Väljudes voltis ta kaardimaksekviitungi hoolega kokku ja pistis käekotti. Ta tegi auto lukust lahti, puges sisse, lukustas uksed seestpoolt, pani turvavöö peale ja käivitas mootori. Il Divo CD hakkas uuesti mängima. Ta kaalus hetke, kas BMW katus alla lasta, kuid loobus sellest mõttest. Südaöö oli möödas; säherdusel kellaajal lahtise autoga Brightonisse sõites oleks ta haavatav. Parem istuda turvaliselt kinnises autos.
Alles siis, kui ta oli platsilt ära sõitnud ja pimedal juurdepääsuteel umbes saja jardi kaugusel, täheldas ta, et autos lõhnab teisiti. Seda lõhnaõli tundis ta hästi. Comme des Garçons. Ta nägi peeglis midagi liikumas.
Ning taipas, et tema autos on veel keegi.
Hirm takerdus kurku nagu õngekonks; käed tardusid roolil. Ta litsus ägedalt piduripedaali, peatades auto kriiksatusega, kobas käigukangi, et tagasikäik leida ja kaitsvale platsile tagurdada. Seejärel tundis ta kaelale surumas külma teravat metalli.
„Sõida parem edasi, Katie,” ütles mees. „Sa oled paha tüdruk olnud, mis?”
Silmi pingutades, et meest tahavaatepeeglis näha, tabas Katie kitsa valguskiire, mis noateral sädemena välgatas.
Sealsamas tahavaatepeeglis nägi mees tema silmis peegeldumas õudust.
3
Marlon käitus nagu alati, ujus ümmarguses klaasakvaariumis ringiratast, reisis ümber oma maailma kui väsimatu ja otsustav maadeavastaja, kes suundub järjekordsele kaardistamata kontinendile. Ta maigutas suud, kuhu sattus peamiselt vaid vesi, üksnes aeg-ajalt kugistas ta alla mikroskoopilisi kalatoidukübemeid, mis – nii oletas Roy Grace hinna põhjal – olid kuldkalade vaste õhtusöögile Gordon Ramsay restoranis.
Grace lösutas elutoas muudetava asendiga tugitoolis – kodus, mille tema ammu kaduma läinud naine Sandy oli sisustanud mustvalges minimalistlikus zen-stiilis ja mida veel hiljaaegu olid täitnud mälestusesemed abikaasast. Nüüd olid siin ainult mõned nende koos ostetud popid 1950ndate mööblitükid – aukohal plaadiautomaat, mille nad olid ise ära remontinud – ja üks hõberaamis foto Sandyst, tehtud kaksteist aastat tagasi puhkusereisil Capri saarele, naise kaunis päevitunud nägu üleannetult muigel. Sandy seisis rünklike kivirahnude taustal, pikad blondid juuksed tuules lehvimas, kümbles päikesevalguses nagu jumalanna, kes ta oligi Grace’ile olnud.
Komissar lonksas Glenfiddichi viskit jääga, pilk kinnitunud teleekraanile, ja vaatas DVD-lt vana filmi. Film oli üks kümnest tuhandest, mille puhul tema semu Glenn Branson nimetas lõpp uskumatuks, et ta polnud seda näinud.
Viimasel ajal ei olnud küsimus enam Bransoni ninakuses, mis tema võistlevale loomusele väljakutse esitas. Grace’i eesmärk oli õppida, end harida, täita oma peas haigutav tohutu kultuuriline must auk. Möödunud kuul oli ta hakanud pikkamisi taipama, et kui mitte arvestada lehekülgede kaupa politseikäsiraamatuid, ragbi-, jalgpalli-, autovõidusõidu- ja kriketifakte, ei sisalda tema aju suurt midagi. Ja see pidi muutuma. Kähku.
Sest lõpuks ometi käis ta jälle kellegagi, oli suhet alustanud, ihast haaratud, kellestki lootusetult sisse võetud, ehk koguni armunud. Ta ei suutnud oma õnne uskuda. Kuid see keegi oli temast hoopis haritum. Vahetevahel paistis, et tema kaaslanna on lugenud iga raamatut, mis eales kirjutatud, näinud iga filmi, kuulanud lavalt iga ooperit, tutvunud iga tunnustatud kunstniku loominguga, olgu too elus või surnud. Ja nagu sellest poleks piisanud, oli Cleol avatud ülikoolis filosoofiakursus käsil.
Mis selgitas filosoofiaraamatute virna Grace’i tooli kõrval kohvilauakesel. Lõviosa oli ta hiljuti ostnud Western Roadilt City Booksist ja ülejäänuid otsides läbi kamminud kõik teised raamatupoed terves Brightonis ja Hove’is.
Virna kroonisid kaks kuulu järgi ladusat teost „Filosoofia lohutus” ja „Zenon ja kilpkonn”. Laiale lugejaskonnale mõeldud raamatud, talle üldjoontes arusaadavad. Noh, jupiti igatahes. Vähemalt aitasid need küllaldaselt bluffida jutuajamistes Cleoga, kui naine mingil teemal arutlema kukkus. Ning võrdlemisi üllataval kombel avastas Grace, et on asjast siiralt huvitunud. Eriti liigutas teda Sokrates. Oma mõtete ja õpetuste eest viimaks surma mõistetud üksiklane, kes kunagi ütles: „Läbiuurimata elu ei ole elamist väärt.”
Eelmisel nädalal oli Cleo viinud ta Glyndebourne’i ooperiteatrisse kuulama Mozarti „Figaro pulma”. Mõned lõigud olid tema meelest veninud, aga hetkiti olid nii muusika kui ka lavastus tulvil nõnda vapustavat ilu, et talle tõusid lausa pisarad silma.
Teda köitis ka mustvalge film, mida ta praegu vaatas ja mille tegevus toimus Viinis kohe pärast sõja lõppu. Alanud stseenis sõitis Orson Welles, kes kehastas musta turu kaubitsejat nimega Harry Lime, koos Joseph Cotteniga lõbustuspargis kuradiratta gondlis. Cotten sõitles halvale teele läinud kunagist sõpra Harryt. Welles õiendas vastu: „Itaalias kestsid Borgiate võimu all kolmkümmend aastat sõjad, hirmuteod, mõrvad ja verevalamine – kuid tulemuseks olid Michelangelo, Leonardo da Vinci ja renessanss. Šveitsis valitses vennaarm; demokraatia ja rahu kestsid viissada aastat, ja mis oli tulemus? Käokell.”
Grace rüüpas taas pika sõõmu viskit. Wellesi tegelaskuju pidi kaastunnet äratama, aga Grace’i jättis ta külmaks. See mees oli kurjategija, ja oma kahekümneaastase karjääri vältel polnud Grace veel kohanud kurjategijat, kes ei oleks üritanud tehtut õigustada. Nende väärastunud kujutluses oli kiivas maailm, mitte nemad.
Ta haigutas ja kõlistas klaasis jääkuubikuid, mõeldes homsele, reedesele õhtusöögile Cleoga. Ta polnud Cleot näinud möödunud reedest saadik, naine oli nädalavahetuseks sõitnud Surreysse suurele suguvõsakokkutulekule. Cleo vanematel oli kolmekümne viies pulma-aastapäev ja Grace’i oli närinud kerge kimbatus, kuna naine polnud teda kaasa kutsunud – otsekui hoiaks Cleo distantsi, annaks märku, et ehkki nad käivad koos väljas ja magavad teineteisega, ei ole nad siiski paar. Ja esmaspäeval oli Cleo koolitusele sõitnud. Kuigi nad rääkisid iga päev, saates lisaks tekstisõnumeid ja e-kirju, tundis Grace naisest hullupööra puudust.
Pealegi ootas komissari homme kohtumine oma ettearvamatu ülemusega, Sussexi politsei abiprefekti Alison Vosperiga, kelle hoiak oli kord magus, kord mõru. Äkitselt rampväsinud, arutles ta parajasti, kas kallata endale veel üks viski ja film lõpuni vaadata või jätta see järgmiseks koduseks õhtuks, kui helises uksekell.
Kes pagan talle südaööl külla tuleb?
Kell helises uuesti. Seejärel taoti valjult uksele. Koputamine ei lakanud.
Hämmeldunud ja sõjakas, pani Grace DVD pausile, tõusis veidi ebakindlalt püsti ja sammus esikusse. Jälle nõudlik koputus. Seejärel kellahelin.
Grace elas vaikses, üsna eeslinnataolises kandis, ridamajade tänaval, mis ulatus Hove’i rannapromenaadini. Narkomaanide ja muude Brightoni ja Hove’i ööhulguste radadelt jäi see kõrvale, kuid valvsus tasus ikkagi säilitada.
Oma ametis oli ta aastate jooksul mõõku ristanud piisavalt paljude linna kaabakatega, kes tema peale viha kandsid. Enamik olid labased pätid, mõned aga mõjuvõimsad tegelased. Põhjust temaga arveid klaarida oli lugematul hulgal inimestel. Samas ei olnud ta iial vaevunud eesuksele uksesilma ega turvaketti paigaldama.
Lootes oma viiele meelele, mis olid liigsest viskist pisut tuhmistunud, tõmbas ta ukse valla. Ja leidis end silmitsi mehega, kes oli talle siin ilmas kõige kallim: see oli kuue jala pikkune mustanahaline seersant Glenn Branson, kiilas kui meteoriit. Aga iseloomuliku heatujulise muheluse asemel seisis politseinik norus päi ja nuttis lahinal.
4
Tera pressis kõvemini vastu Katie kaela. Lõikas sisse. Tegi iga teekatte raputusega üha rohkem haiget.
„Ära plaanigi midagi ette võtta,” ütles mees külmaverelisel ja lustlikul häälel.
Veri nirises Katie kaelal alla; või vahest oli see higi, või mõlemad. Katie ei teadnud. Ta pingutas, pingutas meeleheitlikult,