„Ma põrusin, vot.”
„Päriselt või?”
„Jah. Sest ma sõitsin liiga aeglaselt. Suudad sa uskuda?”
„Mis siin uskuda.”
„Jeerum, oled sina alles tüütus. Alati sama lugu. Kui ma sulle küsimuse esitan, vastad sa ikka küsimusega. Kas sa pead igal pool detektiivi mängima?”
Grace naeratas.
„See ei ole naljakas. Eks! Ma küsisin sinult lihtsa küsimuse: suudad sa uskuda, et ma põrusin eksamil, kuna sõitsin liiga aeglaselt?”
„Ehei.” Ega Grace ei suutnudki. Ta mäletas, mismoodi oli Glenn teda viimati sõidutanud, kui sõber eksami eel kihutamist harjutas. Autost välja pugedes, luud-kondid terved rohkem tänu vedamisele kui seersandi roolikeeramisele, oli ta otsustanud, et laseb pigem sapipõie tuimastuseta eemaldada kui uuesti vabatahtlikult Glenn Bransoni kaassõitjaks läheb.
„Ma ei aja udu, mees,” ütles Branson.
„Rõõm kuulda, et maailmas on veel täie aruga inimesi.”
„Tead, mis sul häda on, komissar Roy Grace?”
„Mul on paljugi häda.”
„Minu autosõiduga seoses?”
„Lase kuulda.”
„Sul pole usku.”
„Sinusse või jumalasse?”
„Jumal hoidis, et see kuul mind rängalt ei vigastaks.”
„Ja sa tõesti usud seda?”
„On sul mõni parem teooria?”
Grace vaikis mõtlikult. Tema meelest oli alati kergem jumalat puudutavad küsimused turvaliselt kõrvale panna ja tegelda nendega sobivamal ajal. Ta ei olnud ateist, tegelikult isegi mitte agnostik. Ta uskus küll millessegi – või vähemalt tahtis uskuda –, aga ei osanud täpselt seletada, mis see on. Jumala mõistega vabalt leppida tal ei õnnestunud. Ning ta tundis end sellepärast ühtelugu süüdi. Ent Sandy kadumisest alates, kui kõik tema palved olid vastuseta jäänud, oli tema usk suuresti lahtunud.
Elus juhtus igasugu halba.
Politseinikuna oli tema ülesanne peamiselt tuvastada tõde. Fakte. Sarnaselt ametikaaslastega olid tema uskumused tema enda asi. Ta jälgis läbi akna Brian Bishopit. Too oli leinast täiesti muserdatud.
Või näitles meisterlikult.
Varsti saab ta teada, kumb on tõsi.
Aga kuigi see oli isiklik ja seetõttu ebaõige, oli tema mõtteis praegu esikohal Sandy.
24
Skungil oli kiusatus helistada oma diileri mobiilile varastatud telefonilt, sest tema enda kõneaeg oli just otsa lõppenud, kuid ta otsustas, et ei tasu riskida tüübi vihaga. Või hullemgi, kliendina üle parda heitmisega, olgugi diiler üks kitsi tõbras. Too tüüp ei salliks silmaotsaski, et tema number on tagaotsitud mobiili kõnelogis – eriti veel sellise mobiili, mida ta ise edasi müüb.
Niisiis astus Skunk Levelil määrdunud regendistiilis rõduga maja ees telefoniputkasse ja lasi uksel kinni vajuda, summutades reedepärastlõunase liiklusmüra. Oli tunne, nagu sulguks tema järel ahjuluuk, kuumus oli lausa talumatu. Ust jalaga lahti hoides valis ta numbri. Kahe helina pärast vastati telefonile tõredalt: „Jah?”
„Wayne Rooney,” ütles Skunk eelmisel korral kokku lepitud parooli. Parooli muudeti nende igal kohtumisel.
Tüüp kõneles Ida-Londoni aktsendiga. „Hüva, jah, sulle tavaline või? Tahad pruuni? Kümne- või kahekümnenaelane kott?”
„Kahekümnene.”
„Mis sul on? Sula?”
„Motorola Razor. T-Mobile.”
„Neid on mul kurguni. Selle eest üle kümpsi ei saa.”
„Sõida sitale, mees, mina küsin kolm kümpsi.”
„Sel juhul jääb ära, semu. Sorri. Aidaa.”
Äkitselt paanikas, hüüdis Skunk anuvalt: „Kuule, ei, ei. Ära pane ära.”
Põgus vaikus. Siis kõlas tüübi hääl jälle. „Mul on kiire. Pole aega raisata. Tänavatel hind tõuseb ja kraamist on puudus. Puudus, mis kestab veel kaks nädalat.”
Skunk pani info kõrva taha. „Ma lepiksin kahekümnega.”
„Üle kümpsi ei mängi välja.”
Diilereid oli rohkem, aga tema viimane oli tänavalt kinni nabitud ja sitsis vanglas. Üks teine, uskus ta kindlalt, oli talle solgitud kraami andnud. Oli paar ostjat, kelle jutule ta võis parema hinna saamiseks telefoniga minna, kuid tema enesetunne kiskus üha sandimaks; ta vajas midagi kohe, vajas midagi, mis mõtteid klaariks. Tal seisis täna ees tööots, millega teenib hoopis rohkem raha kui sellega. Päevapeale võib ta kraami hiljem juurde osta.
„Jah, okei. Kus me kohtume?”
Diiler, keda ta teadis ainult Joe nime all, andis juhtnöörid.
Putkast väljudes tundis Skunk päikest lagipähe lõõskamas ja põikles Marlborough Place’il läbi liiklusummiku autoridade, otse pubi ees, kus ta vahetevahel öösiti meeste peldikus ecstasy’t ostis. Kui kõik laabub, on tal selle ostmiseks ehk tänagi õhtul pappi.
Ta pööras paremat kätt North Roadile, pikale kihavale ühesuunalisele tänavale, mis kulges järsult ülesmäge. Tänava alumine ots oli räämas, aga poolest nõlvast algas pärast Starbucksi kohvikut Brightoni trendikaim linnaosa.
North Laine’i piirkond kubises kitsastest tänavatest, mis algasid idast raudteejaama juurest ja hõivasid enamiku künkast. Ümber mis tahes nurga pöörates võis leida kõnniteele paigutatud vanaaegsete marmorkaminate valiku või varnad poppide rõivastega, või vaatas sulle vastu rida Victoria-aegseid rõduga majakesi, mis kunagi üheksateistkümnendal sajandil ehitati raudteetöölistele ja olid nüüd eluasemetena hinnas, või mõne iidamast-aadamast, nüüd peenteks ärklikorruse korteriteks jagatud vabriku terrasiitkrohviga fassaad.
Lühikese maa künkast üles jalutanud, tundis Skunk, et see on talle pingutav. Varem suutis ta joosta nagu tuul, võis vähimagi kõhkluseta krahmata kellegi käekoti või poest kaupa, kuid nüüd jätkus tal jaksu vaid natukeseks, enne kui ta võhmale jäi, välja arvatud laksule vahetult järgnevail tundidel või ergutite mõju all. Teda ei pannud tähele keegi peale kahe erariietes politseiniku, kes istusid rahvast tulvil Starbucksis lauas, mille aknast avanes tänaval toimuvale takistusteta vaade.
Mõlemat nässakalt riides meest oleks võinud pidada üliõpilaseks, nad istusid oma kohvitassi taga pikalt. Üks, lühemat kasvu ja jässakas, paljaksaetud pea ja kitsehabemega, kandis musta T-särki ja lõhkiseid teksaseid; teine, pikemat kasvu ja sorakil juustega, aga lotakat särki, mis ulatus lõdvalt sõjaväelaigulistele pükstele. Brightoni pätte teadsid nad üldiselt näo järgi, ja Skungi vahistamisfoto oli koos veel umbes neljakümne alalise seaduserikkuja omaga Brightoni keskjaoskonna seinal rippunud niikaua, kui nad olid politseijõududes töötanud.
Lõviosale Brightoni ja Hove’i elanikkonnast oli Skunk üsna nähtamatu. Riides samamoodi nagu juba varasest teismeeast saadik – kapuutsiga võidunud nailondressikas, narmendav oranž T-särk, dressipüksid ja tossud –, käed taskus ja keha ette lontis, sulandus ta linna justkui kameeleon. See oli tema jõugu, ÜPK, Üle Prahi Kamba tunnusriietus, nende rivaaliks oli ammu asutatud EKK – Eriti Karm Kamp. Nemad ei olnud nii jõhkrad nagu EKK, mille liikmeks võtmise riitus hõlmas väidetavalt kas politseiniku peksmist, naisterahva vägistamist või juhusliku võõra pussitamist, aga ÜPK armastas jätta ähvardavat muljet. Nad jõlkusid ostupiirkondades, kapuutsid peas, varastasid kõike, mis pihku sattus, röövisid igaüht, kes oli küllalt rumal, et üksinda rahvamurrust eralduda, ning kulutasid raha enamasti alkoholile ja narkole. Tema oli selle jõugu jaoks juba liiga vana, põhiliselt olid seal teismelised, kuid kambale iseloomulikke riideid