„Jah. Igatahes. On küll.”
„Seega?”
„Seega?” kordas mees nagu kaja.
„Seega tulid sa veidi pärast südaööd minu korterisse, me armatsesime üsna metsikult ja sa lahkusid natuke kell viis läbi.”
„Ainult et nii ei olnud,” ütles mees.
„Mida ei olnud?”
„Ma ei käinud sinu korteris.”
Sophie langetas telefoni, jõllitas seda, tõstis siis kramplikult uuesti kõrva äärde ja arutles hetke, kas ta on hulluks läinud. Või on hulluks läinud mees.
„Ma … ma ei mõista.”
„Ma pean minema,” ütles mees.
16
Väikesele kaardile, millel oli veetleva välimusega idamaise tüdruku võrgutav foto, olid trükitud sõnad „Operatsioonieelne transseksuaal” ja telefoninumber. Kõrval kujutas teine kaart nahkkostüümis kahujuustega naisterahvast, kes viibutas piitsa. Põrandalt kerkis kusehaisu loigukesest, kuhu astumist oli Bishop vältinud. Ta oli üle hulga aastate esimest korda avalikus telefoniputkas ja see putka ei äratanud just erilist nostalgiat. Lisaks haisule oli siin pealegi palav nagu saunas.
Telefonitorust oli kilde välja lõhutud, mitu putka klaasruutu pragunenud ja keti küljes rippusid mõned paberitükid, mis pärinesid tõenäoliselt telefoniraamatust. Tänaval oli peatunud veoauto, selle mootorimürin meenutas tuhandet plekk-kuuris vasardavat meest. Ta heitis pilgu käekellale. 14.31. Päev tundus juba praegu tema elu pikim.
Mida põrgut ta lastele ütleb? Maxile ja Carlyle. Kas nad üldse hoolivad kasuema kaotusest? Et kasuema mõrvati? Bishopi eksnaine oli nad tema ja Katie vastu nii üles kruvinud, et vaevalt nad eriti kurvastavad. Ja kuidasmoodi seda uudist üldse teatada? Kas telefonis? Või lennata Prantsusmaale Maxiga ja Kanadasse Carlyga rääkima? Nad peavad varem tagasi tulema – matusteks – oh issand. Või kas ikka peavad? On seda vaja? Kas nad tahavad? Äkki taipas ta, kui halvasti ta oma lapsi tunneb.
Issand, mõtted olid pulki täis.
Mis juhtus? Jumal küll, mis ometi juhtus?
Mu kallis Katie, mis sinuga juhtus?
Kes seda sulle tegi? Kes? Miks?
Miks need neetud politseinikud talle midagi ei avalda? See kehkjas pikk mustanahaline võmm. Ja too inspektor või komissar või mis iganes, see Grace, kes vahtis teda nagu ainukest kahtlusalust, justkui teaks, et tema on mõrtsukas.
Peapööritusega astus ta raekoja vastas Prince Albert Streetil lõõskavasse päikesevalgusse, äsjasest jutuajamisest hämmingus ja arutledes, mis edasi saab. Ühes loetud raamatus oli kirjutatud, kui palju võib mobiiltelefon paljastada sinu asukohast, sellest, kellele sa oled helistanud, ja asjatundjatele ka sellest, mida sa rääkisid. Nõnda oligi ta Hotel du Vini köögisissepääsu kaudu minema hiilides mobiili välja lülitanud ja avalikku telefoniputkat eelistanud.
Aga Sophie reaktsioon oli läbi ja lõhki pentsik. Noh, see on ju lihtne, sa olid minuga … Sa tulid mulle korterisse külla, magasid minuga …
Kuid ei olnud ju nii. Ta oli Phil Taylorist lahkunud restorani ees ja uksehoidja kutsus talle takso, millega ta sõitis tagasi Notting Hilli oma korterisse, kus väsinult kohe voodisse vajus, kavatsusega enne golfimängu korralikult puhata. Ta oli veendunud, et polnud kusagil käinud.
Kas mälu veab teda alt? Šokk?
Kas selles asi ongi?
Siis vallandus temas lein otsekui võimas nähtamatu laine ja kandis ta kaasa pimedasse tühjusse, nagu oleks järsku alanud varjutus, kattes silmapilk kinni päikese ja kõik ümbritseva linna hääled.
17
Lahkamisruum morgis ei sarnanenud ühegi teise paigaga maamunal, mida Roy Grace oleks suutnud ette kujutada. Vahel mõjus see peaaegu tiiglina, kus inimolendid lammutati algelementideks. Puhtuse kiuste rippus õhus surma lõhn, kleepus ihule ja riietele ning jälitas pärast lahkumist armutult veel mitu tundi.
Iga ese tundus siin väga hall, nagu imeks surm värvi välja mitte ainult laipadest, vaid ka ümbrusest. Aknad olid läbipaistmatult hallid, varjates ruumi kõrvaliste pilkude eest, hallid olid seinte kahhelkivid, samuti tähniline kahhelkividest põrand, mida ringiratast piiras äravoolusüvend. Neil puhkudel, kui Grace oli siin viibinud üksinda ja tal oli mahti mõtisklusteks, paistis koguni valgus ise ebamaiselt hallina, tooni andmas sadade ootamatult või seletuseta surnute hinged, kes nende seinte vahel igal aastal ülimat alandust talusid.
Ruumi põhiline sisustus oli kaks terasest lahkamislauda, üks põranda külge kinnitatud ja teine ratastel – viimasel lebaski Katie Bishop, nägu juba kaamem võrreldes sellega, kui Grace oli teda ennist näinud. Oli sinine hüdrauliline tõstuk ja rida maast laeni ulatuvate terasustega külmikuid. Üht seina ääristasid kraanikausid ja kokkukeritud kollane voolik. Teisel pool seisid lai tööpind, metallist lõikelaud ja võigas trofeevitriin, klaaskapp, mis sisaldas laipadest eemaldatud õõvastavaid esemeid – eeskätt südamestimulaatoreid ja kunstlikke puusaliigeseid. Kapi kõrval oli seinal tabel, kuhu märgiti iga kadunukese nimi ning selle taha lahtritesse aju, kopsude, südame, maksa, neerude ja põrna kaal. Esialgu oli sinna kirjutatud vaid KATHERINE BISHOP. Justkui oleks ohver mingi õnnelik võistlusevõitja, mõtles Grace süngelt.
Operatsioonisaali meenutavas ruumis polnud midagi ehisotstarbelist, mitte midagi üleliigset ega kerglast, mis oleks tehtava töö süngust leevendanud. Aga operatsioonisaalis kannustas inimesi vähemalt lootus. Siin toas lootus puudus, oli üksnes kliiniline teadmishimu. Täidetava ülesande paratamatus. Seaduseveskite hingetu masinavärk.
Surmahetkest ei olnud sa enam abikaasa, elukaaslase, vanemate ega õdede-vendade päralt. Sa kaotasid kõik õigused ja muutusid ajutiselt kohaliku koroneri omandiks, kuni too mees või naine jäi rahule, et surnu oled tõesti sina, ja kuni surma põhjus oli selge. See ei lugenud, et lähedased ei tahtnud su keha lõhkilõikamist. Ei lugenud, et su pere peab sinu matmise või tuhastamisega ootama võib-olla nädalaid, vahetevahel kuid. Sa lakkasid olemast sina. Sa olid bioloogiline näidis. Hulk lagunemisjärgus vedelikke, valke, rakke, kiudusid ja kudesid, mille iga mikroskoopiline kübe võib-olla jutustab lugu sinu surmast.
Jälestusele vaatamata oli Grace lummatud. Sunnitud alati kõrvalt jälgima riiklike patoloogide pealtnäha väsimatut professionaalsust, äratas temas aukartust see piinlik täpsus, millega nad askeldasid. Küsimus ei olnud ainult surma põhjuses, mis lahkamislaual kindlalt tuvastatakse; laip võis anda arvukalt muidki juhtlõngu, näiteks ligikaudne surmaaeg, mao sisu, kas aset oli leidnud võitlus, seksuaalne kallaletung, vägistamine. Ja kui veab, siis mõne kriimustuse või seemnetilga näol ka tänapäevaste juhtlõngade püha graali – mõrvari DNA. Nüüdisajal lahenesid kuriteod sageli tegelikult lahkamisel.
Seetõttu pidigi Grace juurdlust juhtiva ametnikuna kohal viibima, saatjaks teine politseinik – Glenn Branson – juhuks, kui tal tuleb millegipärast ära minna. Kriminalistide meeskonnast oli juures Derek Gavin, kes salvestas kaameraga kõik toimingud, ja koroneri esindajana keegi neljakümnendates aastates hallipäine endine naispolitseinik, nii tasane ja tagasihoidlik, et sulas peaaegu taustaga kokku. Kohal viibisid ka Cleo Morey ja tema kolleeg Darren, anatoomilise patoloogia abitehnik, hea välimusega terane kahekümneaastane siilisoengus mustade juustega noormees, kelle esimene töökoht oli Grace’i meelest nii sobivalt olnud lihuniku õpipoiss.
Patoloog Nadiuska De Sancha ja kaks tehnikut kandsid raskete roheliste põllede all rohelist kirurgiriietust, käes kummikindaid, jalas valgeid kummisaapaid. Ülejäänud seltskonnal olid seljas rohelised kaitsekitlid ja jalatsitel katted. Katie Bishopi keha oli mähitud valgesse kilesse, käe- ja jalalabade ümber olid elastpaeltega seotud eraldi plastkotikesed kaitsmaks tõendusmaterjali, mis võis olla küünte alla takerdunud.