Edasi kuulis ta üsna rütmilist kiuksumist ja nägi, et tema hamster Al, kelle vigase käpa loomaarst oli lahasesse pannud, väntab ikka säraval kroomist jooksurattal, vurrud võbelemas. „Semu, kas sa ära ei väsi?” küsis ta puurivarbade lähedale kummardudes, kuid mitte liiga lähedale, sest korra oli Al teda hammustanud. Tegelikult isegi kaks korda.
Ta oli selle loomakese leidnud hüljatuna puuris, mille keegi südametu tõbras oli teeäärsesse kraavi visanud. Ta oli näinud vigast käppa, püüdnud hamstrit puurist välja tõsta ja tasuks hammustada saanud. Teisel korral oli ta katsunud loomakest varbade vahelt silitada ja too oli teda uuesti hammustanud. Samas oli päevi, kui ta puuriukse avas ja hamster sibas ta peopesale, kus istus rõõmsalt tunnikese või kauem, poetades vaid aeg-ajalt pabulaid.
Ta riietus hallidesse Adidase kilepükstesse ja kapuutsiga dressipluusi, mille oli jahisadamas ASDA kaubahallist varastanud, vedas jalga tutikad sinivalged Asicsi tossud, millega oli proovimise pealt minema putkanud ühest Kemp Towni ärist, ja kahmas Waitrose’i kandekoti oma tööriistadega, pistis kotti ka eile varastatud autost pärit mobiiltelefoni. Ta avas haagiselamu ukse, lõugas: „Kui tagasi tulen, olge siit kadunud, raisk,” ja astus lõõskavas pilvitus kuumuses pikka kitsasse pargiribasse, mis asus Levelil, Brightoni ja Hove’i keskel. Linna keskel, mida ta naljatamisi – aga mitte ilma tõeterata – kutsus oma kontoriks.
Nätske paberileht oli tal kaasas, kokku murtud ja turvaliselt tõmblukuga rinnataskusse peidetud, sellel seisid tellimus, kohaletoimetamise aadress ja lubatud summa. Nagu lumme kusta. Järsku tundus elu värinate kiuste helgena. Täna teenitavast rahast piisab talle terveks nädalaks.
Mobiiltelefoni müügiläbirääkimistel võib ehk koguni veidi tingida.
19
Mu isa nutab täna. Ma pole teda kunagi varem nutmas näinud. Ma olen näinud, kuidas ta on purjus ja vihane, ja seda on ta enamasti, purjus ja vihane, annab emale või mulle kõrvakiilu või äigab rusikaga näkku või vahel ka mõlemat, nagu tal parajasti tuju. Mõnikord lööb ta koera jalaga, sest see on minu koer ja ta ei salli koeri. Ainus, kes ei saa temalt kõrvakiile ega rusikaga näkku ega jalaga, on mu kümneaastane õde Annie. Anniega teeb ta teisi asju. Kui ta on Annie toas, kuuleme Anniet nutmas. Ja vahel nutab Annie ka siis, kui isa on ära tulnud.
Aga täna nutab isa. Minu isa. Kõik ta kakskümmend kaks tuvi on surnud. Ka need kaks, keda ta on pidanud viisteist aastat. Ja tema neli Birminghami tõugu tuvi, kes oskasid pea alaspidi lennata ja muid õhutrikke.
Ma süstisin neile kõigile suure koguse isa diabeediravimit insuliini. Need tuvid olid ta elu. Veider, et ta armastas neid lärmakaid haisvaid linde nii väga ja vihkab samas meid. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas temale ja mu emale üldse lapsi antakse. Mõnikord on meid siin lausa kaheksa. Teised tulevad ja lähevad. Alalised oleme vaid mu õde ja mina. Meie kannatame koos emaga.
Aga täna kannatab vahelduseks isa. Tal on tõesti valus.
20
Sophie ciabatta vedeles kirjutuslaual, jahtus ja leotas ümbrispaberit. Tal polnud isu. Harpers & Queeni number lebas laual suletuna.
Sophie imetles meeleldi lausa jaburalt kaunite modellide unenäolisi rõivaid, pilte imelistest kuurortidest, kuhu ta unistustes Brianiga põgenes, ning armastas sirvida seltskonnakroonika fotosid rikastest ja kuulsatest, kellest mõningaid teadis ta oma firma esindajana külastatud filmilinastustelt või näo järgi jalutuskäikudelt piki Croisette’i või Cannes’i festivalil peetud pidudelt. Tema enda tagasihoidlikust maalapsepõlvest jäi too elulaad kaugele.
Sekretärikursuseks Londonisse saabudes ei olnud ta sugugi erilist glamuuri taga ajanud, ega olnud seda päris kindlasti leidnud esimesel töökohal kohtutäiturite firmas, mille ülesanne seisnes võlgnike kodudest vara konfiskeerimises. Sophie arust oli firma julm ja seal töötamine sageli südantlõhestav. Kui ta oli otsustanud elumuutuse kasuks ja asunud ajalehe Evening Standard kuulutusteveergu kammima, poleks ta osanud ettegi kujutada, et maandub nii jäägitult teistsugusesse maailma, nagu teda nüüd ümbritses.
Aga praegu oli kõik tema ümber äkki koledasti kreenis. Ta üritas sotti saada üdini pentsikust mobiilvestlusest, mis tal oli Brianiga äsja kohviku ees olnud, kui mees jutustas talle oma naise surmast ja salgas, et oli eile öösel – õigemini täna varahommikul – Sophie juures armatsemas käinud.
Kontori telefon helises.
„Blinding Light Productions,” vastas ta sisseharjunud innuta, pooleldi lootes, et helistaja on Brian.
Kuid see oli keegi, kes tahtis rääkida äri- ja õigusküsimuste juhi Adam Daviesega. Ta ühendas kõne. Siis vajus ta jälle mõttesse.
Okei, Brian oli kummaline. Nende kohtumisest oli möödas kuus kuud – nad olid sattunud kõrvuti istuma ühel filmiinvesteeringute maksusoodustusi puudutaval konverentsil, kuhu ülemused Sophie saatsid –, tema aga näis meest alles väga vähe tundvat. Brian oli äärmiselt suletud loomuga ja Sophiel oli raske teda end avama panna. Sophie ei taibanud hästi, mis on mehe tegevusala, ja veel tähtsam, mida mees elult – ja temalt – ootab.
Brian oli lahke, heldekäeline ja tore kaaslane. Ja Sophie oli alles hiljuti avastanud, et ka vaimustav armuke. Ometi oli mehe hinges mingi eraldatud sopp, kuhu Sophiet ligi ei lastud.
Selles hingesopis salgaski mees jonnakalt, et oli täna öötundidel Sophie korteris käinud.
Sophie himustas kangesti teada saada, mis Briani naisega juhtus. Vaene kallis on vist oimetu. Kurbusest juhmistunud. Eitusstaadium. Kas vastus on niisama lihtne?
Ta oleks tahtnud Brianit emmata ja trööstida, et mees talle südant puistaks. Sophie peas oli tekkimas plaan. See oli küll ebamäärane – ta oli nii vapustatud, et ei suutnud seda korralikult läbi mõelda –, aga etem siin teadmatuses ja abituna istumisest.
Firma mõlemad omanikud, Tony Watts ja James Sampson viibisid suvepuhkusel. Kontor oli vaikne, kedagi ei häiri, kui ta täna varem lahkub. Kell kolm kaebas ta Cristianile ja Adamile kehva enesetunde üle ning nad soovitasidki tal koju minna.
Neid tänanud, väljus ta hoonest, sõitis metrooga Victoria jaama ja suundus ilma pikemata Brightoni rongide perroonile.
Rongi astunud ja lämmatavalt palavas kupees istmele vajunud, ei olnud tal aimugi kiledressis, kapuutsi ja tumedate prillidega mehest, kes sisenes parajasti kõrvalkupeesse. Mehel oli näpus punane kilekott privaatkauplusest tehtud ostuga ja suu vormis hääletult vana Louis Armstrongi laulu „We Have All the Time in the World” sõnu, mis iPodi kõrvaklappides mängis.
21
Pärast kõne lõppu sammus pahviks löödud Roy Grace tagasi lahkamisruumi. Cleo otsis ta pilku, justkui hoomates, et midagi on viltu. Grace viipas jõuetult, et kõik on kombes.
Kõhus oli tunne, nagu mätsitaks seal märga tsementi. Ta suutis vaevu süveneda tema ees lahtirulluvasse pilti: Nadiuska De Sancha lahkas Katie Bishopi kaela skalpelliga, eemaldades kude kiht kihi haaval ja otsides seesmisi vigastusi.
Grace ei tahtnud praegu siin viibida. Ta oleks tahtnud olla omaette toas, istuda vaikses kohas, kus saab mõelda.
Mõelda Sandyst.
Münchenist.
On see võimalik?
Tema naine Sandy oli kadunud nagu vits vette veidi rohkem kui üheksa aasta eest, Roy kolmekümnendal sünnipäeval. Ta mäletas seda eredalt, otsekui oleks see eile olnud.
Sünnipäevad olid neile mõlemale alati väga erilised. Sandy oli äratanud ta kandikuga, millel oli üheainsa küünlaga tilluke kook, šampanjaklaas ja väga ropp sünnipäevakaart. Ta oli naise kingitused avanud, seejärel olid nad armatsenud.
Ta oli kodust lahkunud tavalisest hiljem, kell veerand kümme, lubades varakult tagasi tulla, et Dick ja Leslie Pope’iga restorani tähistama minna. Aga