaasa?”
„Ta ei palunud advokaati,” märkis Branson.
„Sa oled õppust võtnud,” tundis Grace siirast heameelt.
Oli fakt, et enamik kurjategijaid alistus kinnipidamisel vaguralt. Need, kes valjusti protesteerisid, osutusid tihti süütuks – vähemalt kõnealuses kuriteos.
„Aga kas ta tappis oma naise? Pole aimugi, olen kahevahel,” lisas Branson.
„Mina samuti.”
„Mida tema pilk sulle rääkis?”
„Mul on tarvis temaga rahulikumasse olukorda jääda. Kuidas ta reageeris, kui sa talle uudise viisid?”
„Oli vapustatud. Mulje oli usutav.”
„Edukas ärimees, eks?” Krobelise kiviseina ääres varjas neid päikese eest kõrge loorberipõõsas. Lahtisest katuseluugist ja akendest tulvas autosse õhku. Tahavaatepeegli küljest purjetas äkki niidiga alla tilluke ämblik.
„Jah. Mingisugused tarkvarasüsteemid,” ütles Branson.
„Kas tead, mis on edukaks ärimeheks saamisel kõige kasulikum iseloomujoon?”
„Mis see ka poleks, minul see puudub.”
„Tuleb olla sotsiopaat. Tavamõistes südametunnistuseta.”
Branson vajutas nuppu ja lasi akna veel rohkem alla. „Sotsiopaat on psühhopaat, kas pole?” Ta püüdis ämbliku oma tohutusse peopessa ja poetas õrnalt aknast õue.
„Sarnane loomus ühe tähtsa erinevusega. Sotsiopaadid suudavad end kontrollida, psühhopaadid mitte.”
„Niisiis,” ütles Branson, „kuna Bishop on edukas ärimees, on ta järelikult sotsiopaat ja tappis järelikult oma naise. Bingo! Juhtum lahendatud. Kas lähme ja vahistame ta?”
Grace muigas. „Mõned narkodiilerid on pikka kasvu, mustanahalised ja paljaksaetud peaga. Sinagi oled pikka kasvu, mustanahaline ja paljaksaetud peaga. Järelikult oled sa narkodiiler.”
Branson kortsutas kulmu ja noogutas. „Vabalt. Hangin sulle, mida tahad.”
Grace sirutas käe. „Tore. Anna mulle paar sellist pisikest, mis ma täna hommikul sulle sisse söötsin. Kui sul neid alles on.”
Branson ulatas talle kaks paratsetamooli. Grace kaksas need fooliumümbrisest ja loputas alla lonksuga kindalaekast võetud mineraalveepudelist. Ta puges autost välja ja kõndis kärmel sihikindlal sammul väikese sinise, jääklaasist aknaga eesukse juurde, kus vajutas uksekella.
Branson pealetükkivalt kõrval seismas, soovis Grace salamisi, et seersant kaoks natukeseks ajaks kus kurat ja jätaks talle veidi privaatsust. Kuna ta polnud Cleot ligi nädal aega näinud, igatses ta väga naisega paar minutit isekeskis veeta. Veenduda, et Cleo tunded tema vastu pole eelmise nädalaga võrreldes muutunud.
Hetke pärast tegi naine ukse lahti ja Grace’iga juhtus nõnda, nagu Cleot nähes alati. Tema sisikond ähvardas rõõmust sulada.
Uuskeeles, mille Grace’i põlastatud poliitilise korrektsuse valvekoerad olid loonud, nimetati Cleo Morey amet hiljuti ümber anatoomilise patoloogia vanemtehnikuks. Tavainimeste kõneldud ja mõistetud vanamoodsas keeles oli Cleo ülemlaibatehnik.
Mitte et keegi võõras oleks tänaval jalutava Cleoga kohtudes seda mustmiljoni aastagi jooksul oletanud.
Viis jalga kümme tolli pikk, pisut alla kolmekümne aasta vana, pikkade blondide juustega ja enesekindlusest pakatav Cleo oli igas mõttes – tema tööpaigas oli see arvatavasti vale väljendus – tapvalt kaunis. Seistes morgi tillukeses esikus, juuksed üles pandud, seljas roheline kirurgikittel, ees raske põll ja jalas valged kummikud, meenutas ta pigem rolli esitavat jalustrabavat näitlejannat kui ehedat asjatundjat.
Hoolimata uudishimulikust kahtlustavast Glenn Bransonist, kes seisis siinsamas, oli Grace abitu. Nende pilgud põimusid rohkem kui põgusaks viivuks. Need rabavad, imelised, pärani ümmargused taevasinised silmad vaatasid Grace’ile hinge, leidsid ta südame ja hellitasid seda.
Ta soovis, et Glenn Branson vajuks maa alla. Selle asemel seisis too tõbras ikka ta kõrval ja vahtis neid kordamööda, muheldes nagu lollakas.
„Tere!” ütles Grace veidi lamedalt.
„Komissar ja seersant Branson, kui tore teid mõlemat näha!”
Grace oleks hirmsasti tahtnud naise käte vahele haarata ja teda suudelda. Kuid ta hoidis end vaos, lülitus tagasi tööalasele käitumisrežiimile