„Noh, laupäeval oli meie pundil Viljandis kontsert. Ma ei tea, et me kavas midagi päris uut või riigivastast oleks olnud, ent esmaspäeval kutsuti mind välja.”
„Kuhu?” küsivad Ines ja Naan peaaegu sünkroonselt.
„Võite kolm korda arvata… Hästi, ma ütlen, et Heliloojate Liit see ei olnud, Kultuuriministeerium kah mitte… Kutsuti kohta, kus tehakse mõnele inimesele ettepanek hakata nende instantsi informaatoriks. Selge!.. Nii et, kallid sõbrad, teie ees istub KGB potentsiaalne koputaja.”
„Miks nad just sulle selle ettepaneku tegid?” imestab Ines. „Loomulikum oleks olnud, kui neid kuidagi oleks huvitanud teie tekstide autor, see vene nimega poiss,” mõtiskleb Ines. „Tekstitegijad mõtlevad ju teemad välja ja neid annab lihtsamalt pigistada kui pillitinistajaid…”
Sõna „pillitinistaja” ei meeldi Tõnule põrmugi. Ka hakkab ta tasapisi sakki jääma. Poolsarkastiliselt kuulutab noormees, et ju mitte kõigi meelest pole ta mingi tühitinistaja, sest eks see fakt, millest juttu oli, näita, et temast kui loojast ja inimesest peetakse teistest enamgi. Milline au ikkagi!
„See, et me teiega sidet võtsime”, olevat talle öeldud, „näitab meie usaldust nii teie mõistvasse suhtumisse meisse kui ka seda, et meie teist kui loojast lugu peame.” Ja siis rõhutatud, et neid ei huvita hoopiski mitte ainult meie elu puudutav negatiivne info, vaid ikka ka kõik positiivne. Oluline oleks vastastikune abistamine ebaselgete asjade puhul. Paljusid pahandusi annaks nii ära hoida… Nood, kes arvavad, et informaatorid teevad midagi halba ja varjatut, eksivad, see olevat tavaline kodaniku ja riigi vaheline aus suhtlus.
„Ja mis siis nüüd saab?” küsib Ines. Ta häälde on ilmunud kaastundenoote, mis ilmselt Naanile ei meeldi, sest näitavad selgesti, et varem on nende kahe inimese suhted üsnagi soojad olnud.
„Midagi ei saa…Elu läheb endist viisi edasi.” Teatud irooniaga märgib Tõnu, et nüüd eeldatakse seda, et ta on kõige suhtes tähelepanelikum kui varem… Ja veel antud talle mõista, et edaspidi võivat ka nii juhtuda, et tal tuleb mõnikord sõita välismaale esinema. Võimalik, et ta leiab sealt sõpru, kes siiasõidu vastu huvi võivad tunda. See kõik oleks tore.
„Nii et minu ees on valikud – kas palju esinemisi, ka väljapool piire, või hoopis nii, et ma ei esine varsti enam üldse mitte kuskil. Seda anti mõista sõbralikult, mitte just eriti ähvardavalt. Enam-vähem mõistlikud inimesed olid.”
Ines mõtleb pingsalt: „Tead, kuidas sa võiksid sellele ettepanekule reageerida?”
„Pole aimugi.”
„Sa peaksid sellest nende tehtud ettepanekust igal võimalikul juhul avalikult rääkima, vaat mis mina arvan!”
„Tõsiselt arvad nii või…?”
„Muidugi. Nii ei teeks ju ükski tõeline koputaja. Ja kui mõni eriti umbusklik jääbki sinus kahtlema, siis mis sellestki. Tõeliselt sa oled ja jääd puhtaks poisiks.”
„Võib-olla on ses idees uba,” arvab Naan.
„Seltsimees Naan, kas teie ka nii arvate? Ma ju tean, et te mingil määral tunnete seda meie süsteemi… oletan vähemalt seda, sest see on loogiline… Aga saadagu seal kuradi KGBs aru, et ma pole seda sorti inimene, kes suudaks kellegi kohta midagi… Ma pole peale oma muusika, mida Ines suvatses tinistamiseks nimetada, huvitatud mitte millestki. Ma olen kinnine inimene ja…”
„Sellest on muidugi kahju,” märgib Naan kuivalt.
„Millest?”
„Et te informatsiooni talletamise mõttest aru ei saa…”
Kui tõsiselt järgnev jutt mõeldud on, pole päris selge, kuid Naan arvab, et suhted teatud süsteemidega pole täna enam surmapatt, aga on vahel koguni mõnede ürituste kaitsmine nende tõelisest eesmärgist teatamise ja selgitamise kaudu.
„Eelistatavam oleks muidugi selles olulises süsteemis ametlikult töötada, millest te muidugi keeldute.”
„Selge see.”
„Informeerimine, vanasti öeldi „pealekaebamine”, mis pole just seesama, on läbi aegade halva mainega olnud. Avalikult riigi julgeoleku eest seisvaid inimesi pigem peljatakse kui vihatakse, aga keelekandmist – mina seda sõna alati ei kasutaks – on enamasti peetud pahasoovlike inimeste pärusmaaks. Eriti keskajal, mil ketserite kohta teabe jagaja võis arvestada kuni poole nende varast omale saamisega.”
„Et kaevaku ma näiteks Inese peale ja saan poole tema varast omale…” See kõlab küll mitte just vaimukalt.
Naan soovitab Tõnul mitte rääkida seda, mida sülg suhu toob. Ta toon on jahe ja eemalseisev; ju vist põhjustab seda Inese osavõtt Tõnu murest. Ja armukadedusetunne pole Naanile hoopiski mitte võõras.
Tõnu on see-eest juba keskmisse joobesse jõudmas. Ta tunnetab õhus valitsevaid pingeid ja teab juba, et Naanilt tal abi pole loota. Niisiis ta sorkab:
„Sina, tark mees, tunned keskaega kindlasti hästi, aga siiski võiksid sa oma targutused vanade asjade kohta endale hoida. Ja rääkida uuemaist, millest sa nagunii kah midagi tead. Ma ei tulnud ajalootundi, vaid nõu saama.”
„Kulla Tõnu,” nüüd on Naan juba nõelterav, „mis nõu oskan mina teile anda?! Mind pole ilmselt nii usaldatavaks ega riigitruuks peetud kui teid, mistõttu mulle iial taolist ettepanekut tehtud pole…” Ta kehitab õlgu.
„Assa siga…!”
Tõnu kargab toolilt ja on Naanile kallale tormamas, ent Inesel õnnestub end suuri vaevu meeste vahele pressida. Lõpuks rahunetakse mingil määral.
Ines ja Tõnu istuvad õlg-õlatsi diivanile.
Gustav liigub kuidagi eriti muuseas-kõnnakul akna juurde ja nendib, et vihm on tõesti üle jäänud… Niisiis võivat ta astuma hakata.
„Gustav, ma arvan, et sa saaksid Tõnu siiski aidata. Te pole ju südames vaenlased.” Inese hääles on paluv noot. Ent Naanile see ei mõju, või kui mõjub, siis just vastupidiselt ja ärritavalt.
„Jah, vihmavarju pole enam vajagi,” on Gustavi mittemidagiütlev vastulause.
Ent enne väljumist pöördub ta siiski. Ju on veidi taltunud. Leiab, et jätab endast hea mulje, kui end kokku võtab.
„Ärgem, Tõnu, siiski vimmameesteks jäägem. Kellel sest kasu?.. Saa sina (nii et taas kasutatakse sõbralikumat sina-vormi) ikka minust ka aru – see ei tohiks ju raske olla: kui inimesele öeldakse, et ta on nende julgeolekuvärkidega nagunii kursis, siis võib see üksjagu ikka solvata ka. Sest, vaata, sinule tehti ettepanek, ja pane tähele, kui vihaseks sa ise juba sellest said. Minu puhul võtsid sa seotuse teatud instantsidega aga juba nagu eelduseks… Mis on märksa hullem.”
Nüüd on Tõnul siiski nii palju mõistust, et ta pomiseb midagi vabandavat ja usaldab akadeemikule kättki pakkuda. See võetakse vastu. Nii näib, et vaenlastena ei lahkutagi.
Ent ees seisab veel midagi hoopis ootamatut.
Naan pistab käe mantlitaskusse. Milleks?
On pisidetaile, mis oma tühisusest hoolimata võivad inimest hingepõhjani solvata. Kui Tõnu poleks vahepeal täieliku iseenesestmõistetavusega jalga pannud Naani lemmiktoatuhvleid või poleks too seda märganud, võinuks kõik täna siin rahulikult lõppeda. Paraku ta märkas. Ja Naan on mõnede asjade suhtes ülitundlik tõesti: ta peab need sussid, mis nüüd Tõnust haisevad (vähemalt tema kujutluses) ära viskama. See pole just suur kaotus, kuid veel tükk aega hakkab ta otsima oma armsaid vanu jalavarje, ja küllap tuleb siis meelde ka Ines.
Äkkviha on halb nõuandja – nende suhted oleksid võinud ju veel mõnda aega kesta.
Kuid Naani käsi on juba taskust võet ja võtmed peol. Nüüd pöördub Gustav – jahedus ise – Inese poole ja surub talle ta korteri varuvõtmed pihku.
„Anna edasi Tõnule. Tal läheb neid edaspidi tihedamini vaja kui minul. Ma siirdun mõneks ajaks