„Küll on tore, et teile viimasel hetkel pihta sain. Te tulite Inese juurest, eks? Teaduslikud probleemid…” Joel naeratab kahemõtteliselt.
„Miks te rõhutate, et mulle just viimasel hetkel pihta saite? Ma enda meelest veel üsna kõbus vanainime… Aga mis puutub arutluste ainestikku Inese man, siis te ei eksi.”
„Ja mida te siis arutasite… kuigi ma sest vaevalt aru saan?”
„Ei midagi eriti keerukat.” Akadeemik hingab sügavalt sisse, kontsentreerub pisut, vaatab Joelile sõbralikult silma ja teatab siis nagu midagi ülilihtsat ja väga loomulikku:
„Me arutlesime statsionaarsete, suletud ruumis toimuvate entroopia kasvule orienteeritud relaksatsiooniprotsesside eksponentsiaalse sensuaalse mumifitseerumise kujutamist kahemõõtmelises koordinaatsüsteemis.”
„Nagunii pilate mind,” ei pane Joel pahaks. „Ma usun, et see võiks olla teadusliku dokumentaalfilmi teema,” jätkab ta, „ainult et meil pole vist ühtki režissööri, kes sest õhkagi aru saaks… Ja vaatajaid vast kolm-neli… Aga minul on kah omad plaanid. Ja reaalsemad. Ja rahvale arusaadavamad.”
„Või sedapsi. Ehk olen ma väärt teada saama, milles asi…”
„Täna on Telefilmis eelviimane päev zajavka üleandmiseks. Zajavka, see on…” tahab ta seletama hakata selle slaavi sõna, mis meie kinokeele pruuki jõudnud, sisu, kui Naan talle selgitab: „Noh, seda keelt ma tunnen. Aga rääkige, mis taotlust te siis teha tahate.”
Ta saab kuulda, et Eesti Telefilm olevat korraldanud portreefilmide stsenaariumide võistluse. Ning Joelil olevat kange himu käia välja just akadeemiku portree. Muidugi kui Naan ise just vastu pole.
„Ei Naanil pole selle vastu midagi,” murtakse Joeli mure, kuid samas avaldab akadeemik arvamust, et on olulisi tegelasi, kes temast mingit dokfilmi näha päris kindlasti ei taha.
„Meil Telefilmis niisuguseid inimesi ei ole. Sellele filmile tehakse roheline tee ka siis, kui stsenaarium preemiat ei võidagi. Ja isegi siis, kui ta päris valmis pole… Teie isik võlub,” on Joeli kindel arvamus. „Teadlased ja eriti veel poliitikud on enamasti ilmetud kujud – muidugi mitte siis, kui nad on juba kanoniseerida jõutud ja kunstnikud neist ilupilte teevad. Aga enamasti demonstreerib võimuladvik maitsetuid kortsus tumedaid ülikondi ning valesti valitud särke-lipse… Ning meie tingimustes muidugi ka veel jõledat aktsenti.”
„Noh, see argument töötab pigem ju minu ja teie kahjuks… Juhul, kui ma neist pisutki peaksin erinema.”
„Vaadake mis aspektist tahes, aga kindel on see, et teiesuguse mehe jäädvustamine tulevastele põlvedele on kinotegijate esmane ülesanne. Ja küllap pannakse lugu teist juba tuleva aasta plaani sisse, sest minu teada pole te teinud iial ka mingeid olulisi ideoloogilisi vigu.”
„Kas te, noorhärra, ei leia, et vigu mitte teha on ülimalt riskantne. See just see suurim viga ongi! Eksimatu persoon on igale võimulolijale ohtlik. Minul, teie tagasihoidlikul sõbral, on vihkajaid-kadestajaid kohe küllaga…
Aga mida te õieti filmida tahate? Inimese mõttetööd olevat peaaegu võimatu filmida. Kord üritatud Keresest filmi teha, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Kuidas filmida aju tööd…? Tavaline biograafiline lugu tuli välja sellest hästi mõeldud filmist, milles Kerese ainulaadsusest mitte kui midagi järele ei jäänud.”
„Teiega on hoopis teised lood. Teie olete elus, Kerest aga siis enam polnud. Teie kasutate malenuppude asemel sõnu… Minu teada on teil peatselt kohtumine lugejatega. „Võimu ja vaimu” teemal, mis ilmus läbi kahe viimase Loomingu numbri. Ma olen veendunud, et see saab olema ülipõnev õhtu. Too teie viimane essee on rahva imetlusobjektiks tõusnud. Eriti noortele olete te peaaegu iidol.”
Naani põikleva vastuse sisuks on see, et eks noored ole alati varmad kehtivat süsteemi kritiseerima. Nii on ikka olnud. Ja sestap neile artikkel ehk meeldis.
Siiski lepitakse kokku, et juba tol kohtumisõhtul lugejatega pannakse kaamerad surisema. Naan tunnistab ausalt, et temas on kahjuks liiga palju edevust, et vastu vaielda.
7
Tallinnas, venepärase (ju otsetõlge!) ja eestlase kõrvale ülearu lapsikult kõlava nimega Raamatusõprade klubile (peagi nimetatigi see ümber Raamatuklubiks) kuuluvas päris suures ja uhkes saalis toimus tol vesisevõitu talvepäeval kirjanduse- ja poliitikahuviliste poolt ammu oodatud kohtumine akadeemik Gustav Naaniga. Teemaks eelmise aasta lõpul Loomingus ilmunud pikk, särav, julge, laineid löönud essee „Võim ja vaim”. Nüüd teame, et see esialgu üheks viimaseks omataoliseks jäigi, sest seitsmekümnendatel hakati taas kraane kinni keerama. Lähenes stagnaaeg. Aga Naani „Võimust ja vaimust” olid tollal vaimustatud ka humanitaariakauged inimesed. Teda paljundati koguni samizdati stiilis, sest aasta lõpu Loomingud müüdi ühe päevaga läbi. Kuuekümnendate keskpaik ja lõpp – eks need olnudki Naani hiilgeajad.
Suur saal on rahvast tulvil, seistakse ustel, tõugeldakse aknalauakohtade pärast, istutakse treppidelgi, mis võis mõne KGB vaatleja silmis – ja kus neid siis ei viibinud – olla lausa ohtlik ja provokatiivne.
Naan on puldis otsekui kehastunud tõsidus ise, ent need, kes teda paremini tundsid, märkasid ta silmanurgis vilavaid naerusädemeid. Mnjaa… too mees tunneb end hästi just suure auditooriumi ees, kes iga ta sõna huultelt neelab. Ta silmitseb viivu oma märkmeid ja jätkab siis vist juba mõne aja eest alustatud teemat.
„Sattusin hiljuti lugema tõlget Hiina olulisimas ajalehes, Hiina Kommunistliku Partei häälekandjas Renmin Ribao ilmunud artiklist, mille autoriks on keegi Wang Beng, kes peale selle, et on truu kommunismiaadete kummardaja – see ju loomulik – loeb end ka… noh, raske täpset sõnalist vastetki leida… ütleme siis, et „juukseasjanduse eksperdiks”. Kohe esitan tema täpse teksti.”
Ta tuhnib veel veidi aega paberites ja alustab siis kogudust manitseva kirikuõpetaja kõmiseval toonil:
„Parteipoliitikas on tehtud jämedaid vigu tolles, just minu kontrolli alla usaldatud olulises ideoloogiavaldkonnas! Kujutage ette: soengut peetakse just kui kodanike eraasjaks…” Selline asjatundmatus kõverdab korraks Naanigi huuled hukkamõistvaks muigeks, ning ta nendib siis, et autori arvates ei vajavat selline suhtumine mingeid kommentaare. Ei, ja veelkord ei! Wang Beng kirjutab, et soeng on kõigil aegadel väljendanud kandja ideoloogiat ja tõekspidamisi.
„Juuste pikkus ja just eriti niinimetatud „kuklajoon” on kõige otsesemas seoses juustekandja maailmavaate ning tema mujalt saadud võimalike mõjutustega. Juuksed ja aju on enamasti häälestatud samale lainepikkusele. Ennekõike muidugi manduva lääne omale, mille iseloomulikuks jooneks on soov nende moodide järgija teiste, nii-öelda lihtkodanike seast justkui „eriliselt esile tõsta”. Sellisele häbiväärsele, rahvavaenulikule antiproletaarsele kallaklusele tuleb teha otsustav lõpp!”
Saalist kostab naeru ja käteplaksutamist, akadeemik aga ei pööra sellele tähelepanu.
„Nagu kuulsite, seob meie pealage katva karvastiku seisundi eest muretsev, koguni vastutav hiina seltsimees juuksemoe riigitruudusega… Ja iseloomulik on seegi, et tema artiklile anti ruumi partei häälekandjas!
Mida meil sellest Hiinamaa soengusõjast arvata? Kas see ka meisse puutub? Hetkel õnneks, ja veel nii triviaalsel kujul, enam mitte. Ent naerda pole siin siiski midagi: pea kõik me veel mäletame, kuidas miilitsad (vaevalt küll Renmin Ribao’d lugenud) ning nende truud abimehed „kergeratsaväelased” pikajuukselisi „lõnguseid” vägisi miilitsajaoskondadesse tirisid, kus nende soengut radikaalselt korrigeeriti, mis tähendas, et üldjuhul juuksed „nulliga” maha lõigati… Mõnel puhul – eriti just siis, kui pügatavad protesti avaldasid – olevat tõenäoliste sisevaenlaste kohta rakendatud ka veel karistust avalikus kohas huligaanitsemise eest (kuidas juuksed huligaanitsevad, seda ei oska ma ette kujutada…), niinimetatud viieteistpäeva seadust ühiskondlikult kasuliku töö näol. Ja neid töid eelistati