„Sa vaeseke,” alustas Sophie. „Mul on nii kahju.”
„Jah.” Mehe hääl oli ilmetu, urbne. See tundus Sophie juttu kuivatuspaberina imavat.
Valitses pikk ebamugav vaikus. Viimaks katkestas Sophie selle. „Kus sa oled?”
„Ma olen hotellis. Neetud politsei ei luba mind majja. Nad ei luba mind omaenda koju. Ega räägi mulle, mis juhtus. Kujutad sa pilti? Nad väidavad, et see on kuriteopaik ja ma ei tohi siseneda. Ma … Issand jumal, Sophie, mida ma peale hakkan?” Brian puhkes nutma.
„Ma olen Brightonis,” ütles Sophie tasakesi. „Tulin töölt varem ära.”
„Miks?”
„Ma … ma mõtlesin … mõtlesin, et võib-olla … ma ei teagi … anna andeks … mõtlesin, et saan ehk midagi ära teha. Tead küll. Kuidagi aidata.” Tema hääl vaibus. Ta vahtis üles kaunistustega kella poole. Tuvi poole, kes järsku kellale laskus.
„Ma ei saa sinuga kohtuda,” ütles mees. „See pole võimalik.”
Sophiele näis nüüd totter, et ta oli selle välja pakkunud. Mis pagan tal arus oli olnud?
„Ei,” lausus ta, mehe hääle äkiline karedus oli valus. „Ma mõistan. Tahtsin lihtsalt öelda, et kui saan kuidagi aidata …”
„Sa ei saa. Kena sinust, et helistasid. Ma … pean minema surnukeha tuvastama. Ma pole isegi lastele rääkinud. Ma …”
Brian vakatas. Sophie ootas kannatlikult, katsus kujutleda, milliste tunnetega mees praegu maadleb, ja taipas, kui ülivähe ta mehest teab, kui kõrvaline on ta mehe elus.
Siis ütles mees lämbuval häälel: „Ma helistan sulle hiljem, eks.”
„Igal ajal. Sa võid helistada igal ajal,” kinnitas Sophie.
„Aitäh,” ütles mees. „Anna andeks … ma … anna andeks.”
Nende vestluse järel helistas Sophie Hollyle, kuna igatses kangesti kellegagi rääkida. Aga ta suunati kõneposti, kus Holly uusim salvestatud tervitus oli ärritaval kombel eelmisest muretumgi. Ta jättis teate.
Uidanud natuke aega sihitult raudteejaama ootesaalis, suundus ta välja heledasse päikesepaistesse. Tal polnud tuju korterisse minna – ta ei teadnud õieti, mida teha tahab. Tänaval tulvas jaama poole ühtesoodu päikesest kõrbenud inimesi, paljud T-särkides, maikades või troopikasärkides ja lühikestes pükstes, nad vehkisid rannakottidega, välimuse järgi huvireisijad, kes olid päeva siin veetnud ja kavatsesid nüüd koju sõita. Keegi vilajas mees, teksasääred põlvede kohalt maha lõigatud, nägu ja käed punased nagu keedetud vähil, viibutas vägevat raadiot, kust röökis räppmuusika. Linn näis olevat puhkusetujus. Sophie meeleolust oli see sama kaugel kui Jupiter.
Telefon helises taas. Tema tuju paranes hetkeks lootuses, et helistab Brian. Siis nägi ta ekraanil Holly nime. Sophie võttis kõne nupulevajutusega vastu. „Tšau.”
Holly häält kippus summutama lakkamatu marduseulg. Ta on juuksuri juures fööni all, kuulutas sõbranna. Üritanud paar minutit selgitada, mis oli juhtunud, loobus Sophie ja pani ette hiljem juttu ajada. Holly lubas tagasi helistada kohe, kui juuksurist pääseb.
Kapuutsiga mees jälitas Sophiet ohutus kauguses, punane kilekott näpus ja lutsutades teist käeselga. Tore oli jälle mere ääres olla, Londoni saastatud õhust eemal. Mees lootis, et Sophie seab sammud randa; seal oleks mõnus istuda, võib-olla jäätistki süüa. See oleks hea moodus aega viita, kulutada mõne tunnikese neist miljonitest, mis olid tema kontol.
Lonkides mõtles mees täna lõunaajal tehtud ostule ja hüpitas oma kotti. Dressipluusi tõmblukuga taskutes kandis ta lisaks rahakotile ja mobiiltelefonile ehitusteibi rulli, nuga, kloroformi ja pudelikest uimastusvahendiga, nõndanimetatud vägistamisdroogi Rohypnoliga. Ning veel üht koma teist – kunagi ei tea, millal midagi tarvis läheb.
Täna ootab teda ees suurepärane öö. Jälle.
23
Varsti pärast kella viit, kui Nadiuska De Sancha oli Katie Bishopi lahkamise viimaks lõpetanud, avanes Cleol võimalus oma oskusi näidata.
Suure supikulbi abil eemaldas Cleo Katie kõhukoopasse valgunud vere, kallates selle kulbitäis kulbitäie haaval äravoolusüvendisse. Sealtkaudu voolab veri hoone alla mahutisse, kus kemikaalid selle aeglaselt lagundavad, enne kui see linna reovette lastakse.
Kuni Nadiuska dikteeris tööpinnale nõjatudes kokkuvõtet ning täitis siis järgemööda lahkamisaruande, histoloogiaaruande ja surma põhjuse aruande, ulatas Darren Cleole hariliku valge kilekoti kõigi elunditega, mis olid laiba sisemusest võetud ja ära kaalutud. Samasuguse haiglase põnevusega nagu iga kord vaatas Grace pealt, kuidas Cleo pistis koti Katie kõhuõõnsusse, justkui topiks kana sisse rupskeid.
Samal ajal tajus ta enda kohal Sandy-teemalise telefonikõne rasket varju. Ta kaalutles. Vaja on Dick Pope’ile tagasi helistada, küsitleda sõpra täpsemalt, millal nad ikkagi olid Sandyt näinud, millises lauas oli naine istunud, kas Sandy oli rääkinud ettekandjatega, kas oli olnud üksi või kellegagi koos.
München. Too paik oli teda alati paelunud, osalt Sandy peresidemete tõttu ja teisalt oli linn ühel või teisel moel püsinud lakkamatult maailma teadvuses. Oktoberfest, jalgpalli maailmakarika staadion, BMW peakorter, ja talle meenus, et ka Adolf Hitler oli enne Berliini seal elanud. Praegu poleks ta tahtnud muud, kui lennukile tõtata ja sinna sõita. Ta kujutas hästi ette, kuidas suhtuks sellesse tema ülemus Alison Vosper, kes otsis vähimatki võimalust, kõige pisematki, et anda hoop noaga, mille oli Grace’i selja taga juba löögiks tõstnud, ja temast vabaneda.
Nüüd väljus Darren toast, naasis musta prügikotiga, kus olid Brightoni ja Hove’i linnavalitsuse paberihundist läbi lastud maksuteatised, noppis peotäie ja asus paberiga vooderdama surnud naise tühja kolbaõõnsust. Senikaua õmbles Cleo naise kõhukoopa jämeda purjenõela ja – niidiga hoolikalt, kuid hoogsalt kinni.
Lõpuks uhtus Cleo Katiet voolikust, et kaotada verejäljed, ja alustas seejärel protseduuri eriti nõudlikku järku. Ta meikis naist ülima põhjalikkusega, jumestas veidi põski, sättis juukseid, andis laibale vaid viivuks tukastama jäänud inimese ilme.
Samal ajal tegi Darren Katie veereraami ümber algust lahkamisruumi koristamisega. Noormees pihustas põrandale sidrunilõhnalist desinfektsioonivahendit, hõõrus seda laiali, jätkas valgendi, Trigene’i desinfektsioonivahendi ja viimaks autoklaaviga.
Tunnike hiljem veeretas Darren Katie Bishopi, kes lebas lilla surilinaga kaetult, käed rinnal risti ning peos väike kimp värskete roosade ja valgete roosidega, surnuvaatamistuppa, tillukesse pikerguse aknaga ruumi, kus lähedased parasjagu laiba ümber seisma mahtusid. Hubaste siniste kardinatega meenutas see natuke kabelit, ainult altari asemel oli vaas kunstlilledega.
Grace ja Branson seisid kõrvalruumis, jälgides klaasakna kaudu, kuidas Brian Bishop sisenes naiskonstaabel Linda Buckley saatel, kes oli meeldiva krapsaka välimusega ja kolmekümnendates aastates, lühikeste blondidega juustega, seljas asjalik tumesinine kostüüm ja valge pluus.
Nad vaatasid, kuidas Bishop vahtis surnud naisele otsa, kobas siis surilina all, tõmbas välja naise käe, suudles seda ja pigistas ägedalt. Bishopi näol voolasid pisarad. Täielikult leinast haaratud mees langes põlvili.
Sellistel hetkedel, millega Grace oli oma pika karjääri jooksul liiga tihti kokku puutunud, polnud tal põrmugi isu politseinik olla. Üks tema kooliaegne semu oli valinud panganduse ja juhatas nüüd Worthingis hoiulaenuühingu haru, nautis head palka ja rahulikku elu. Teine korraldas Brightoni jahisadamas muretult kalastusretki.
Pealt vaadates ei suutnud Grace emotsioone välja lülitada, tunnetas paratamatult mehe leina iga ihurakuga. Ka tema ise hoidis vaevu pisaraid tagasi.
„Kurat, see valu pole näideldud,” ütles Glenn tasakesi.
Grace kehitas õlgu, sundis südant