Palju kordi on Naan selles vabariigi kõrgeimas instantsis viibinud (varasematel aegadel asus EKP KK märksa ilusamas, Koorti lillakaist tellistest majas) ja väga eri aegadel ning põhjustel. Ta mäletab paljusid, kes siin olid töötanud, kuid paraku nüüd enam mitte. Valgest majast on kerge Musta nimekirja langeda…
Keskkomitee õhkkond pole Gustavile iial sümpaatne olnud. Mingil määral võis Valge maja elukorda võrrelda kehva kooli omaga, kus õpetajad üksteise peale direktorile kaebavad, kannuseid teenivad ja hoolega teineteist nuusutavad, lootuses, et äkki on kallil kolleegil lõhnad juures. Noh, siis…
Kui Naan kõrgemal korrusel asuvasse esimese sekretäri kabinetti astub – eesruumis istuvale sekretärile piisab ainult peanoogutusest –, näeb ta, et Käbin seisab akna juures ja vaatab sealt mõtlikult välja. Ja tundub, et vaatab justkui liiga kaua, ehkki oli kindlasti juba kuulnud Naani sisenemist, ning tal ei saanud kahtlustki olla, kes sisse astus.
Aga lõpuks tuleb Ivan-Johannesel siiski näoga Gustavi poole pöörduda. Ta ei naerata. Pealiku nägu on morn. Ja mornilt ta alustabki. Eesti keeles. Paremas tujus olles rääkisid nad vene keelt.
„Mina olen sind, Naan, ikka ausaks ja omakasupjuudmata kommunistiks pidanud, aga tuleb välja, et sul, mees, kjuuned siiski enda poole… Häbilugu, mida poleks arvatagi osanud. Nu sa vaata natuke neid pabereid siin. Need parteikontrollist meile saadetud. Ja see paha hais, mis nendest tõuseb – uhh kui paha! –, ei lähe mitte ka minust ega Leonidist mööda. Tuleb välja, et ahnitseja mees sina oled, Naan, vot mis!”
Ivan Gustavovitši töölaual on tõesti mitmeid pabereid. Naanile ulatab Ivan neist kaks pealmist. Üks neist õige lühike.
КОМИТЕТ ПАРТИЙНОГО КОНТРОЛЯ
при ЦК KOMMУНИСТИЧЕСКОЙ
ПАРТИЙ СОВЕТСКОГО СОЮЗА
М О С К В А, ЦЕНТР СТАРАЯ ПЛОЩАДЬ дом 5/8
Центральному Комитету Компартий Эстонии
Направляем поступившие в КПК при ЦК КПCC заявление (без подписи) c жалобой на неправильные действия т. HAAHA.
Зам. Председателя КПК при ЦК КПСС
(Бoйцов)
Juba esimene pilk teisele paberile teeb selgeks, et tegu on anonüümkirjaga, mille tähed on erinevatest ajalehtedest, ajakirjadest ja brošüüridest välja lõigatud ja seejärel paberipoognale kleebitud. (Et see on tõesti suur ja raske töö, seda teab Naan enda käest. Ta oli nimelt ühe lõbusa, kunagisele pruudile määratud esimeseks aprilliks fabritseeritud anonüümse kirja just sel meetodil teinud. Tööle kulus pool päeva.)
Nii et siis anonüümkiri… Häh! – tsiviliseeritud riikides sellistele ei reageeritagi, meil on aga just need paraku väga sagedaseks süüdistusmaterjaliks, mida alati isegi kontrollida ei üritata!
Noh, eks loeme siis, mille üle riigitruu kodanik südant valutab:
Зa пОСлЕДНЕе вРЕмя БорЕТСя у HaС ЧacТo cOБcTBeнниЧеckиX ПePEЖиТkOB, ТoЖE В ЭСToНии. ЭТO XOPoШo, А нo ПOЧEMy нE зAMEчAЮT caМoГo KPУПнoгo cOБcTBEHHИКа „Aкa-ДЕмика НAAHа”?! HaaH пocTPoит cEБЕ (имея XОPOШуЮ КварTиpу И боЛьШoй Д0 м в ПригopOДE ТAЛЛИНa „MEPИBЯльЯ”) eЩё Втopoй ДОМ Нa БePЕГУ ЧePнoГO MoPЯ. Eгo ЖEHа дerЖит CEБЯ kak ПoMEЩИЦa. BCЯ pecПУблиka ЗHAЕТ… KtO kАK вOзMущAEТcя, a KTO ЗЛaДoРaBCTВoМ. He ПoТoMУ ЛИ НЕ BИДЯT пPOДEЛKИ HAAHA И EГO CПЕkУлЯЦии, ЧTO ОH БОЛьшoй ДPУГ KэбиНa И ЛeнцMAНA КOToPЫE ВCE ПРОCTЯT CвoИМ ДРyЗЯM?! ТAK KAK HAAH ВEДЬ ТoЛЬKo XBAлИT eГo KaK CЛOBНO KуKyшKа…
„Nu, mis sa kostad, Gustav?” küsib Käbin. Väga tõsiselt.
„Prügikasti viskaksin sellise anonüümika. Inimene ei julge oma nimegi alla panna. Mida sa ootad? See ju selge laim.”
„Aga mina, vot, välja uurind olen, et polegi päris laim. Sina siin koos selle majanduse-Heiliga midagi ikkagi plaanitsenud oled?”
„Vaata, esiteks on juba see vale, nagu mul Tallinnas oma korter oleks. Pole ju. Mul oli, Teaduste Akadeemia poolt mulle määratud Tallinna elama asumise puhuks. Korteril polnud viga midagi, ent ta asus väga kärarikkas paigas Sügise tänaval. Kõrval oli hotell, mis vähe segas, kuid alumisel korral mingi kohvik, kus kuni hiliste õhtutundideni jõminat kostis. Linnaelu ei lasknud mul hästi tööle kontsentreeruda. Noh, kuulsin siis, et Meriväljal oli soodsalt müüa poollagunenud suvemaja, kus kaunis jõledates tingimustes natuke enam kui kuuekümne viiel ruutmeetril elas tervelt kolm perekonda. Mina vahetasin oma tipp-topp Sügise tänava korteri heas eestiaegses majas nendega ära. Just töörahule mõeldes. Asi läks mulle palju kallimaks kui arvata, sest üks korter tuli mul juurde hankida, ja Merivälja suvemaja vajas ja vajab praegugi veel remonti ja ümberehitamist, et seal aastaringselt elada. Ehitusmaterjalidega, mida hädasti vajasin, oli nii, et Klausoni komisjoni eriotsusega tuldi mulle vastu ja meile eraldati teatud hulk ehitusmaterjale – eriti tsementi ja metalli (peamiselt plekki) sanitaar- ja katusetöödeks.
Aga varsti selgus, et Eesti niiskele kliimale ei pidanud mu naise tervis vastu. Praegu on ta Moskvas sünnikodus tagasi. Kolm Merivälja perekonda kolisid algul minu endisse korterisse üle (sama pinnaga), aga nüüd on üks neist sealt juba edasi pääsenud. Vahepealseks hädaajaks sain mina ise korteri Mustamäele, kuid mitte päriseks. Ajutise.”
„Aga mõnedel andmetel on sul Koplist mitu vagoni ehitusmaterjali ja koguni mööblit juba lähemal ajal lõuna poole teeleminekut ootamas. Mis see veel on? ”
„See sai ostetud Kaare teelt ja mujalt ametlikest müügikohtadest ning minu raha eest. Heili aitas mind kõiges praktilises. Ma ise olen neis asjus abitu. Mu naine sai lõunasse pinna ja sinna ehk vanaduspäevadel elama lähengi.”
„Mina arvan, et sina pole praktilistes asjades üldsegi nii abitu, nagu sa tahad välja paista…”
Naan adub, et need ehitusega seotud detailid Käbinit eriti ei huvitagi. Oli ka tema ise kasutanud keelatud kavalusi – üldjuhul küll õigetel ja omakasupüüdmatutel eesmärkidel, näiteks selleks, et meie maaelule jalad alla saada. Selles valdkonnas rikkus ta riigi seadusi – rumalaid muidugi – ilma mingi aukartuse ja hirmuta. Ta ei mõisa Naanigi südames hukka, sest teab, et Naan ise on loomuldasa tõesti aus mees… Ju siis on ta naise tuhvli all.
Jah, oma võimu isikliku kasusaamise huvides Ivan üldjuhul ära ei kasutanud. Oli seda teinud vaid korra. Ja see oli omamoodi lõbus lugu.
Nimelt oli Urho Kaleva Kekkonen Käbinile kui kangele kalamehele kinkinud landi, ilusa, haruldase, kalli, ja mis tähtsaim – sellega oli Käbin püüdnud oma elu suurima kala. Too lant oli Käbinile ülimalt armas. Kuid, näe, saatus tahtis nii, et see pidi millegi taha takerduma ja merre jääma.
Vaat siis Käbin, jah, lausa meeleheitel Käbin, oli andnud käsu siinse sõjaväeringkonna parimad tuukrid oma lanti otsima saata. Sõjaväelased suhtusid kõrge riigimehe käsku ülima tõsidusega, nad olid koguni nii taibukad, et otsustasid selles paigas eriõppuse korraldada – oma kvalifikatsiooni kontrollimiseks ja selle tõstmiseks muidugi mõista… Ja lõpuks, alles kolmandal päeval, kusjuures aktsioonis oli mitukümmend parimat tuukrit, lant leitigi. Siis, kui lootused olid juba kadumas…
„Et sina üks osav ja oskaja mees oled, Gustav,” jätkab Ivan, „seda näitab juba see, et sa lõunasse, sinna Gagrasse, ehitamisplatsi said.