„Kõik Viru litsid olid ka agendid,“ lõikas Verner Andrese jutule vahele.
„Litsid litsideks, aga kes see ametnik on?“ küsis Rainer.
„Uurige ise välja. Ta on nii mõjukas vend, et ma igaks juhuks tema nime suhu ei võtta. Ärge unustage ka võimalust kompromiteerimisest seoses tema efektiivse tööga. Mina rohkem ei räägi, mõelge ise edasi,“ lõpetas Andres agendi teema.
Rainer ei tahtnud veel teemat lõpetada ja pinnis edasi, kuigi natukese teise nurga alt.
„Kuule Andres, sa oled andnud siin täie rauaga nii Keskerakonnale kui Reformile. Mis sa tahad öelda, et teie erakonnas on ainult inglid?“
„Kas ma näen nii naiivne välja või?“ vastas Andres küsimusega ja jätkas. „Kindlasti on meie erakonnas inimesi, keda saab manipuleerida ja ilmselt ka otseseid Venemaaga seotud agente, aga nende jõud ja hääl ei ole määrava tähtsusega. Kuigi pärast ühinemist ei saa ma selles enam nii kindel olla. Ma küll ei arva, et Res Publica poolt tuli hulgaliselt kahtlaseid tüüpe, vaga tihenenud sisemise poliitilise konkurentsi tingimustes tekib rohkem võimalusi sogases vees kalapüüdjatel.“
„Ma olen Res Publica kohta kuulnud igasuguseid jutte ja ütlen ausalt: mulle see poliitbroilerite seltskond ei meeldi. Mina olen andnud oma hääle ikka südamest vana Isamaaliidu eest,“ poetas oma arvamuse vahele Verner.
„Pole neil respublikaanidel häda midagi. Enamuses täiesti normaalsed inimesed ja mõttelaadilt sobime kokku päris hästi. Osa poliitbroilereid on oma kevadise jooksu ära jooksnud ja ei kipu enam üle oma varju hüppama. Mis puudutab igasugu jutte, siis ma ei tea mida sina täpselt mõtled. Ühe teooria Res Publica kohta ma võin rääkida, aga palun ärge seda eriti levitage. Kui keegi sellest teada saab, võin pälvida suure hulga ausate ja toredate respublikaanide pahameele.“
„Mis sa keerutad, hakka ometi pihta,“ kannustas Verner Andrest takka.
„Meil on erakonnas teatav seltskond, keda vahel kutsutakse foobikuteks, kuid kelle teooriad on hiljem tihti suhteliselt tõesteks osutunud. Nemad räägivad, et Res Publica on Venemaalt juhitud projekt Isamaaliidu hävitamiseks ja Eesti poliitika paremtiiva mehitamiseks Venemaale sobilikumate poliitikutega. Ma arvan, et see protsess nii sünge ka ei olnud. Loogiline on aga see, et noorte ambitsioonkate poliitikute juurde, kes ei leidnud kiiret otseteed suure poliitika juurde, ujusid kavalad rahastajad. Rahastajad, nagu teate, määravad ka olulisel määral poliitilist kurssi. Üks selline kahtlane tüüp oli Olari Taal, kes ajas peamisi rahaasju, oli ise rahastaja ja kuulus ka poliitilisse juhtkonda. Tema kuulub samasse VEB fondi punti ja lisaks oli võtmetegijaks Hoiupanga Daiwa skandaalis. Järjekordne inimene, kes ilmselt on valmis kõiksugu afäärideks ja mõjutatav kopsakate luukerede läbi. Temaga seotud kahtlaste tehingute ilmsikstulek võib viia ta pikalt vangi ning kaasa tuua megasuuri rahalisi nõudeid. Seal oli veel tüüpe, kes olid võimaliku KGB taustaga, aga praeguseks on nad erakonnast lahkunud. Kui see teooria vastab osaliseltki tõele, siis noored vihased „äraostmatud“ sellest aru ei saanud. Nad toimetasid ainult oma poliitilise ambitsiooni nimel, mõistmata kõige sügavamaid allhoovusi.“
„Oled sa kindel, et kõik kahtlased tüübid on nüüdseks lahkunud?“ küsis Verner.
„Ei ole kindel, aga neid ei ole kindlasti palju. Teiseks on sellisel otstarbel Res Publica loomine teooria, millel ei ole otsest tõestust. Ma usun, et ühenderakond IRL suudab kaitsta Eesti huve ja põhiseadusliku korda piisavalt, ega kaldu mingisse segasesse halli tsooni.“
„Kuule võtame päeva lõpetuseks pitsi brändit ja lähme laiali,“ tegi Verner ettepaneku. Tõstis pitsi ja lisas: „Andres, su jutt oli üsnagi usutav. Üks asi on sul siiski puudu. Sina võid siin seletada ja teoretiseerida, mis kole, aga mina lähen Eesti eest lahingusse, kui asjad päris perse kisuvad. Astu Kaitseliitu ja siis aktsepteerin sind täielikult. Loomulikult pead ka metsas möllamas käima. Niisama iluliikmeid ei pea ma õigeteks meesteks.“
„Loomulikult astun, see vantide aktiivsus teeb mind murelikuks. Metsas hakkan ka käima, sest kui tõeliseks jamaks läheb, püsib väljaõppe saanud mees kindlasti kauem elus. Kirjutan juba homme avalduse ja sina muretsed mulle soovitused.“
Andres ja Verner lõid pitsid kokku ning jõid need tühjaks. See järel asutasid mehed minekule, sest kell oli juba hilisõhtusse jõudnud ning homme ootas ees tööpäev.
SÜNDMUSTE KÄIVITUMINE JA KALEVI LÄHETAMINE
Vitali Gerassimov magab oma üürikorteris, kui heliseb tema mobiiltelefon. Vitali haarab telefoni ja vaatab selle kella. 2.35, 26. aprill 2007, neljapäev, näitab telefon. Helistaja on Sergei Saveljev saatkonnast. Vitali vajutab kõne vastuvõtunuppu.
„Gerassimov,“ ütleb Vitali unise häälega torusse, sest ta on ainult kaks tundi magada saanud.
„Vabanda äratamise pärast, aga asjaolud sunnivad. Meil on Eesti Politsei inimestelt infot, et midagi võib varsti teoksil olla. Patrullekipaaže kutsutakse kella poole neljaks jaoskondadesse mingile instruktaažile. Kinnitus on kahelt politseinikult,“ räägiti teisest otsast.
„Selge. Mida Öise Vahtkonna inimesed räägivad?“ küsis Vitali.
„Nad ei ole täheldanud mitte mingisugust aktiivsuse tõusu. Neid on informeeritud ja nad püüavad igaks juhuks, kui vähegi võimalik, inimesi juurde tuua,“ vastati küsimusele teiselt poolt.
„Hakkan tegutsema. Andke teada, kui olukord peaks muutuma või laekub mingit kindlat infot konkreetsemalt.“ Nende sõnadega lõpetas Vitali kõne.
Ta tõusis voodist, tõmbas püksid jalga ja suundus köögi poole. Pea oli natuke uimane, sest kaks tundi magamist, arvestades eelmiste päevade töökoormust oli selgelt vähe.
Enne kööki minekut oli ta öökapilt püksitasku toppinud kaks telefoni, et oleks võimalik operatiivselt tegutseda. Köögis alustas Vitali kohvikeetmist, samal ajal helistas ta Igor Mogilnõi konspiratiivtelefonile, mille too oli nende viimasel kohtumisel andnud. Eelmine kõne sellele numbrile oli toimunud vahetult enne Vitali magamaminekut. Siis oli telefon välja lülitatud, see tähendab, lõhkeseadeldis ei olnud veel valmis. Nüüd telefon kutsus, järelikult kõik oli valmis.
Viimased päevad olid olnud kui üks hädaorg. Midagi ei olnud otseselt kihva läinud, aga pidevalt oli pisiasjadesse takerdumist. Vajalikud mehed ei saabunud planeeritud ajal, vaid hilinesid erinevatel tobedatel põhjustel. Üks mees saadeti piirilt tagasi, sest ta oli sattunud mingisse musta nimekirja ilmselt seoses Eesti–Venemaa jalgpalli valikmänguga Tallinnas.
Lõhkeaine jäi kõigepealt toppama laeva hilinemisega Tallinna reidile. Järgmine jama juhtus laevateenindusfirma autoga. Peale lõhkeainega lukukastide peale võtmist purunes autol kumm. Iseenesest ju mitte midagi hullu, kui mitte arvestada, et see oli teine kumm päeva jooksul, mis purunes. Järelikult ei olnud varuratast, mida oleks saanud kohe alla vahetada. Seda mindi mingi teise autoga töökotta remontima. Mõistlik ei olnud ka kaupa teistmoodi Igorini toimetada. Lõpuks jõudis kaup Igorini alles kell 10 eile õhtul. Kui kõne saatkonnast oleks tulnud eile samal ajal, siis oleks varustsenaariumi käivitamine olnud võimatu ja missiooni oleks tabanud katastroof. Eesmärkide saavutamine oleks olnud suure kahtluse all, kui mitte võimatu.
Igor Mogilnõi võttis toru pärast kolmandat helinat. „Jah, kuulen, räägi.“
„Kas seadeldis on korras ja transpordivalmis?“ küsis Vitali.
„Jah, veerand tundi tagasi lõpetasin. Pakkisin kokku ja tõstsin jalust ära kindlasse kohta,“ teatas Igor.
„Seis on hetkel selline, et midagi on toimumas. Saada oma poisid Kalev Rebase juurde ja kui nad kohal on, helista talle ning käsi kümne minuti pärast maja ees väljas olla. Ise võtad seadme ja lähed ka kohale,“ andis Vitali täpsed juhised. „Kui kõik on koos, anna teada. Ma loodan, et üle poole tunni sul ei kulu.“
„Selge,