Katie keeras kuulekalt laiale kahe sõidureaga Dyke Road Avenuele. Tänavavalgustuse oranž kuma. Mõlemas küljes avarad majad. Ta teadis, kuhu nad on teel ja et ta peab tegutsema enne kohale jõudmist. Järsku võpatas ta süda rõõmust. Vastassuunavööndis oli siniste vilkurite kiirtevihk. Politseiauto! Mis peatus teeservas ühe teise auto ees.
Tema vasak käsi nihkus roolilt vilgutusrelee lülitile. Ta tõmbas seda kõvasti enda poole. Kuival tuuleklaasil hakkasid kriuksuma kojamehed.
Kurat.
„Miks sa kojamehed käivitasid, Katie? Vihma ju ei saja,” kuulis ta tagaistmelt mehe häält.
Kurat, kurat, kurat. Vale lüliti!
Juba olidki nad politseiautost möödas. Katie nägi vilkureid peeglites miraažina taandumas. Ja ta nägi mehe habetunud näo profiili, mida varjutas nokkmüts ja ähmastasid lisaks tumedad prillid, ehkki praegu oli öö. See nägu kuulus võõrale, kuid oli samal ajal – nagu ka hääl – ebamugavalt tuttav.
„Kohe tuleb vasakpööre, Katie. Sõida parem aeglaselt. Loodetavasti sa tead, kus me oleme.”
Armatuurlaua andur saadab väravaseadmetele automaatsignaali. Mõne sekundi pärast hakkab sissepääs lahti libisema. Seejärel keerab ta majaesisele, siis sulgub värav tema järel ja ta jääb üksinda pimedusse, kus teda ei näe keegi peale mehe ta selja taga.
Ei. Seda ei tohi juhtuda.
Ta võiks autoga teelt välja sõita, laternaposti rammida. Või teha kokkupõrke autoga, mille esituled nüüd lähenesid. Ta tõmbus veel rohkem pingule. Heitis pilgu spidomeetrile. Kaalutles. Kui jõuliselt pidurdada või millelegi otsa sõita, paiskub mees ettepoole ja nuga niisamuti. See oleks mõistlik käik. Mitte mõistlik. See oli ainuke võimalus.
Oh issand, aita mind.
Kõhus pakitses midagi jäästki külmemat. Suu tundus krõbekuiv. Ja äkki helises kõrvalistmel tema mobiiltelefon. Tobe helin, mille tema alles kolmeteistaastane kasutütar Carly oli sisse programmeerinud ja mida ta ei osanud maha võtta. Neetud „Chicken Song” valmistas talle põrgumoodi piinlikkust iga kord, kui see kõlas.
„Ära mitte mõtlegi vastata, Katie,” ütles mees.
Ta ei vastanudki. Selle asemel keeras ta vaguralt vasakule, kuulekalt lahti liugunud sepisrauast värava kaudu lühikesele pimedale asfalteeritud sissesõiduteele, mida palistavad tohutud, laitmatult hoolitsetud rododendronipõõsad oli Brian ühest aiandusarhitektuurikeskusest ogara hinnaga ostnud. Põhjuseks oli Brian toonud privaatsuse.
Nojah. Muidugi. Privaatsus.
Autotulede valgel terendas majaesine. Kui Katie hoonest vaid mõne tunni eest lahkus, oli see olnud tema kodu. Praegusel silmapilgul paistis see millegi sootuks teistsugusena. Näis võõra ja vaenuliku ehitisena, mis kisendas, et ta siit kaoks.
Aga väravad olid tema järel sulgumas.
5
Roy Grace vahtis Glenn Bransonile viivu jahmunult otsa. Tavaliselt nii stiilselt riides seersant kandis täna õhtul sinist murumütsi, maika peale tõmmatud halli kapuutsiga dressipluusi, kottis pükse ja tossusid, näol mitmepäevane habemetüügas. Hariliku uusima, parasjagu moes oleva meestelõhna kirbe macho-hõngu asemel oli kuivanud higi hais. Ta meenutas pigem tänavaröövlit kui politseinikku.
Grace ei saanud sõnagi suust, seersant aga heitis talle käed ümber, pigistas teda kõvasti ja surus märja põse vastu sõbra nägu. „Roy, ta viskas mu välja! Jeerum, mees, ta viskas mu välja!”
Kuidagi õnnestus Grace’il sõber majja sisse, elutuppa diivanile manööverdada. Tema kõrvale istunud ja käe ta võimsatele õlgadele pannud, küsis Grace lamedalt: „Kas Ari või?”
„Ta viskas mu välja.”
„Viskas su välja? Mis mõttes?”
Glenn Branson kummardus, küünarnukid kohvilauakese klaasplaadil, ja mattis näo pihkudesse. „See on talumatu. Roy, sa pead mind aitama. See on talumatu.”
„Las ma toon sulle midagi. Viskit? Klaasi veini? Kohvi?”
„Ma tahan Ari juurde. Sammy juurde. Remi juurde.” Sügavad luksuvad nuuksatused algasid taas.
Hetke põrnitses Grace oma kuldkala. Ta jälgis, kuidas Marlon triivis ilmarännust haruldast pausi pidades ja mõttelagedalt suud maigutades. Ta avastas, et maigutab ka ise suud. Siis ta tõusis, väljus toast, kaksas lahti aastaid trepialuses kapis tolmu kogunud pudeli Courvoisier’d, valas konjakiklaasi sortsu ja surus klaasi Glenni jämedate kämmalde vahele. „Joo natuke,” käskis ta.
Seersant hoidis klaasi peos ja piilus seda pisut aega vaikides, nagu otsiks mingit joogi pinnale kirjutatud sõnumit. Lõpuks võttis ta väikese lonksu, seejärel kohe suure sõõmu ja pani siis klaasi käest, pilk sellesse süngelt kiindunud.
„Räägi minuga,” ütles Grace, vahtides Orson Wellesi ja Joseph Cotteni liikumatut mustvalget kujutist teleekraanil. „Jutusta mulle. Räägi, mis juhtus.”
Branson tõstis silmad ja jõllitas samuti ekraani. Ta pomises: „Asi on lojaalsuses, eks. Sõpruses. Armastuses. Reetmises.”
„Millest sa räägid?”
„Sellest filmist,” kohmas Branson. „„Kolmas mees”. Režissöör oli Carol Reed. See muusika. Tsitter. Mõjub mulle iga kord. Orson Welles jõudis varakult tippu, kuid ei suutnud noorusaja edu hiljem korrata, see oligi tema tragöödia. Vaene vennike. Tegi mõned ajaloo parimad filmid. Aga mida enamik inimesi temast mäletab? Et ta oli paksmagu, kes reklaamis šerrit.”
„Ma ei ole sinuga päris ühel lainel,” ütles Grace.
„Nimi oli vist Domecq. Domecqi šerri. Võib-olla. Keda see huvitab?” Glenn võttis laualt klaasi ja tühjendas selle. „Ma olen autoga. Aga sitta kah.”
Grace ootas kannatlikult; rooli ta Glenni küll ei lase. Niisuguses seisundis polnud ta sõpra eales näinud.
Glenn kergitas peaaegu alateadlikult klaasi.
„Kas tahad lisa?”
Uuesti lauaplaati põrnitsedes vastas seersant: „Mul kama.”
Grace kallas talle nelja sõrme jagu. Veidi üle kahe kuu tagasi oli Glenni tulistatud haarangu käigus, mille organiseerija oli Grace – ja mille pärast komissar oli end sestsaadik koledasti süüdi tundnud. Imekombel oli seersanti tabanud 38-kaliibriline kuul teinud võrdlemisi vähe kahju. Pool tolli paremale, ja lugu oleks olnud hoopis teine.
Rinnakorvi alt väikese kiirusega alakõhtu tunginud ümaraotsaline kuul möödus napilt selgroost, suurtuiksoonest, alumisest õõnesveenist ja kuseteedest. See rebis lahti soolikatükikese, mis tuli kirurgiliselt eemaldada, ning vigastas põhiliselt rasv- ja lihaskudet, mis oli samuti operatsiooni vajanud. Kümne päeva pärast lubati Glenn haiglast koju pikale ravipuhkusele.
Järgnenud kahe kuu jooksul oli Grace haarangu sündmused igal viimasel kui päeval või ööl korra mõttes läbi mänginud. Ikka ja jälle. Kogu planeerimise ja ettevaatusabinõude kiuste oli kõik viltu läinud. Ülemused ei olnud teda selle eest kritiseerinud, kuid südames tundis Grace end süüdlasena, sest tema alluv oli haavata saanud. Ja tõsiasi, et Branson oli tema parim sõber, muutis kõik veel halvemaks.
Mis eriti hull, samas operatsioonis oli rängalt vigastada saanud teinegi tema meeskonna liige, äärmiselt nutikas nooruke uurija Emma-Jane Boutwood, kellele sõitis otsa kaubik, mida kinni pidada üritanud Emma-Jane lamas senini haiglas.
Pisut trööstis Grace’i ühe tema hiljuti avastatud filosoofi tsitaat, mis oli talle püsivalt mällu sööbinud. Søren Kierkegaard kirjutas: „Elu saab mõista tagantjärele, kuid elada saab seda ainult ettepoole vaadates.”
„Ari,” ütles Glenn äkki. „Jumal hoidku. Ma ei taipa.”
Grace teadis, et tema sõbral oli ammugi abielumuresid. Selles ametis olid need paratamatud. Politseinike tööaeg oli pööraselt ebaregulaarne.